Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
Siis pani ta paberi ära, lükkas prillid eest, nii et need nööri otsas kaela rippuma jäid.
„Alusta sina, Lars.”
Lars nihutas end oma kohal, nagu otsiks ta urgu, kuhu peitu pugeda: see alaline hirmutunne, kui teda teiste ees rääkida paluti. Ta püüdis leida oma isiksusest midagi niisugust, mis teda sellest ebakindlusest välja aitaks. Võib-olla väheke viha, väheke tühisust või siis nende mõlema segu. Ta leidiski midagi ja hakkas enam-vähem selge häälega jutustama, kuidas Sophie Brinkmann oli NK-s Hectorit kohanud ja kuidas ta eile õhtul Vasastanis asuvas „Musträsta” restoranis peol oli käinud.
„Aga selle kõik olen ma oma aruannetesse kirja pannud.”
Gunilla sekkus.
„Sophiel ja Hectoril on mingi suhe, see on meile nüüd teada. Mis laadi see suhe on, seda näitab tulevik. Räägi nüüd peost, Lars.”
Lars köhatas, pani pihud kokku, laskis lahti, käed rippusid ebamugavalt, jalad ei suutnud sobivat asendit leida.
„Ma ei näinud ega kogenud midagi erilist, kui ainult ehk seda, et hilja õhtul saabus üks vanem mees, arvatavasti Hectori isa, ja kaks meest jäid siis restorani ette valvesse. Sophie istus kell 3.28 taksosse, mis suurima tõenäosusega viis ta linnast välja koju.”
„Aitäh,” ütles Gunilla ja noogutas Evale.
„Ma tegin pilte teistest külalistest, kui nad hakkasid ära minema,” pistis Lars veel vahele. „Natuke ebateravad need küll on, vahest tahad pilku peale heita, Eva?”
Larsi hääl muutus kõrgemaks, talle ei meeldinud see.
„Hästi… Anna pildid Evale,” ütles Gunilla.
Lars kratsis kukalt.
Eva asus jälle oma paberite kallale, lehitses neid veidi.
„Sophie Brinkmann, sündinud Lantz, paistab olevat inimene, kes elab head elu, tõenäoliselt tänu oma mehe pärandusele, suhtleb aeg-ajalt sõbrannadega ja vahel oma emaga. Tema minevikus pole mingeid erilisi küsimärke. Normaalne kooliaeg, tunnistused veidi üle keskmise, üks aasta vahetusõpilasena USA-s, pärast gümnaasiumi lõpetamist mõnekuine reis sõbrannaga Aasiasse, üksikud tööotsad, enne kui hakkas Sophiahemmetis haiglaõeks õppima. Ta tutvus David Brinkmanniga ja kahe aasta pärast sündis Albert, nad abiellusid, kolisid Stockholmi korterist Stocksundis asuvasse villasse. Kui David 2003. aastal suri, müüs Sophie villa maha ja ostis samas piirkonnas endale ja pojale väiksema maja…”
Eva peatus, lehitses veidi pabereid ja jätkas siis oma ettekannet.
„Nad on pojaga väga lähedased, mingeid hobisid ega erilisi huvisid ei paista tal olevat. Tema sotsiaalset külge on raske kirjeldada, me ei tea midagi tema sõpruskonnast peale lähima sõbranna Clara. Temaga koos ta käiski väljas, kui sina, Lars, neid jälitasid. See on kõik, mis mul praeguseks on.”
Gunilla jätkas küsimustega.
„Oli ta samasugune ka enne seda, kui meie temaga kohtusime? Oli ta selline naine, kes meestega väljas käib? Või oli ta leinav lesk, kes istub kodus, ja Hector on nüüd esimene, kes ta kestast välja tiris?”
„Tundub nii,” ütles Eva.
„Mis nimelt?”
„Et Hector on esimene.”
„Miks sa nii arvad?” küsis Gunilla.
„Miski ei viita sellele, et ta oleks mõne mehega pärast oma mehe surma kohtunud, aga ma uurin edasi.”
„Erik?” küsis Gunilla.
Erik puhastas hambaorgiga küünealuseid.
„See ei paku iseenesest huvi, küsimus on ju selles, kas hispaanlane on temasse armunud, sel juhul täidab naine üht teatud funktsiooni, muidu on see küsimus kõrvaline.”
Jälle tekkis vaikus, nagu oleksid kõik peale Larsi mõttesse vajunud. Ta vaatles teisi, tal tekkis äkki tunne, et ta on ruumis ihuüksi. Gunilla oli esimene, kes ärkas.
„Saad sa, Lars, mu ära viia?”
Nad sõitsid läbi keskpäevaliikluse. Gunilla istus eesistmel ja värvis huuli, kasutas selleks päikesekaitse tagaküljel olevat peeglit.
„Mida sa ütled?” küsis ta ja surus huuled kokku.
„Ma ei tea.”
Gunilla pani huulepulga kinni ja pistis kotti.
„Ma tahaksin teada sinu arvamust, Lars, mitte analüüsi ega argumente, ainult sinu arvamust.”
Lars kasutas mõtlemiseks seda aega, kui nad Sturegatanil bussi tagant välja ei pääsenud.
„Kesine lugu.”
„Ongi kesine. Alati on kesine, tihtipeale pole meil üldse midagi. Antud juhul arvan ma vastupidi, ma arvan, et meil on üsna palju.”
Lars noogutas.
„Sul on ilmselt õigus.”
Lars vahtis ette, liiklus oli tihe.
„Sa ei pea minuga alati nõus olema,” ütles Gunilla rangelt.
Lars köhatas millegipärast, ta tahtis nii väga, et Gunilla teda usaldaks.
„Gunilla, ma arvan, et ma suudaksin rohkem.”
„Mida sa tahad öelda?”
„Et ma võin teha midagi tähtsamat kui lihtsalt jälitada. Ma olen analüütik, arvan, et võiksin millegi rohkemaga kaasa aidata. Me rääkisime sellest, kui sa mind tööle võtsid…”
Gunilla osutas ettepoole, kus auto peatuda võiks.
„Sa oled rühmale tähtis, sa oled väärtuslik, Lars. Ma tahan pühendada sind rohkem asjasse, aga enne seda on meil vaja midagi enamat ette näidata, et edasi minna, ja seda saad teha sina. Ma võtan kogu vastutuse enda peale, kui midagi viltu läheb, aga me peame tõstma oma taset, jälitamise taset… Saad sa aru, mida ma mõtlen?”
„Arvan küll.”
Lars leidis ühe tasku, keeras auto tänavaserva ja peatus.
„Me oleme õigetel jälgedel,” jätkas Gunilla. „Selles ära kahtle, tee parem kõik, mis sinu võimuses, et asjaga edasi minna.”
Gunilla pani käekoti kinni.
„Ma saadan sulle ühe numbri. See kuulub ühele mehele, kelle nimi on Anders. Ta tuleb sulle appi. Anders on nutikas.”
Gunilla patsutas Larsi käsivart, avas ukse ja väljus autost.
Lars jäi autosse istuma, mõtted tiirlesid peas – kuskil pesitses pisike eufooria sellest, mida Gunilla oli öelnud: et teda peeti väärtuslikuks. Aga samas ei puudunud ka ebamugavustunne, mis ei jätnud teda kunagi maha. Ta peab Gunilla hinnangut ka edaspidi õigustama. Ta ei tohi Gunillale pettumust valmistada.
Lars keeras auto tagasi tihedasse liiklusse. Telefon piiksatas ja ekraanil oli küsimus, kas ta tahab salvestada Andersi numbri.
Meri käis kõrgelt ja veejoad uhtusid Jensist üle. Ta seisis laeva vööris, nägi kauguses tasast maismaad. Holland.
Laeva mootorid jäeti äkitselt seisma, mürin ja tümpsumine läbistasid laevakeret, kui tüürimees tagurpidikäigu sisse lükkas. See ei andnud veel erilist tulemust, suur laev liikus ikka veel samas tempos edasi. Nii suure laeva pidurdamine võttis aega. Jens vahtis ringi, et välja selgitada, miks kapten nii kaugel sadamast seisma oli jäänud.
Kauguses silmas ta üht suuremat lahtist keskkonsooliga mootorpaati, mis lainetel hüpeldes otsejoones laeva poole kihutas. Ta kissitas silmi, katsus eristada mingit märki, mis selgitaks, mis paat see oli või kes sellega sõitis. Ta ei näinud midagi erilist, lahkus vöörist, läks teki tagaossa kaptenisillale viiva raudtrepi juurde.
Jens rebis ukse lahti. Tüürimees ja kapten jõid teed, suitsetasid vastikult lõhnavaid sigarette ja mängisid trikk-trakki.
„Üks paat tuleb.”
Kapten