Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
mis minuga toimub. Ma olen täitsa peast segi. Me käisime ju Jesuse õdedel-vendadel külas. Tulime koju… neljapäeval.”
Ta kahtles nädalapäevas, aga leidis, et see pidas paika. Janest oli raske aru saada, milline ta tegelikult on. Esmapilgul võis teda kergesti pidada inimeseks, kes mängib mingit mängu, aga seda ta ei teinud. Ta oli ebajärjekindel ja vahel liiga rõõmus. See hirmutas paljusid tema ümber ja need hirmunud inimesed tembeldasid teda võltsiks. Kartmatutele ta aga meeldis, nagu kartmatutel üldiselt tavaks on.
Nad istusid lauda, Yvonne ja Tom laua otstesse, teised mujale laua ümber. Yvonne oli katnud laua kaunilt nagu ikka, see õnnestus tal hästi, oli üks tema paremaid oskusi. Õhtusöök möödus samamoodi nagu alati: räägiti tühjasttähjast, naerdi, keskenduti vaikimisi oma tunnete taltsutamisele, et mitte vanu arusaamatusi või ebaõiglust jutuks võtta.
Pärast õhtusööki istusid Sophie ja Jane verandale lamamistoolidesse. Jesus kadus raamatukokku ja süvenes mingisse ingliskeelsesse raamatusse. Albert istus ülemisel korrusel ja mängis Tomiga kaarte. Tom laskis alati, kui selleks võimalus tekkis, oma vanal kulunud grammofonil Goldbergi variatsioone mängida.
Korvtoolides infrasoojuse all jõid õed ennast purju ja vadistasid varajaste hommikutundideni välja. Alguses oli Yvonne neid piilumas käinud, teeseldes verandaukse juures mingit asjatamist. Õed tabasid teda sellelt mitu korda, ema keeldus tunnistamast, et ta salaja pealt kuulas, ta oli vilets valetaja. Lõpuks tuli Tom alla ja käskis tal tüdrukud rahule jätta.
Sophie lapsepõlves oli Yvonne olnud enamasti kergelt neurootiline. Pärast isa Georgi surma olid hüsteeriahood laviinina suuremaks paisunud. Naeratavast koduperenaisest muutus ema illusioonideta enesearmastajaks ja tõmbas selle langusega paljugi endaga kaasa. Sophie ja Jane leinasid oma isa, aga Yvonne’i lein oli üle kõige. Tema tujud pendeldasid, kord oli ta vihane ja rusutud, siis äkki nõudis tütardelt mõistmist ja ülevoolavat armastust. Jane ja Sophie ei teadnud, kuidas käituda, nende suhted emaga kiskusid kiiva ja põhinesid mingil segasel ettekujutusel hoolivusest ja hoolitsusest. See viis Jane ja Sophie omavaheliste suhete halvenemiseni. Yvonne’i haiglane käitumine tekitas tüdrukute vahele tõkke. Juhtus harva, et nad oleksid koos naernud ja rõõmustanud, enamasti istusid nad kumbki oma toas ja võistlesid ema tähelepanu pärast.
Aga siis ilmus nende ellu Tom. Nad kolisid mõne kvartali kaugusele tema majja. See oli suuremat sorti villa suurte akende ja maalidega suurtel seintel. Laiades kirsipuust voodites olid paksud valged suletekid. Tom sõidutas neid kooli oma rohelise Jaguariga, millel olid helepruunid nahkistmed, mis lõhnasid veidi suitsu ja meeste lõhnavee järele. Ema Yvonne püsis päeval kodus ja maalis viletsaid pilte. Ajapikku ta muutus, sai oma leinast üle ja muutus mingil moel jälle emaks, ometigi lahti laskmata oma ohvrirollist, mis talle nii meeldima oli hakanud.
Aastatega, kui Sophiest sai täiskasvanu ja Yvonne vananes, hakkas ta Sophiele taas meeldima. See oli midagi niisugust, mida ta polnud juba väga kaua tundnud. Vahetevahel võis Yvonne olla nii arukas kui ka inimlikult soe, siis tundis Sophie ta ära. Aga liiga tihti käitus ema nii, nagu kipuks tema vana väljaselgitamata külg jälle esile – külg, mis oli täis hüsteeriat, ärritust ja ebatervet uudishimu, hirm millestki ilma jääda, hirm kaotada mingi nähtamatu ja seletamatu kontroll.
Mõne nädala eest oli ta Sophie juurde tulnud, joonud teed ja küsinud, kuidas Sophie käsi käib. Küsimus oli tulnud täiesti ootamatult. Ta vastas vanast harjumusest, et kõik on hästi, aga nägi ema olekust, et küsimus oli siiras. See pani ta hetkeks mõtlema ja ilma et ta isegi oleks aru saanud, miks, hakkas ta nutma. Yvonne võttis tal ümbert kinni. See tundus ühtviisi nii mõnus kui ka ebamugav, aga ta lubas endal nii olla, ema lähedal, nuttis millegi üle, millest ta aru ei saanud. Võib-olla oli temas lihtsalt mingi pingelangus, võib-olla oli ema Yvonne mõistnud midagi, mida üksnes ema suudab mõista. Sophiel oli pärast seda kergem olla. Nad ei rääkinud sellest hiljem kunagi.
Infrapunasoojus terrassil ja joodud vein soojendasid neid ja tekitasid õndsa mõnutunde. Nad jagasid sigarette pakist, mille nad jääkapist leidnud olid. Yvonne hoidis seal külalistele pakkumiseks mõeldud sigarette, sealt olid õed neid alati näpanud. Nad ahelsuitsetasid terve paki ära ning tellisid taksoga uue suitsupaki ja kaks kotti soolalagritsat. Tom tatsus, pidžaama seljas, neist mööda ja hädaldas, et nad olid ära joonud veini, mida ta nii palju aastaid alles oli hoidnud. Nad naersid nii ohjeldamatult, et ahmisid õhku. Siis läksid nad härdaks, tuletasid meelde suvesid, kui nad väikesed olid: praeleiva ja tee lõhna suvekodu köögis, päevi supluskalju juures ja vanaema sõbralikke küsimusi, mida ta alati esitas, et justkui nende enesekindlust tõsta. Nad meenutasid isa ja jäid seepeale vaikseks nagu alati, kui nad temast rääkinud olid, juureldes, miks isa nad nii vara maha jättis. Isa Georg oli lahke, ilus ja turvaline, sellisena mäletas teda Sophie. Tal oli kombeks mõelda, kas asi oleks samamoodi, kui isa oleks endiselt elus. Georg Lantz oli surnud ärireisil olles ühes New Yorgi hotellis, kukkunud duši all surnult maha. Sophie mäletas isast ainult helgeid hetki. Tema naeru, tema nalju ja hoolivust – tema suurust, kergust ja sarmi, mida ta alati märkas vanemate meeste juures, kes ei olnud lasknud end kibestumise sohu meelitada. Temast nagu kiirgas tahet, et elu oleks hea, see oli nagu tema kingitus oma naisele, kahele tütrele ja Jumalale. Sophie tundis siiani isast suurt puudust, vahel üksi olles rääkis ta temaga.
Alkohol ja kellaaeg olid teinud oma töö. Jane läks külalistetuppa oma Jesuse kõrvale magama. Sophie kohendas Alberti tekki, suudles teda otsaette ja jättis ta sinna magama.
Ta palus taksojuhil sõita mööda kõrvalteed. Ta istus tagaistmel, vaatas möödavilksatavaid villasid, nautis oma purjusolekut ja üksindust. Talle meeldis see uhkete majade rajoon, kus ta üles oli kasvanud, ta tundis enamikku neist majadest, millest mööda sõideti, teadis, kes seal elanud olid, kes siiani elavad. See oli tema koht, tema turvaline paik. Aga oli ka kuidagi nukker seda taksoaknast mööduvat ümbrust silmitseda. See maailm nägi välja endine, aga aeg, kuhu tema oli kuulunud, on ammu kadunud. Praegune aeg oli hoopis teistsugune, midagi sellist, millega tema ei tundnud midagi ühist.
Jane oli terrassil rääkinud, et nad olid Jesusega Buenos Aireses käies Jens Valli kohanud. Sophie oli üllatunud, kui mehe nime nimetati, ta polnud Jensi peale terve igaviku mõelnud. Jens Vall… Nad olid saanud tuttavaks gümnaasiumi suvevaheajal saarestikus, olid olnud koos seni, kuni olid sunnitud lahku minema. Talle tuli meelde, kui poolikuna ta end seejärel tundis. Vaheaja lõpul sõitis ta Jensi juurde. Poiss elas Ekeröl. Tema vanemad olid reisil ja kogu maja oli Jensi päralt.
Sellest nädalast mäletas ta vaid seda, kuidas ta lamas, pea noormehe rinnal. Nad olid vahetpidamata lobisenud, nagu oleksid nad kõik need aastad ennast tagasi hoidnud. Vahel sõitsid nad Jensi vanemate suure õõtsuva Citroëniga poodi – valju muusikaga ja ilma juhilubadeta, nagu oleksid nad harjutanud täiskasvanuelu ja vabadust… Nad hoidsid teineteisel käest, kui nad hommikul vannitoas hambaid pesid. Issand, see kõik oli tal meelest läinud. Oma noorusele vaatamata oli ta Jensi armastanud teadmisega, et sellega saab ta lõpuks haiget. Ja nii juhtuski. Aastatega oli süvenenud arusaam, et tõenäoliselt oli Jens tundnud samuti, ka tema oli püüdnud vältida karistust armastuse eest.
Taksojuht pani ta maha ja Sophie läks majja, ta ei tahtnud, et joove otsa saaks. See tundus selleks liiga väärtuslik. Ta läks alla keldrisse veinipudeli järele, korkis selle köögis lahti, täitis suure klaasi ja istus laua taha. Võttis paar lonksu, leidis pakist kaks kõverat suitsu. Läitis ühe ja suitsetas, ilma et oleks mõelnud ventilaatorit tööle panna või akent avada. Mõnus joove kadus koos viimase veinitilgaga, helgeid mõtteid hakkas varjutama tumedam toon, suits tundus vastik.
Ta lõpetas õhtu tugeva tundega, et see viimane, mida ta teinud oli, oli vale ja ülearune. Selle tunde võttis ta kaasa ööhõlma ja tühjadesse unenägudesse.
Järgmisel hommikul ärkas ta süütundega.
6
Kaubalaev oli Rotterdamist suundunud põhja poole, liikudes aeglaselt piki Hollandi rannikut. Meri oli tüüne, päike lõõmas kuumalt, kui kiudpilvede vahel vaba mänguruumi sai. Jens tõusis oma varjulisest kohast, läks üle teki, laskis keha oma rütmis end edasi kanda, ronis raudtrepist alla trümmi.
Ta hakkas teki all olevat kaupa üle vaatama,