Andaluusia sõber. Sophie Brinkmanni triloogia I. Alexander Söderberg
Читать онлайн книгу.
liigume mõnda aega põhja poole, siis itta ning võtame sihi Bremerhaveni poole. Enne seda kohtume Helgolandi kohal ühe paadiga ja laadime kauba ümber. Sa võid oma kraamiga ka selles paadis koha saada.”
Jens heitis Aronile pilgu.
„Miks?” küsis ta.
„Sest Bremerhavenis sa ei saa oma automaate maha laadida. Toll paneb su kaubale käpa peale.”
„Midagi paremat ei oska välja mõelda?”
„Sina samuti mitte…”
Nad põrnitsesid teineteist.
„Võta pakkumine vastu. Tead ju küll, kuidas see käib.”
Muidugi teadis ta, kuidas see käib, ta sai diilist aru. Kui ta selle teene vastu võtab, jääb ta Aroni tänuvõlglaseks. Jens oli kõike näinud. See oli varjatud ähvardus. Jens oleks lõksus. Nii need asjad just käisidki.
„Ja kuhu see paat läheb, mis öösel meile vastu tuleb?”
„Taani,” ütles Aron. „Me otsime Jüütimaal varjulise koha ja läheme seal pimeduse varjus maale.”
„Ja siis?”
„Me võime sind autoga aidata. See on kõik.”
Jens vaatas vidukil silmi Aronit, keeras siis pilgu ära ja läks tagasi oma kastide juurde.
Saabus öö, laeva mootorid olid seisma pandud. Laev kiikus vaikselt pimeduses, kõik tuled olid kustutatud.
Viimaste tundide jooksul oli ta mõttes kõik oma võimalused läbi võtnud. Jätaks relvad Taani ja üritaks siis need sealt Saksamaale toimetada. Mõtles isegi venelastele helistada ja öelda, et tulgu nad ise kuskile oma asjadele järele. Aga sellega nad kindlasti ei nõustuks. Ta oli sunnitud tegema nii, nagu oli kokku lepitud. Relvad peavad Poola jõudma. Ta otsustab pärastpoole, kuidas seda teha. Nüüd oli peaasi, et enne Taanit kedagi pardale ei tuleks. Halvimal juhul võis neil rannavalve juba sabas olla.
Jens võttis oma mobiili, nägi, et levi oli nõrk. Ta valis märkmikust ühe numbri ja laskis telefonil kutsuda. Kui teisest otsast vastati, lõi ta särama.
„Vanaema! See olen mina, kostab pahasti, aga ma olen Taanis, Jüütimaal… töö asjus. Tulen kas homme või ülehomme sinu juurest läbi…”
Jens oli oma kaks kasti tekile vinnanud. Tulid Aron ja Leszek. Leszekil rippus automaatkarabiin õlal. Ainus erinevus oli sedakorda see, et relva külge oli monteeritud Hensholdti öösihik.
Leszek kuulis paati esimesena.
„Tuleb,” ütles ta ja kadus kaptenisillale, heitis pikali ja jälgis lähenevat paati läbi optilise sihiku.
Meri oli rahulik, eemalt pimedusest kostis mootoripõrinat. Jens tundis ära, et lähenemas on mingi suuremat sorti kalakutter.
Kutter peatus laeva kõrval. Keegi hüüdis sealt Aronit, see vastas midagi, millest Jens aru ei saanud. Üks mulatt ronis laevale, naeratas laialt Aronile, sirutas talle käe.
„Mida me siin keset suurt merd peale hakkame, Aron?”
Aron naeratas talle vastu, osutas Jensile.
„See mees tuleb meiega väheke maad kaasa. Mõned kastid kuuluvad talle.”
Mees pöördus Jensi poole, heitis talle kiire pilgu.
„Tere tulemast, minu nimi on Thierry.”
Jens tervitas mulatti.
„Mis seal kastides on?” küsis mees.
„Ta veab automaatrelvi,” ütles Aron.
Leszek tuli, püss õlal, nende juurde, noogutas Thierryle, see noogutas vastu. Seejärel silmitses Thierry Jensi, otsekui püüdes välja selgitada, kas ta paistab relvakaupmehe moodi, pöördus Aroni poole.
„Okei… Aron, kas tõid selle, mis ma tahtsin?”
Aron võttis ühe koti, andis selle muheldes Thierryle, kes seda hetke käes hoidis, kõhkles veidi, enne kui tekile maha istus ja tõmbluku lahti tõmbas. Ta tõstis välja sametisse mässitud eseme, asetas selle ettevaatlikult maha ja harutas lahti. Jens võis peaaegu kuulda, kui sügavalt mees õhku sisse tõmbas, kui väike kivist kujuke nähtavale ilmus. Jensile paistis see ilmetu. Väike, hall ja vormitu. Thierry tõstis selle ülalt paistva valguse poole. Elavalt hakkas ta jutustama selle vanusest, et see oli inkade riigist pärit kultuuriväärtus, et selle hinda pole võimalik kindlaks määrata, et tõenäoliselt on see hindamatu.
„Suur tänu, Aron,” ütles Thierry.
„Ära täna mind, täna Don Ignaciot. Tema hankis selle sulle.”
Leszek ja Aron kadusid teki alla.
Thierry pilk puhkas kujukesel.
„Müüd selle maha?” küsis Jens.
„Ei, seda ma maha ei müü. Selle jätan endale, koju, vaatamiseks.”
Ta pöördus Jensi poole.
„Aga ma müün mõningaid teisi asju, mis sarnanevad sellega, oled huvitatud?”
Jens muigas, raputas pead.
„Pealegi on see meie reisil maa poole hea vastukaal sinu relvadele ja kokaiinile. Sellel siin on hea jõud. See aitab meid.”
Jens oli saanud vastuse küsimusele, mida Aron ja Leszek laeval toimetasid.
Volkswagen LT 35 oli see auto, mille Lars oli ostnud Gunilla poolt tema arvele üle kantud raha eest. See oli suur tunnusmärkideta valge kaubik. Juhiruum oli suurest pakiruumist seinaga eraldatud, ainult ühel tagauksel oli peegelklaasiga aken.
Auto oli pargitud Sophie majast seitsmekümne meetri kaugusele väiksemale kruusateele, mis asetses ümbritsevast piirkonnast veidi kõrgemal. Lars oli hankinud ühe vana kulunud tugitooli, mis seisis nüüd keset pakiruumi. Seal ta istus, kuularid kõrvades. Need olid ühendatud vastuvõtjaga, mis omakorda olid ühenduses pealtkuulamisseadmega. Ta kuulas stereona, kuidas perekond Brinkmann õhtust sõi. Iga öeldud sõna, iga vihjega sai ta rohkem teada Sophiest ja sellest maailmast, kus ta elas, mida mõtles või tundis…
Lars oli jälginud teda kaks nädalat, see tundus kui igavik. Nende ajatute päevade, õhtute ja ööde jooksul, kui ta naist oli pildistanud, tema peale mõelnud ja Gunillale sisutuid aruandeid kirjutanud, oli temas hakanud midagi toimuma. Ta tundis end millegipärast oma alalistes sisekõhklustes veidi vabamana, enesekindlamana ja ka rahulikumana.
Ta ei teadnud, millest selline muutus oli tulnud, vahest oli see lihtsalt juhus, võib-olla oli põhjuseks tema uus töö või siis neil päevil kogetud hirm üksinduse ees? Ta murdis pead – ega see ei olnud äkki Sophie Brinkmanni teene? Naise olemus oli talle midagi jutustanud, tema naiselikkus oli talle jutustanud midagi tema enda mehelikkusest. Sophie oli valgustanud teda selles, mida ta tahab ja kuidas ta seda tahab. Sophie oli temas midagi avanud ja ta tundis, et kui naine oli ilma teda tundmata, eemalt, millekski selliseks võimeline, siis peaks ju tema olema suuteline naisele samuti mõjuma. Lars teadis, et nad olid kokku põimunud. Ta oli kindel, et ka Sophie pidi seda mingil moel tundma…
Lars kuulis oma kõrvaklappides Sophie ja Alberti avameelset jutuajamist. Nende suhtlus näitas, et nende suhe oli sundimatu ja tulvil armastust, ta imetles seda, polnud midagi nii loomulikku varem kuulnud.
Viimased tunnid oma vahetusest lamaskles ta tugitoolis, lõikas mingi Leathermani koopiaga oma küüsi, kuulas, kuidas Sophie voodis lamas ja raamatut luges. Ta kuulis vaid raamatulehtede pööramist. Ta sulges silmad. Ta lamas naise kõrval voodis, naine naeratas talle.
Lars sõitis sumedas öös kodu poole, autoaken oli lahti, Rootsi kevad oli äkki suveks üle läinud – õhk oli samal ajal mahe ja selge.
Kodus oma korteris kirjutas ta Gunilla antud vanal kirjutusmasinal aruannet.
„Miks sa kirjutad masinaga, mitte arvutis?”
Sara seisis ukselävel, äsja ärganud, seljas inetu, pesemisest luitunud öösärk. Lars vaatas teda, tõusis püsti ja virutas Sara üllatunud näo ees ukse kinni,