1

      „Läks!”

      Varjates silmi ereda septembripäikese eest, heitsin pilgu monitoriekraanil kappavatele hobustele. Tavaline kaheteistkümne osalejaga kaheaastaste võiduta hobuste sprint Lingfield Parki miilipikkusel sirgel rajal – üks enam kui tuhande viiesajast võiduajamisest, mida mul tuli sel aastal kohapeal jälgida.

      Ent see võiduajamine muutis mu elu jäädavalt.

      Hobused väljusid stardiväravaist korraga ja sellal, kui nad ligi miili kauguselt mulle lähenema hakkasid, lasin silmadel libiseda üle paberilehe, millele olid käsitsi kirja pandud võistlejate stardipositsioonid. Kuna miilivõistluse starti varjasid tribüüni eest mõned suuremad puud, kummardusin parema ülevaate saamiseks ekraanile lähemale.

      „Käib Herald Sunshine’i võiduta hobuste võiduajamine, liidriks on tõusnud Spitfire Boy,” teadustasin ma, „kuid ka Steeplejack näitab head minekut. Järgmisena tuleb Sudoku, siis Radioactive ja tema kõrval Troubleatmill. Järgmine on Postal Vote, siis High Definition, seejärel Low Calorie, välisküljele jääb rohelises jakis Bangkok Flyer, tema järel tulevad valge mütsiga Tailplane ja oranžide rõngastega Routemaster. Punaseks laternaks on hetkel Pink Pashmina, kellel on raskusi ja kes saab kolmveerand miili märgist möödudes märkuse.”

      Tõstsin pilgu monitorilt ja silmitsesin võistlejaid oma võimsa binokliga. Nüüd, kolmveerand miili kauguselt nägin neid juba selgesti, nad tulid otse minu suunas ja binokli lähendusjõud muutis hobuste peade üles-alla hüplemise kuidagi ebaloomulikuks.

      Seesugused võiduajamised, kus hobused tuiskavad pea ees mööda joonsirget rada, on kommentaatoreile paras pähkel, ja see ei olnud erand. Kaksteist võistlejat olid jagunenud kahte rühma, nii et kaheksa hobust kappasid tihedalt üksteise kõrval lähikülje piirde lähedal, neli ülejäänut aga tulid otse keskelt. Tribüünidel istuvad panustajad tahtsid muidugi teada, kes juhib, kuid nurk, mille alt ma rada nägin, muutis sellest arusaamise raskeks.

      „Suurema, lähiküljelt tuleva rühma eesotsas paistab Spitfire Boy punane jakk, teda ohustab Radioactive. Troubleatmill ja Bangkok Flyer tulevad külg külje kõrval, kui läbitud on pool distantsi.”

      Jälgisin lähenevaid võistlejaid üksisilmi. Programmis võis küll kirjas olla, et Bangkok Flyeri värv on tumeroheline, kuid see siluett päikesepaistes näis pigem mustana ja ma ei tahtnud teda segi ajada Postal Vote’i mereväekuuega.

      Ei, nüüd olin ma kindel. See oli Bangkok Flyer oma lambanahast ninarihmaga, ja ta õigustas oma nime.

      „Nüüd läheb tagaküljel ette lambanahast ninarihmaga Bangkok Flyer. Vahe Troubleatmilliga on juba kaks pikkust ja näib, et viimane ei suuda sammu pidada. Lähiküljel on Radioactive püüdnud kinni Spitfire Boy, kuid juba tuleb teiste vahelt Sudoku valges jakis Paul Jamesi juhtimisel, ja nemad pole oma sõna veel öelnud.”

      Lasin binokli alla ja jälgisin võistlust nüüd ilma selleta.

      „Lähikülje rühm möödub kaheksandikmiili tulbast ja Sudoku tõmbab esiritta, kuid tal tuleb mööduda veel autsaider Bangkok Flyerist. Sudoku ja Bangkok Flyer lähenevad finišile kõrvuti. Sudoku valges ja Bangkok Flyer tumerohelises, nüüd käib võistlus ainult nende kahe vahel.” Mu hääletoon kõrgenes sedamööda, kuidas ratsude puhevil ninasõõrmed mu jalge ees asuvale finišijoonele lähemale jõudsid. „Bangkok Flyer ja Sudoku külg külje kõrval. Sudoku ja Bangkok Flyer.” Nüüd jõudis mu hääl crescendo’ni. „Sudoku võidab Bangkok Flyeri ees, Low Calorie võitleb välja kolmanda koha, Radioactive on neljas, tema järel tuleb pikalt võistlust juhtinud Spitfire Boy, järgnevad Routemaster, High Definition, Troubleatmill, Steeplejack, siis kõrvuti Tailplane ja Postal Vote ning kõige viimasena kaugele maha jäänud noor mära Pink Pashmina.”

      Lülitasin mikrofoni välja.

      „Esimene – number kümme, Sudoku,” teatas kohtunik valjuhääldi kaudu. „Teine – number üks. Kolmas – number neli. Neljas – number kaheksa. Vahemaad olid kaelapikkus ning kaks ja pool hobusepikkust.”

      Valjuhääldi jäi vait.

      Võiduajamine oli läbi, elevus tulnud ja läinud ning publik ootas juba järgmist jooksu, mis pidi algama poole tunni pärast.

      Silmitsesin võistlusrada ja tundsin ennast kuidagi ebamugavalt.

      Miski oli olnud valesti.

      Mitte minu kommentaar. Ma ei ajanud nimesid segi ega kuulutanud vale hobust võitjaks – nagu seda mõnikord juhtub iga võiduajamiskommentaatoriga. Viga oli jooksus endas.

      „Tänan, Mark. Hea töö,” ütles hääl mu kõrvaklappides. „See oli hea, et lugesid üles kõik hobused ja suur aitäh finišijärjekorra eest.”

      „Ole lahke, Derek,” vastasin ma.

      Derek oli võiduajamiste otseülekandeid näitava satelliitsaatejaama RacingTV produtsent. Derek istus oma mobiilses ülekandejaamas, see tähendab suures mustade akendega bussis kuskil hipodroomi tallide taga, ja vahtis korraga paljusid teleekraane, millest igaüks andis edasi ühe kaamera pilti. Kaameraid oli umbes pool tosinat ja just tema oli see, kes otsustas, millist kaadrit inimesed kodudes ja kihlveokontorites parasjagu näevad. Telekompaniil oma reporterit ei olnud, kasutati kohapealset jooksvat reportaaži, see tähendab mind. Neile meeldis, kui kõiki hobuseid nimetati vähemalt üks kord nimepidi ja eriti huvitatud olid nad täielikust finišijärjekorrast. Kaheteistkümne võistleja puhul oli see okei, aga kolmekümne või enama puhul enam mitte, iseäranis siis, kui tegemist oli sprindiga, kus kõik vähem kui pooleteise minutiga läbi sai.

      „Derek?” küsisin ma kontrollpaneelil nuppu vajutades.

      „Lase tulla,” vastasid kõrvaklapid.

      „Kas sa saaksid mulle sellest jooksust DVD teha? Koju kaasa. Kõigist kaameratest.”

      „Aga ta ei võitnud ju.”

      „Aga ma tahaks ikkagi.”

      „Hea küll,” vastas ta. „Teeme ära.”

      „Tänud,” vastasin. „Tulen pärast viimast jooksu järele.”

      „Oleme senikaua siin.”

      Kostis klõpsatus ja kõrvaklapid vaikisid.

      „Aga ta ei võitnud ju,” oli Derek öelnud.

      „Ta” oli mu õde – täpsemalt öeldes kaksikõde – Clare Shillingford, enam kui kuuesaja võiduga tippdžoki.

      Kuid see jooks nende hulka ei kuulunud. Ta oli kaelapikkuse võrra Bangkok Flyeri järel tulnud kõigest teiseks ja mul oli tunne, et ta ei olnud teinud oma tööd päris õigesti.

      Vaatasin kella. Mul oli kakskümmend minutit aega, enne kui pidin järgmise jooksu kommenteerimiseks uuesti oma kabiinis olema. Niisiis läksin ma trepist viis korrust allapoole, esimesele korrale, ja jalutasin tribüüni tagant ringiga kaalukotta.

      Pistsin pea sisse hipodroomi raadiokeskuse avatud uksest; see oli väheldane tuba otse esimese kaalukoja kõrval, pooleni täis mitmesugust elektroonilist aparatuuri, mis kattis terve ühe seina.

      „Päevast, Jack,” kõnetasin ma toas seisva mehe selga.

      „Tervitus, Mark,” vastas mees ümber pöörates ja oma käsi rohkem aukudest kui villast koosnevasse rohelisse sviitrisse hõõrudes. „Kuidas läheb?”

      „Hästi,” vastasin.

      Jack Laver oli kohapealse translatsioonisüsteemi tehnik. See süsteem edastas pildid rajaäärsetesse monitoridesse, kaasa arvatud kommentaatorikabiini oma. Tema rõivastumisstiil võis kulmu kortsutama panna, kuid elektroonikas oli ta täielik võlur.

      „Tassike teed läheb?” küsis ta.

      „Hea meelega,” vastasin ma ja ta kadus eesriide