Vererada. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
aitäh,” vastas ta. „Ma pean õhtuks tagasi olema. Hommikul vaja tööle sõita, võiduajamised.”
„Newmarketis?”
Ta noogutas. „Mul on kolm ülesastumist, sealhulgas üks Cesarewitch Trialil.”
„Mina olen Newburys, nii et ma vaatan sind telekast.”
Ettekandja tõi menüüd ja ma tellisin suure pudeli gaseeritud vett.
„Ära lase ennast segada, kui tahad midagi krõbedamat võtta,” märkis Clare.
„Ma ei lasegi. Küllap ma toidu kõrvale võtan veini.”
Uurisime natuke aega vaikides menüüd.
„Kuidas emal-isal läheb?” pärisin ma.
„Ah, üsna jõledalt, nagu ikka. Nad on nii vanaks jäänud.”
Ettekandja naasis veega ja valas meie klaasid täis.
„Kas olete valmis tellima?” küsis ta.
„Ma võtan ainult tursa,” ütles Clare, „ilma juurikateta.”
„Salatit ei taha?” küsisin ma.
„Ei, pole vaja. Ma ei tohi homme kaaluda rohkem kui üheksakümmend kaheksa naela ja kolmteist untsi.”
„Vau. Seda pole palju.”
„Liiga kuradi vähe.”
„Mina võtan lihalõigu,” sõnasin ma kannatlikult ootavale ettekandjale. „Keskmiselt küpsetatud, aga ilma kartulita.” Vaevalt oleks ma saanud neid rahulikult süüa, kui Clare näljase näoga pealt vaatab. „Ja klaas punast bordood, palun.”
Ettekandja võttis menüüd ja lahkus.
„Tegelikult oli see esivanemate juures käik üsna masendav,” tähendas Clare.
„Miks nii?”
„Paps on kogu oma sära kaotanud ja mamps pole palju parem. Jumala eest, paps läheb iga päevaga aina pahuramaks.”
„Aga nagu sa ütlesid, nad on vanaks jäänud. Paps saab järgmisel kuul seitsekümmend kaheksa ja mamps on ainult paar aastat maas.”
Vanemad olid neljakümnendate keskel, kui meie ootamatult saabusime. Meil oli veel kolm õde-venda.
„Vanaksjäämine on ikka piin,” ütles Clare. „Mina otsustasin mitte vanaks saada.”
„Parem saada vanaks kui mitte saada.”
„Arvad?” kehitas Clare õlgu. „Ma ei suuda ette kujutada, et ma ükskord ei saa enam ratsutada. Ma ei tahaks siis enam tundigi elada.”
„Lester Piggott oli ligi kuuskümmend, kui lõpetas.”
„Tjah, ma tean,” lausus Clare. „Ja Scobie Breasley oli viiskümmend kaks, kui võitis teist korda Derbyl. Ma vaatasin järele.”
Oh issand, mõtlesin ma, ta muretseb tõesti oma vanuse pärast, ise on alles kolmkümmend üks. Minu kogemus ütles, et niipea, kui džoki hakkab mõtlema erruminekule, ta üsna varsti seda teebki. Mõni rääkis, et ratsutab veel aastakest viis, kuid lõpetas juba viie kuu või viie nädala pärast, kui mitte varemgi.
Ettekandja tõi mu veiniklaasi ja pakkus meile leiba, millest me mõlemad ära ütlesime.
„Ja maja näeb ka üsna vana välja,” lisas Clare.
„No aga peabki ju nägema,” märkisin ma. Viilukivisse raiutud aastaarvu järgi otsustades oli maja valminud aastal 1607.
„Saad aru küll, mis ma mõtlen,” ütles ta. „See vajab väikest hella hoolitsuskuuri.”
„Aknaraamid üle värvida,” noogutasin nõustudes. „Aga paps on pisut liiga vana, et seda ise teha. Õieti pole tal endal väga vigagi, aga redelitel turnimine ei ole enam päris see, tema vanuses.”
„Minu meelest peaksid nad ära kolima,” lausus Clare otsustavalt. „Väiksemasse korterisse või vanadekodusse. Ma ütlesin neile seda.”
„Vean kihla, et rõõmuhõiskeid selle peale ei kostnud.”
„Ei kostnud,” nõustus ta. „Paps oli vihane, nagu tavaliselt. Aga nad peaks praktilisemad olema. See maja on liiga suur. Minu arvates peaks nad minema vanadekodusse just nüüd, kuni nad selleks veel võimelised on.”
„Ära aja jama,” ütlesin ma. „Ei ole veel vajadust. Ja kuhu nad oma varanduse panevad?”
„Mina jälle mõtlen, et kui üks ära sureb, siis mida teine peale hakkab. See elamine on liiga suur neile kahele, ammugi siis ühele. Ühesõnaga, on vaja kolida.”
„Ma loodan, et see juhtub aastate pärast. Aga kui see päev käes on, küll me selle asja siis lahendame.”
„See on nii sinu moodi,” ütles Clare oma pika vasaku nimetissõrmega mu rinnakorvi poole osutades. „Ikka supsti pea liiva alla ja kogu lugu.”
„See ei ole aus,” ütlesin ma.
„On küll,” vastas ta võitlusvalmilt. „Sa lükkad alati kõik edasi. Sellepärast sa eladki ikka alles tolles koledas üürikorteris Edenbridge’is.”
„Kunagi see meeldis sulle,” viiksatasin ma.
„Meeldis, kui ma olin üheksateist, aga elu läheb edasi. Sa oleks pidanud endale juba ammu maja ostma. Sa teenid praegu küllalt hästi selle jaoks.”
Tal oli õigus. Tavaliselt tal oligi.
Meie road saabusid ja mõnda aega sõime vaikides.
„Kuidas su armueluga on?” küsis Clare viimaks.
„Pole sinu asi,” vastasin naerdes. „Ja sinu omaga?”
„Absoluutselt suurepärane. Mul on uus mees. Juba kolm kuud. Milline armastaja!” Ta muigas ja pahvatas siis naerma. Polnud kahtlust, see mees tegi ta õnnelikuks.
„Kes ta on?” küsisin ma ettepoole naaldudes.
„Nüüd ei ole see sinu asi,” ütles ta.
„No kuule, Clare. Kes ta on?”
„Ma ei ütle,” vastas ta tõsiselt ja vedas näpuga üle huulte, nagu tõmblukku kinni tõmmates. Siiski avas ta need sealsamas, et pista suhu tükike turska. „Kas sa ikka käid Sarah’ga?”
„Jah,” vastasin.
Clare vaatas oma taldrikut ja raputas pead.
„Ja mida sa sellega öelda tahad?” küsisin ma.
„Mark, sul on viimane aeg endale päris oma tüdruk otsida.”
„Tema ongi.”
„Ei ole. Sarah on ühe teise mehe naine.”
„Ta tegeleb selle probleemiga,” ütlesin ma ennastõigustavalt.
„Ta tegeleb selle probleemiga juba viis aastat. Millal sa ükskord taipad, et ta ei jäta Mitchelli maha? Ta ei saa seda endale lubada.”
„Anna talle aega.”
„Issand, Mark, kui nõrk sa oled. Tee ometi midagi. Ütle talle, et kas nüüd või mitte kunagi ja et sul on ootamisest kõrini. Sa raiskad oma elu ära.”
„Sina muidugi tead,” ütlesin ma. „Sest su enda armuelu pole just Mills & Booni romaanide stiilis kulgenud.” Clare oli käinud üsna paljude „kõlbmatute noorte meestega”, nagu mu isa neid üsnagi suuremeelselt nimetas, kusjuures nad kõik polnud isegi noored. „Lõppude lõpuks, mis õieti lahti on?”
„Ma juba ütlesin, pole sinu kuradi asi,” nähvas ta vastuseks ja varasem lõbusus oli tema häälest kadunud. „Aga vähemalt ma ei ela vale sees.”
„Või nii?”
„Mis sa sellega öelda tahad?” küsis ta võitlusvalmilt.
„Ah, ei midagi.”
Sõime jälle natuke