Vererada. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
tuli taldrikuid ära viima.
„Soovite magustoitu?” küsis ta.
„Ei, ainult kohvi,” vastas Clare. „Musta.”
„Mulle palun ka.”
Ettekandja lahkus ja me istusime taas piinlikus vaikuses.
„Tegid Scusamiga võimsa sõidu,” ütlesin ma.
„Jah,” vastas Clare, silmad maas.
„Kas sa usud, et ta võib Guineasil võita?”
„Kahtlen. See Peter Williamsi täkk, Reading Glass, on kõva pähkel. Aga Scusi on muidugi tubli ja oleks väga lahe võita klassikasõidus esimese naisena.” Ta tõstis igatseva pilgu. „Ikkagi aasta aega.”
„Aga sa sõidad temaga?”
„Võib-olla,” vastas ta mõtlikult. „See sõltub Geoffist.” Scusamit treenis Geoffrey Grubb Newmarketis.
Kohv toodi lauale.
„Bangkok Flyerist on kahju,” ütlesin ma.
Clare ei öelnud sõnagi ja vahtis oma kohvitassi.
„On ju?” üritasin edasi.
„Ma unustasin, et sina oled kommentaator.”
„Nii et sa ei salga?” küsisin ma.
Vaikus.
„Miks, Clare?”
„See on keeruline.”
„Mis siin keerulist saab olla?” küsisin uskumatult. „Sa tegid lihtsalt sohki.”
„Ära räägi rumalusi,” vastas ta kiirelt üles vaadates. „Ma ei teinud mitte sohki, vaid ma ei võitnud.”
„Ära hakka juuksekarva lõhki ajama,” lõikasin vastu.
„Ohoo, kus tuli nüüd õudne isa välja.”
„Räägime tõsiselt.”
„Ei tea miks?”
„Sest see on tõsine asi,” ütlesin ma. „Sa võid litsentsist ilma jääda ja teenistusest koos sellega.”
„Ainult siis, kui keegi aru saab.”
„Mina sain.”
„Jah, aga mis sa selle teadmisega peale hakkad?”
Istusin ja vaatasin teda. Oleksin võinud kihla vedada, et ta teadis vastust.
„Mitte midagi. Aga kui sa seda veel teed, siis kindlasti märkab keegi teine.”
„Siiani ei ole keegi märganud.”
Vaatasin talle jahmunult otsa.
„Kas sa tahad öelda, et see ei olnud sul esimene kord?”
„Muidugi mitte,” vastas Clare naeratades.
„Clare!”
Naaberlauas istuv paar jäi meid vaatama. Ma talitsesin oma häält, kuid mitte viha.
„Kas sa tahad öelda, et sa jätad regulaarselt võitmata seal, kus sa tegelikult peaksid võitma?”
„Mitte regulaarselt,” vastas Clare. „Aga on ette tulnud.”
„Kui sageli?”
Clare ajas huuled prunti.
„Kolm või neli korda. Võib-olla viis.”
„Aga miks?”
„Ma ütlesin. See on keeruline.”
Ma ei osanud enam midagi kosta. Talle nagu poleks kogu see asi üldse korda läinud. Kui Briti ratsaspordiamet saaks teada, et ta on kolm, neli või viis korda hobuse „peatanud”, siis võetaks talt surmkindlalt litsents ja keelataks eluks ajaks mistahes hipodroomile jalga tõsta.
Aga teda ei paistnud see põrmugi häirivat.
„Ära mitte kunagi enam nii tee,” ütlesin ma oma kõige autoriteetsemal toonil.
„Ja mis sa peale hakkad, kui teen?” õrritas Clare mind vastu.
„Palun, Clare. Ära tee enam. Kas sa siis ei mõista? Ma armastan sind ja ma ei taha näha, kuidas sa hävitad kõik, mis sa saavutanud oled.”
Vaatasin ringi, ega keegi meid pealt ei kuula.
„Ära mängi isakest,” ütles Clare.
Jäin tummaks.
„Ma olen pidanud küünte ja hammastega endale teed rajama,” sõnas ta minu poole naaldudes tundeküllaselt. „Mitte midagi ei anta muidu. Naisdžoki – häh! Ärge tehke nalja! Pooled võiduajamisega seotud meestest arvavad, et meie selle ameti peale ei kõlba, sest see on meeste töö, teine pool koosneb aga vanadest kiimakottidest, kes fantaseerivad meie kitsastesse pükstesse surutud tagumikest ja piitsa viibutavatest kätest. Ma olen pidanud nende kõigi ees koogutama ja roomama ja verd köhima, et jõuda niikaugele, kus ma praegu olen, ja nüüd viimaks on võim minu käes.”
„Ja selles ongi asi?” küsisin ma. „Kes kelle võimu all on?”
„Aga täpselt. Võim nende kuradi treenerite ja omanike üle.”
Võim, mõtlesin ma, on suur ja ohtlik jõud. Kuidas see vana tarkusetera käiski? – Võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt. Absoluutne võim ja piiramatu kontroll teiste üle viisid natsideni ning läks vaja tervet maailmasõda, et võim nende kangestunud sõrmede vahelt välja väänata.
„Ma arvasin, et tunnen sind,” ütlesin ma aeglaselt, „aga ei tunne.”
„Ma olen muutunud,” vastas ta, „ja karastunud. Ma pidin mööda libedat teed ülespoole ronima, sellal kui teised mulle kaikaid kodaraisse loopisid. Minule edu juhuslikult sülle ei langenud.”
Me mõlemad saime aru, mida ta mõtles.
Juhtus, et olin õigel ajal õiges kohas.
Kaheksa aastat oli möödunud päevast, kui RacingTV hobusetutvustaja sai Fontwell Parki võiduajamistel mõni minut enne eetrisse minekut südamerabanduse. Varututvustaja, kellegi noore lootustandva treeneri kõrgesti austatud abikaasa, osutus aga põhitutvustaja armukeseks, kes nõudis kategooriliselt, et ta kiirabiautoga haiglasse kaasa võetaks.
Mina olin seal ainult külaline, ja seda põhjusel, et olin ühel heategevuslikul oksjonil tõstnud ettevaatamatult käe ja ostnud endale õiguse veeta päev RacingTV meeskonna seltsis. Nüüd avastasin end taas kätt viibutamas, et vabatahtlikult tegutsema asuda.
„Kas te hobuseid tunnete?” küsis ähmis produtsent, kiskudes peast oma niigi hõredaid juukseid.
„Tunnen,” vastasin mina.
Ma tõesti tundsin neid. Nagu mu õde nii tabavalt oli märkinud, kippusin ma kuidagi pidetu olema ja nende kahe aasta jooksul, mis olid möödunud mu lühikesest karjäärist Lambournis, ei olnud ma endale kindlat ametit leidnud. Selle asemel olin otsustanud teenida elatist elukutselise totalisaatoril mängijana ning veetnud seetõttu suurema osa oma ajast hobuseid tundma õppides. Ma tundsin neid ikka päris hästi.
„Ainult esimene jooks sel juhul,” ütles produtsent. „Ma kutsusin asendaja, aga ta ei jõua enne kahte.”
Seejärel tutvustasin ma kaamera ees ladusalt kõiki hobuseid ja tegin isegi täppiläinud vihje võitjale. Kui asendaja kohale jõudis, tuli tal lihtsalt terve pärastlõuna istuda ja pealt vaadata, kuidas ma vihjasin õige võitja ka kolmes järgnevas jooksus.
„Mida te homme teete?” küsis produtsent, kui nad oma kraami kokku pakkisid.
„Ei midagi,” vastasin ausalt.
„Meie läheme Wincantoni. Tööotsa soovite?”
Sestpeale ei olnud mingit tagasivaatamist. Võistluskommentaatoriks sain taas juhuslikult, kui Windsori võiduajamiste rajakommentaator maanteel suurde avariisse sattus ja mind teda asendama paluti.
Nüüdseks olid asjad nii, et jagasin ennast kolme tegevuse vahel, olin rajakommentaator,