Vererada. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
teadnud.
Korjasin nad kõik kokku. Muid asju oli vaid paar tükki: arve mobiilside firmalt ja teade Suffolki krahvkonna volikogu otsuse kohta, millega ei lubatud korraldada ümbruskonnas korjandust. Tegin telefoniarve lahti ja lasin pilgul üle Clare’i valitud numbrite libiseda. Tundsin ära enda oma, samuti vanemate omad, aga tõeliselt huvitas mind mõni selline, millele Clare oleks helistanud regulaarselt, iga päev – number, mis võinuks kuuluda tema salapärasele armsamale.
Ükski ei torganud just eriliselt silma, kuid siiski leidus päris mitu, millele Clare oli kuu aja jooksul helistanud rohkem kui kümme korda. Kahjuks ei hõlmanud arve neid numbreid, mida ta valis reede õhtul pärast minust lahkumist. Ehk saan need küsida telefonikompaniilt. Asetasin arve elutuppa lauale, et seda pärast edasi uurida, ja läksin teisele korrusele.
Clare’i asjades sobramine tekitas imeliku tunde. Nagu rikuksin tema privaatsust.
Loomulikult olin ma viimase nelja aasta jooksul selles majas korduvalt käinud ja siin alati ööbinud, kui töö mind Newmarketisse või kaugemale põhja poole tõi. Kuid siis olin ma külaline ja ööbisin varutoas. Nüüd otsisin ma läbi Clare’i isiklikku magamistuba, tõmmates lahti sahtleid täis „intiimrõivastust”, nagu ameeriklased ütlevad. Intiimne oli see tõesti. Polnud kahtlust, et Clare armastas musta pitsilist sekspesu ja mul oli üsna piinlik selle sees tuhlata.
Ja suurt muud seal polnudki.
Isegi lapsena oli Clare käitunud rõivaosakonnas tagasihoidlikult ja tema garderoob, kui pitsilised aluspüksid välja arvata, oli üsnagi lihtne, koosnedes peamiselt teksapükstest, polosärkidest ja varrukateta puhvjakkidest, mis oligi tema tavaline riietus.
Riidekapis rippus vaid paar kleiti, üks neist see, millega ta oli käinud meie vanemate kuldpulmas. See oli ainus kord paljude aastate jooksul, mil mäletasin teda kandvat midagi muud kui pükse, enamasti kuluvaid teksaseid. Clare püüdis alati vältida olukordi, kus oleks tulnud ennast üles lüüa.
Teadsin ette, et tema elamisse tulek on raske, kuid ei osanud ette näha, kui väga ma temast puudust tundma hakkan. Iga asi, mida puudutasin, meenutas mulle siin veedetud õnnelikke aegu.
Mu süda valutas ja valutas ja valutas ta pärast.
Istusin väsinult Clare’i voodiservale ja igatsesin, et ta tuleks tagasi, oleks veel korraks siin, naeraks, marsiks oma lõputut energiat kiirates trepist üles, oleks elus – oh, et ta oleks taas elus, elus, elus.
Ängistushoog kestis kümme-viisteist minutit, mu keha piinles ühekorraga nii valu kui ka süütunde käes. Siin ei olnud midagi teha, sain vaid lasta sel kulgeda omasoodu, sellal kui pisarad katkematult mööda mu põski voolasid.
Kummalisel kombel tundsin ennast pärast veidi paremini. Võib-olla oli tegemist organismi loomuliku kaitsereaktsiooniga.
Peaksin tulema teine kord, mõtlesin ma. Clare’i kaotus oli ikka veel liiga värske, liiga äsjane, liiga valus. Ma lihtsalt ei suutnud praegu tema asju rohkem uurida.
Võtsin kaastundekirjad, istusin autosse ja sõitsin minema.
Pidin salvestama Clare’ile pühendatud mälestusklipi Newmarketi võistluspäeva tarvis.
Channel 4 pidi Cambridgeshire’i võistlusi üle kandma nii reedel kui ka laupäeval, neljapäeval tuli tehnika üles seada ja valmis panna.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.