Vererada. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
ärritust üles näidanud, püüdis ta nüüd, vastupidi, mind võimalikult kiiresti tagasi saata, mis õnnestuski sel määral, et leidsin end juba enne kaht taas stuudioarhiivist, vaatamas Clare’i sõitude järgmisi salvestusi.
Kõikide Clare’i kaotatud võistluste seast, alustades juuni algusest, leidsin seitse sellist, mille puhul olin üsna kindel, et ta kaotas meelega, ehkki ühel juhul polnudki tal tegelikult erilisi võiduvõimalusi. Ja siis oli veel neli juhtumit, kus ta minu arvates ei andnud endast võidu nimel kõike, ehkki samas ei saanud ma ka väita, et ta oleks ratsut aktiivselt pidurdanud.
Tegin andmebaasi võimalusi kasutades kõigist üheteistkümnest juhtumist DVD-le koopia, lisades ka info kõigi jooksudel osalenud ratsude kohta.
Mingeid ühisjooni ei tundunud olevat.
Seitsmest „kindlast” juhtumist kaks olid ühe ja sama treeneri hobustega, kuid viiel ülejäänul olid kõigil eri treenerid. Üheteistkümnest üheksat oli treenitud Newmarketis, üht Lambournis ja üht Stratford-upon-Avoni lähedal. Ja kõigil olid eri omanikud.
Lisaks Bangkok Flyerile oli Austin Reynoldsi käe alt tulnud ka Tortola Beach, suurepärane kaheaastane tulevikulootus, kelle Clare oli augustis Doncasteris kolmandale kohale sõitnud, ehkki veel kaheksandikmiil enne finišit näis võit kindel olevat.
Ülejäänute hulka kuulus üks ratsu Newmarketist, Carla Topazio tallist. Carla oli itaalia päritolu suurekasvuline ja türanliku käitumisega naistreener, kes armastas igal võimalusel ooperiaariaid lõõritada, eriti oma ratsu võidu järel võitjaaedikus olles.
Siis veel üks juhtum, kus Clare oli ratsutanud Jasmine Pearlsi nimelise kolmeaastase märaga, kelle treener oli meie oma nõbu Brendan ja kes oli lõpetanud City Plate’il Chesteris napilt neljandana, kuigi kaheksandikmiil enne lõppu oli kindalt esikohal.
Ainus ühisjoon, mida oskasin välja tuua, oli see, et mitte ühelgi juhul üheteistkümnest ei sõitnud Clare oma peamise tööandja Geoff Grubbi treenitud ratsuga. Võib-olla arvas ta, et see oleks liiga riskantne. Tal olnuks liiga palju kaotada, kui Geoff ükskõik mis põhjusel poleks ta ratsutamisega enam rahul olnud – kaduma ei oleks läinud mitte ainult stammdžoki koht, vaid ka eluase. Ehkki ta meie viimasel kohtumisel oli mind nokkinud, et ma pole endale maja ostnud, ei olnud ta seda teinud ka ise, eelistades elada Geoffilt üüritud tallikorteris.
Istusin ja vahtisin oma nimekirja seitsmest kindlast ning neljast võimalikust, lootes, et mulle torkab silma mingi muu ühine nimetaja.
Ei torganud.
Kuus üheteistkümnest olid alustanud favoriidina, kolm seisuga vähem kui kaks ühe vastu, kuid kaks ülejäänud viiest olid olnud pigem autsaiderid panuste suhtega enam kui kaheksa ühe vastu.
Uurisin võitjate treenereid, kuid needki olid enamasti erinevad. Samuti džokid ja omanikud. Kuid need üksteist ratsut ei saanud ometi olla juhuslik valik! Oli neis mingi ühisjoon, mida ma ei taibanud? Võib-olla seetõttu, et mul ei ole veel kogu vajalikku infot ja ma pean uurima ka varasemaid, enne juunit toimunud jookse?
Võib-olla oli Clare oma „sohitegemise mängu” mänginud palju kauem kui vaid mõned viimased kuud?
Heitsin pilgu kellale. See näitas kümme minutit viis läbi, tehnik tammus jalalt jalale ja ootas kannatamatult mu lahkumist. Edasine uurimistöö pidi ootama.
Tegin kiirelt veel ühe DVD Clare’i neljast võimsast võidust ja lisasin sinna tema viimase etteaste Scusami seljas. Kahjuks ei leidnud ma salvestust tema kõige esimesest sõidust ega ka mitte esimesest võidust, kuid sellest oli mulle Channel 4 meenutusklipi jaoks rohkem kui küllalt.
Võtsin oma kaks DVD-d, tänasin tehnikut ja lahkusin stuudiost.
Üks asi, mis kehtis kõigi mulle teada olevate telekompaniide kohta, oli see, et fuajees asub suur ekraan, mis näitab parasjagu eetris olevat saadet, ja RacingTV polnud selles erand.
Seisatasin valvelaua kõrval ja jäin Newton Abboti kuuendat ning viimast jooksu vaatama. Mitchell Stacey ratsu galopeeris kindlalt esimeseks, telekas näitas õnnelikku treenerit, suu kõrvuni peas, ja võitjaaedikusse juhitavat ratsut.
Newton Abboti võistlusrajalt oli East Ilsleysse umbes sada kuuskümmend miili. Isegi kui võtta arvesse, et suurem osa teekonnast pidi kulgema kiirteel ja ka seda kihutamist, mida Michel Stacey pidevalt harrastas, ei olnud siiski absoluutselt mitte mingit võimalust, et ta jõuaks koju varem kui kahe tunni pärast.
Ronisin õhinal oma Fordi, tuiskasin kakskümmend minutit mööda A34 ja hüppasin otse Sarah’ voodisse.
„Sa mu vaene kallike,” ütles Sarah, kui me pärast seksimist teineteise kaisus lesisime, „see on nii hirmus lugu.” Ta tõmbas näpuotstega õrnalt üle mu palja rinna, nii et külmavärinad varbaotsteni lainetasid. „Ja nii uskumatu.”
Tõepoolest, see oli uskumatu lugu ja ma lootsin veel nüüdki, et ärkan sellest nagu hirmuunenäost ning kõik on jälle hästi. Tundus kuidagi ebaõiglane, et mina võin endiselt süüa, magada, hingata ja isegi siin Sarah’ kõrval lamada. Kas ma peaksin ennast kuidagi süüdlasena tundma?
„Asi, millest ma aru ei saa,” ütlesin ma, „on see, mida ta ülepea Londonis tegi. Mulle ütles ta, et sõidab otse koju.”
„Inimesed muudavad vahel meelt,” lausus Sarah.
Raputasin pead. Mitte seepärast, et ma poleks Sarah’ga nõus olnud, vaid juureldes asjatult Clare’i käitumise üle. „Ta ütles mulle veel, et peab laupäeva hommikul Newmarketis võistlema. Kuidas ta pidi seda tegema, kui ta Londonisse jäi?”
„Mis hotell see oli?” küsis Sarah.
„Hilton. Tead, see kõrge, Park Lane’i ääres.”
Liiga kõrge, mõtlesin ma omaette.
Äkitselt hüppas Sarah voodis istukile. „Aga ma olin Mitchiga tol õhtul Hiltonis, reedel, kui oli see suur vigastatud džokide õhtusöök. Me olime oma hobuseomanikega ühes lauas.”
„Ega sa midagi tähele ei pannud?” küsisin ma. „Kiirabiautot või midagi?”
„Ei. Mitte midagi.”
„Mis kell te lahkusite?” uurisin ma.
„Mitte väga hilja. Sa tead ju ise, ratsutamisrahvas on varase unega. Õhtusöök algas kell seitse ja poole üheteistkümneks oli läbi.”
„Clare kukkus alla umbes pool kaksteist.”
„Meie olime selle aja peale ammu läinud. Me olime keskööks siin tagasi.”
„Aga ega te ei näinud teda hotelli fuajees? Politsei jutu järgi võttis ta kakskümmend minutit pärast kümmet endale toa.”
Sarah raputas pead. „Mulle oleks meelde jäänud, kui oleksin teda näinud, sest ta meenutas mulle alati sind. Teil on ühtmoodi põsesarnad.”
Ta naeratas ja heitis tagasi mu kõrvale, põimides käe ümber mu piha.
„Kui palju seal õhtusöögil rahvast oli?” usutlesin ma edasi.
„Mitusada,” vastas ta. „Saal oli rahvast tihedalt täis. Seal oli veel see koomik, tead küll, selliste naljakate harali juustega, kes teeb kõiki neid hulle nägusid.” Ta hakkas koomikut meenutades naerma. „Tegelikult olin ma üsna imestunud, et sind seal ei olnud. Mäletan, et suurema osa ajast vahtisin ma ringi ja otsisin sind.”
„Piletid olid selleks ajaks juba otsas, kui mina niikaugele sain.”
„Oleksid võinud mulle öelda. Meie lauas oli vaba koht. Keegi langes viimasel minutil ära.”
„Ma poleks nagunii tulla saanud. Selleks ajas olin ma juba Clare’iga kokku leppinud, et sööme koos õhtust.”
„Õigus küll,” ütles ta vaikselt. „Olite muidugi.”
Kõik oleks võinud minna hoopis teisiti, kui ma vaid oleksin käitunud pisut läbimõeldumalt.
Sõitsin neljapäeva hommikul Newmarketisse ja läksin Clare’i korterit uurima.
Sain võtme Geoff