Vererada. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
korrust on pikk maa ja ma ei tahtnud mõeldagi, kuidas see tema kehale mõjunud võis olla. Kuid samavõrd masendas mind mälestus viimasest korrast, mil teda elusana nägin – vihasel pilgul ja kõrvale vaatamata restorani juurest minema sõitmas.
Pärastlõuna venis mööda. Ema läks voodisse, isa aga tallas elutoas lõputult edasi-tagasi sammudes põrandavaipa sügava vao. Helen ja Angela tõmbusid kööki ja otsisid meile pisut süüa, mina aga seadsin ennast väiksesse elutuppa, et jälgida Channel 4 võiduajamiste ülekandeid Newmarketist ja Newburyst.
Programm algas lühikese meenutuslõiguga Clare’ist, näidati tema võite paljudel hobustel. Newmarketi hipodroomi lipud olid pooles vardas ja enne esimest võiduajamist peeti isegi minutiline leinaseisak, kusjuures paljudel fännidel olid silmad märjad.
Jälgisin jookse, kuid suutsin neile pühendada vähem kui poole oma tähelepanust. Miks oli Clare läinud Londoni kesklinnas asuvasse hotelli? Miks ta ennast tappis?
Olin nii hajevil, et mulle ei meenunud minu sajanaelane panus Raised Heartbeatile enne, kui ratsu Newburys stardilatrisse asus. Nagu ma eelmisel õhtul ennustanud olin, oli tema panuste seis kahanenud kolmteist kahelt viis ühele, kuid kuna ma olin arvuti koju jätnud, ei saanud ma enam vedada kihla tema kaotusele. Minu raha pidi lihtsalt panusteturule minema ja seal õnne katsuma.
Ratsud tormasid latritest välja ühekorraga ja ma märkasin, et olen asunud võiduajamist vaimus kommenteerima. Kuid sealjuures, nagu alati, püsis üks silm tahtmatult ratsul, kellele olin panustanud. Just sel põhjusel ei mänginud ma peaaegu kunagi kaasa neil jooksudel, mida ma ise kommenteerisin, see oli lihtsalt liiga segav.
Raised Heartbeat õigustas oma nime, pannes mu südame kiiremalt põksuma, kui ta favoriidi kõrval lõpusirgel endast viimase andis ja alles viimastel jardidel napilt alla jäi.
Minu sada naela oli läinud, kuid see oli väike häda võrreldes sellega, et mu kaksikõde oli läinud.
Istusin seal päris kaua ja nutsin.
Nutsin leinast, kuid ka masendusest. Surm on nii lõplik, nii pöördumatu. Surma juures ei ole „võta tagasi” nuppu nagu arvutil.
Miks, oh miks ometi ma ei vastanud, kui Clare mulle helistas? Võib-olla oleksin saanud õnnetuse ära hoida.
Stephen ja Tracy saabusid Saint-Tropez’st kell neli, just siis, kui kurnatud ja põrutatud James ning Nicholas surnukuurist tagasi jõudsid.
Mul polnud vaja küsida, kuidas läks, ning äkitselt oli mul hea meel, et olin otsustanud maha jääda.
James ainult noogutas mulle ja kadus rõivaruumi. Mõtlesin, et ilmselt hakkas tal paha.
„Kuradi kole,” ütles Nicholas. „Lihtsalt kuradi kole. Aga see oli tema. Kindel.”
Ega ma tegelikult lootnudki, et tegu võiks olla eksitusega, kuid juba teada tõe kinnitamine mõjus sellegipoolest rusuvalt, eriti emale, kes oli tulnud alla saabujaid tervitama.
Istusime uuesti elutuppa maha, seekord teed jooma, välja arvatud isa, kes keeldus istumast ja jätkas kõrgete akende all oma edasi-tagasi marssimist.
Mitte keegi meist ei osanud ette kujutada, miks oleks Clare pidanud endalt elu võtma. Arutlesime tema võimalike murede üle, kuid vastuseid ei leidnud.
„Ma keeldun absoluutselt uskumast, et ta tegi enesetapu,” teatas isa otsustavalt. „See pidi olema õnnetus.”
„Või mõrv,” ütles Stephen.
Kõik jäid talle üksisilmi otsa vaatama, isegi isa katkestas sammumise.
„Ära räägi rumalusi,” ütles ta. „Miks pidanuks keegi tahtma Clare’i tappa? Kõik armastasid teda.”
Aga kes oleks võinud arvata, et keegi tahab tappa John Lennonit? Teda armastati samuti.
„Aga see kiri,” lausus Helen mõtlikult. „Minu meelest sarnanes see küll hüvastijätukirjaga.”
Nägin, kuidas Heleni selja taga seisatanud isa talle põlastava pilgu heitis. Ta polnud iial varjanud oma rahulolematust Jamesi naisevaliku üle ja praegu ei teinud Helen ennast isale põrmugi armsamaks.
„Aga miks ta ometi ennast tapma pidi?” nuuksus Angela, öeldes veel kord välja küsimuse, mis keerles meie kõigi peades.
„Võib-olla sellepärast, et selle perekonna liige olla ei ole alati kerge,” ütles Helen mõnevõrra taktitult.
Kartsin, et isa tema selja taga plahvatab.
„Pea suu, sa rumal naine,” möirgas ta Helenile peaaegu kõrva.
Helen puhkes sealsamas nutma ja James tõttas oma naist lohutama, teda ühtlasi kaitsta üritades.
„See on tõsi,” ütles ta, „Helenil on õigus. Me muudkui võistleme.”
Jah, minu meelest ka.
Sest nii oli meid kasvatatud. Klassi parim, klassi parim, sa pead püüdma saada oma klassi parimaks. See taoti meisse lastena sisse. Kool, ülikool, kõrgem teaduskraad, töökoht Citys. See oli meie isa jaoks nagu mantra.
Ta oli rabatud ja raevus, kui me Clare’iga teatasime, et meil pole mingit soovi minna vendade ja õe eeskujul Oxfordi või Cambridge’i või üldse mingisse ülikooli, vaid me kavatseme suunduda otsejoones hobuste ja võiduajamiste maailma.
Ei maksa arvata, nagu oleks see iseenesest tähendanud Shillingfordide perekonnatraditsioonide hülgamist. Enne tagasitõmbumist oma Lõuna-Hispaania villasse oli mu onu, isa noorem vend, Newmarketis treener, ta oli mitmekordne Classicu võitja, ning oma talli oli ta pärinud meie vanaisalt. Kaks onupoega tegutsesid samuti võiduajamiste alal, üks oli perekonnatallis treener, teine võistlushobuseid transportiva firma omanik. Tegelikult olid Shillingfordid Newmarketi ja selle ümbruskonna ratsutamismaailmas päris lugupeetud perekond, kelle seast Charles II aegadest peale, kui asutati džokiklubi, oli võrsunud nii omanikke kui ka treenereid ja sekka mõni džokigi.
Just mu isa oli see, kes võttis teise suuna ja sai esimeseks teadaolevaks Shillingfordiks, kellel oli akadeemiline kraad, pealegi veel esmaklassiline, omandatud Oxfordis Mertoni kolledžis.
Kuid polnud kahtlust, et meie suguvõsa tervikuna, tegutses ta siis Citys või hipodroomil, põdes tugevat kaasasündinud võistlustungi. Clare’i puhul oli see päris kindlasti nii ja ta oli seda Haxted Millis minuga õhtust süües ka öelnud.
Mina olin Shillingfordide klannis nähtavasti ainus, kellele ei olnud sündides kaasa antud põletavat vajadust olla parimatest parim. Kuid isegi mina võisin teatavatel asjaoludel võistlusindu täis minna ja mulle ei meeldinud põrmugi, kui mõni ütles, et ma ei ole absoluutselt parim võistluskommentaator, ehkki teadsin, et ma tõesti ei ole.
„Võib-olla meie viisime ta niikaugele,” ütles James süngelt.
„Täielik nonsenss,” kuulutas isa ja hakkas uuesti sammuma. Seekord siiski mitte mõttetult edasi-tagasi, ta tegi haagi toanurgas asuva joogikapi juurde. „Pean ühe napsi võtma,” ütles ta, kallas solinal klaasi kõva klõmmu ja viskas selle ühe lonksuga hinge alla.
Vaatasin kella. See näitas alles kolmveerand viis, kuigi tundus palju rohkem. Olin olnud üleval peaaegu neliteist tundi ja enne seda maganud väga vähe.
Minagi võinuks ühe napsi võtta, kuid ma ei öelnud seda.
Ühes asjas kaldusin isaga nõustuma: ka mina ei osanud näha, kuidas võinuks perekond viia Clare’i enesetapuni. Jah, me olime kõik suured võistlejad ja suured trügijad, kuid just Clare oli suurem võistleja ja trügija kui ülejäänud kokku. Ning ta oli sel viisil ka edu saavutanud.
Olin alati arvanud, et endalt elu võtnud inimesi sundis selleks tagant ebaõnn ja tõrjutus, mitte edu ja üleüldine armastus. Samal ajal ma teadsin, et see ei kehti alati ja igal juhul. Suutsin meenutada mitut kõmulist ja avalikkust šokeerinud enesetappu, mis tõendasid, et pealtnäha rõõmsa, õnneliku ja tohutuid saavutusi omava inimese maski taga varjas ennast meeleheitlik ja lootusetu sisemine mina.
Kogu tõde seisnes selles, et mitte kunagi ei või teada, mis toimub teise inimese sees.
Peamine