Vererada. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
võtta kõik nelisada kakskümmend üheksa salvestust ette ja hakata neid järjest läbi vaatama, jättes vahele kolmkümmend seitse, mis ta võitis. See tegi kolmsada üheksakümmend kaks. Seadsin ennast mugavamalt stuudio tooli ja valmistusin pikaks istumiseks.
Kuid kõigepealt vaatasin uuesti tema reedest sõitu Bangkok Flyeril, et endale täpselt mällu suruda, mida ma õieti otsin. Mida rohkem ma vaatasin, seda ilmsem kõik oli. Olin kindel, et mul ei teki raskusi samade võtete märkamisega teistes jooksudes. Ainus, mida tegelikult vaadata tuli, oli viimane kaheksandikmiil.
Ühtlasi vaatasin järele, kes on Bangkok Flyeri treener. Nendest hobustest, keda ma regulaarselt jälgisin, teadsin ma tavaliselt enam-vähem kõike, kaasa arvatud omanikud ja treenerid, kuid Bangkok Flyer oli kaheaastane võiduta täkk, keda ma olin reedel näinud esimest korda.
Andmepank ütles, et teda on ühes Newmarketi hobusekasvanduses treeninud Austin Reynolds, mees, kellest kaua oodati Briti võiduajamiste tipptegijat. Nüüd oli ta viiekümnendate keskel või teises pooles ja tema potentsiaal oligi jäänud lõpuni rakendamata.
Võib-olla oodati temalt liiga palju, sest päris alguses oli ta olnud fenomenaalselt edukas, võites alles teist aastat tegutseva noore treenerina nii Derby, Oaksi kui ka St Legeri. Neist enam kui kahekümne aasta tagustest peadpööritavatest päevadest alates ei olnud ta saduldanud enam ühtki Classicu võitjat ja ka teisi suurvõistluste võite oli talle tilkunud vaid mõni üksik.
Viimasel ajal saatis ta oma hobuseid peamiselt põhja, Yorkshire’i radadele, tehes kaupa piirkonna ärimeestega – potentsiaalsete hobuseomanikega, kellele võis imponeerida tema ajakohane aadress Newmarketis.
Bangkok Flyer oli enne etteastet Lingfieldis teinud läbi kolm jooksu – ühe Redcaris, ühe Catterickis ja ühe Yorkis –, finišeerides kõigil kordadel teisena. Kuid ühelgi neist kolmest korrast ei olnud sadulas Clare.
Sellest hoolimata vaatasin ma nende jooksude salvestused üle. Mitte üheski neist ei paistnud midagi kahtlast, vähemalt minu silmale. Tõtt öelda oli noor täkk eelmisel korral Yorkis olnud väga tubli, jäädes vaid poole pikkuse võrra alla heale ratsule, kes oli äsja võitnud ühe hooaja tähtsama kaheaastaste võiduajamise. Pole ime, et Clare’i põlvede vahel oli Bangkok Flyer rajale läinud tulikuuma favoriidina. Ta oleks pidanud Lingfieldis mängleva kergusega võitma ja seda ta oleks teinudki, kui Clare poleks vahele seganud.
Isegi ainult viimast kaheksandikmiili vaadates kulus mul esimesele kahesajale salvestusele kolm tundi. Nende hulgast leidsin ma kolm „kindlat” ja kaks „võimalikku”. Võib-olla oli Clare tegelikkust ilustanud, kui väitis, et ta on hobust pidurdanud maksimaalselt viiel korral.
Selleks ajaks olin näinud nii palju finišeid, et hobused kippusid silme ees tantsima ja ma tegin kohvipausi.
Olin täiesti kurnatud.
Võinuks arvata, et olen mingis mõttes rahul, sest olin vähemalt midagi leidnud. Kuid kindel teadmine, et Clare’i pahatahtlik sõit Bangkok Flyeril ei olnud erandjuhtum, pelutas mind tõsiselt.
Telefon mu taskus hakkas vibreerima. See oli Sarah.
„Halloo, kallis,” ütlesin kõnet vastu võttes.
„Kus sa oled?” küsis ta pisut vaevatud toonil.
„Jumal küll, palun vabandust. Olin nii hõivatud, et unustasin.”
Vaatasin kella. See näitas kakskümmend minutit kaksteist läbi ja me olime kokku leppinud kohtuda kell kaksteist ühes pubis Thamesi kaldal, Oxfordist pisut lääne pool.
„Juba tulen. Telli mulle klaas roosat veini. Olen kümne minutiga kohal.”
Ütlesin andmepanga tehnikule, et tulen hiljem tagasi ja hüppasin autosse. Veel nüüdki tekitas iga Sarah’ga kohtama minek minus erutust. Kui see nii poleks olnud, oleksin selle aja peale vist juba uue leidnud.
Lõunatunni liiklus oli tihe ja läks tubli veerand tundi, enne kui ma pubi parklasse pöörasin ja oma mõlgitud vana Fordi Sarah’ tuttuue BMW kõrvale panin.
Tõttasin sisse.
„Mis sind Oxfordis siis nii hõivas, et sa unustasid minu juurde sõita?” Ta ei olnudki õieti pahur, pigem uudishimulik.
„Ma olin RacingTV stuudios.”
„Ja mida sa seal tegid?”
„Oh, seda ja teist. Sättisin oma lähikuude töögraafikut.”
Ma ei osanud endale seletada, miks ma talle tõtt ei rääkinud.
„Ja ühtlasi vaatasin mõningaid salvestusi Clare’i võistlustest, et neljapäeval Channel 4 jaoks mälestuslõik kokku panna.”
„Sel juhul saad andeks.” Ta patsutas mu kätt. „Kuidas sul on?”
„Üsna vastik,” ütlesin ma. „Selline tunne, nagu komberdaks ringi, ise peast segi. Miski ei tundu olevat päris.”
„Kas te olete matusepäeva paika pannud?”
„Esmaspäeval kell kolm,” vastasin ma. „Aga see on kah üks neist asjadest, mis mind väga ei rõõmusta.”
„Miks?” küsis ta.
„Rääkisin eile õhtul vendadega. Koroner on meile rohelise tule andnud, aga isa tahab seda teha ainult kitsas pereringis ja Oxtedi lähedal, kus tema elab.”
„Aga mis sellega valesti on?”
„Valesti on see, et Clare ei saanud tegelikult oma lähisugulastega läbi. Clare elas ratsutamismaailmas. Need inimesed olid tema päris perekond ja ma oletan, et talle oleks rohkem meeldinud, kui teda oleks maetud Newmarketis, kus tema elas, ja et kõik ta kolleegid oleks saanud samuti tulla.”
„Kallis,” lausus Sarah näoga minu poole pöördudes, „sa võid kunagi hiljem Newmarketis igal ajal mälestusteenistuse korraldada. Ja kui päris aus olla, siis see, mis Clare’ile oleks meeldinud, ei olegi praegu enam kõige tähtsam.”
„Ma tean,” vastasin ohates. „Ja mu isa võib väga jonnakas olla. Aga mingil arusaamatul põhjusel on vennad ja õde temaga nähtavasti nõus. Tegin, mis võisin, aga mind hääletati maha. Isiklikult arvan, et nad tahavad väikesi vaikseid matuseid selle pärast, et tunnevad Clare’i surma asjaolude pärast ebamugavust.”
Sarah võttis mu käe ja pigistas seda. Kõik oli öeldud, istusime natuke aega niisama. Ja ma ei saanud ega saanud peast pilti kuueteistkümnendalt korruselt alla langevast Clare’ist. Olin jälle nutma puhkemas.
„Kus Mitchell on?” küsisin, et mõtetele teist suunda anda.
„Newton Abboti võiduajamistel, jumal tänatud.” Ta väristas õlgu. „Issand, küll ta käitus vastikult tol hommikul, kui ära sõitis. Ta võib ikka päris jõhker olla.”
„Miks sa teda maha ei jäta?”
Sarah ei vastanud ja ma püüdsin ta mõtteid lugeda. Võib-olla ta kartis oma meest, võib-olla oli Clare’il õigus ja ta lihtsalt ei saanud seda endale lubada?
„Kunas ta tagasi tuleb?” küsisin, et vaikust katkestada.
„Õige mitme tunni pärast. Tal on viimases jooksus võistleja, nii et kindlasti mitte enne kaheksat.” Ta vaikis. „Ega sa vist ei taha mind tagasi saata ja veidikeseks minuga jääda?”
Kõigest hoolimata tundsin ma kiusatust.
„Aga Oscar?” küsisin ma. Oscar oli noorim kasupoeg, ainus, kes veel kodus elas.
„Teeb koolis näidendiproovi. Tema ei tule enne kümmet.” Ta peaaegu anus. „Ma vajan sind. See on lihtsalt kohutav, kõik need päevad – tean, kui raske sul on, aga ei saa sind lohutada.”
Ohkasin. „Ma pean RacingTV kontorisse tagasi minema ja oma töö lõpetama. See võtab veel vähemalt kaks või kolm tundi.”
„Siit on minu juurde kakskümmend minutit. Tule, kui sa saad.”
„Asutused pannakse kinni kell kuus ja tehnik ütles, et ta tahaks hiljemalt pool kuus lahkuda, nii et ma pean selleks ajaks valmis