Vererada. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
samal ajal sissetulevaid kaadreid. „Kas saaks suure plaani?”
Rajal jalutavad koerad, ehkki haruldased, kulusid „meeleolukaadriteks” alati ära ning tõendasid, et tegelikult nad ei põhjustagi viivitusi ega keera ajagraafikut tuksi. Suurem jagu ratsutamisfännidest armastas oma koeri sama palavalt kui hobuseid ja et lisada ülekandele üks väike „ah, kui nunnu”, polnud paremat vahendit kui üks üksik kutsu.
Võistlused jätkusid oluliste tõrgeteta. Jälgisin ülekandemonitori kaudu, kuidas Iain Ferguson minu rollis koplis külalisi intervjueeris ja hobustest rääkis. Ta tegi seda hästi. Isegi liiga kuradi hästi, mõtlesin ma. Pean tähelepanelik olema või muidu antakse see töö päriselt talle, ja seda ei soovinud ma sugugi.
Ma armastasin oma tööd, eriti nautisin ma vaheldust, mida pakkus hobuste tutvustamine kordamööda Channel 4-s ja RacingTV-s, samuti rajakommentaari andmine. Ja mul ei olnud mingit kavatsust lasta kellelgi ükskõik milline neist ameteist üle võtta. Pigem löön oma mõtteis kiiresti korra majja ja asun tagasi tööle, kuni see mul alles on.
Produtsendi assistent luges sekundeid reklaamipausini. „Kaks minutit nelikümmend sekundit,” teatas ta ja kõik lasid ennast lõdvaks, sest see jupp oli valmis miksitud ja läks eetrisse otse RacingTV peamajast Oxfordi lähedalt. Reklaamipausid olidki kogu neljatunnise ülekande ainsad eetrivabad hetked ja ülekandebussi meeskond kasutas pausi kohvi võtmiseks, kemmergus käimiseks ja lihtsalt kangeks jäänud jalgade sirutamiseks.
„Kuidas on?” küsis Derek tõustes ja minu poole pöördudes.
„Korras,” ütlesin ma. „Kulub täitsa ära sind töötamas näha, mitte ainult kõrvakutistajast kuulda. See on väga huvitav.”
„Hee, ära loodagi mu kohta üle lüüa,” muigas ta, ning see ei olnudki ainult nali. Majanduskriisi ja kärbete ajajärgul vahtisid vist küll kõik üle õla ja telemaailmas veel eriti.
„Pausi lõpuni kakskümmend sekundit,” teadustas assistent. Kõik asusid tagasi oma kohtadele. „Viis, neli, kolm, kaks, üks.” Assistent vaikis ja kogu meie emalaev liugles täpselt õigel hetkel tagasi sõiduvette.
„Neli minutit side lõpuni,” kostis meie kõrva assistendi hääl.
Kell oli täpselt seitsme minuti pärast kuus ja kõik selle päeva võistlused olid võisteldud. Iain tegi kokkuvõtet, näidati järgemööda kõigi jooksude lõpuhetki, Iain kommenteeris kaadri tagant, keskendudes peamiselt võitjate tulevikuväljavaadetele.
„Kaks minutit side lõpuni,” teatas assistent.
Iain jätkas pausi tegemata oma juttu, kuulates samal ajal assistenti, kes ei teadustanud mitte ainult kogu saate lõpuni, vaid ka iga VL-i lõpuni jäävat aega.
„Iain, oled eetris viie sekundi pärast,” ütles Derek taustajutuga liitudes.
„Kolmkümmend sekundit side lõpuni,” ütles assistent samal ajal. „Neli, kolm, kaks, üks, läks, Iain.”
„Sellega on meie tänane ülekanne lõppenud,” ütles Iain, kui tema naeratav nägu oli iga televaataja ekraanile ilmunud. „Olge peagi taas RacingTV lainel, kui algab otseülekanne võiduajamistelt Ameerikas New Yorgis Belmont Parkis.”
„Kakskümmend sekundit.”
„Homme toome taas teieni otseülekande Folkestone’i võiduajamistelt, samuti kuus takistussõitu Newton Abbotist.”
„Kümme sekundit. Üheksa, kaheksa …”
„Teiega oli Iain Ferguson Windsorist ja ma soovin teile kena õhtut.”
„… kaks, üks, side lõpp,” luges assistent, Iain vaikis, ülekandemonitorile ilmusid tiitrid ja kõlas tunnusmuusika.
„Kõigile suur tänu,” ütles Derek. „Nõupidamine homme hommikul kell üksteist Folkestone’is. Ja Iain, kas sa saad enne kojuminekut bussi juurest läbi astuda?” Derek klõpsas mikrofoni välja ja sirutas end toolis tahapoole, sirutades käed kõrgele üle pea. Ta haigutas laialt. „Jumal küll, ma olen nii väsinud.”
Mina samuti, mõtlesin ma kaasa haigutades, kuigi erinevalt temast ei olnud ma päev otsa tööd rabanud. Minu puhul oli asi pigem kolmes järjestikuses öös, mil ma polnud õieti magada saanud.
Derek keeras ennast toolil ringi. „Mis sa homsest arvad?”
Graafiku järgi oli homme minu kord Folkestone’is hobuseid tutvustada. „Olen valmis peale minema, kui sa tahad.”
„Tegelikult ma mõtlesin, et me võiksime selle nädala lõpuni Iainit kasutada,” lausus ta. „Seda võidakse sinu poolt kuidagi tundetuks pidada, kui sa nii kiiresti tööle tagasi tuled. Aga kuidas oleks, kui sa teeksid laupäevasesse Newmarketi ülekandesse terve lõigu Clare’i mälestuseks?”
„Channel 4 juba palus mult midagi sellist,” ütlesin ma. „Salvestan selle neljapäeval ja see läheb eetrisse laupäeval Morning Line’is, samuti pärast lõunat. Ma peaksin nendega vist kokku leppima, enne kui teise samasuguse teen.”
„Ei ole tarvis,” ütles Derek. „Las siis meie lõigu teeb Iain.”
Mulle hakkas tunduma, et Iainilt palutakse palju rohkem kui tarvis.
„Aga sa võid Channel 4-lt igal ajal küsida, kas tohiks kasutada sama materjali.” Telekanalite vahelist koostööd tuli ette harva, kuid see polnud ka päris tundmatu asi.
„Võib-olla. Aga Iaini tehtud lõik annab meile veidi teise vaatenurga.” Ta vaikis. „Anna andeks, ma ei mõelnud seda nii, nagu välja kukkus.”
„Pole hullu,” vastasin ma. „Need on tundlikud asjad.”
Ja täpselt nii see oligi. Oleksin tema asemel käitunud samamoodi.
„Mis sa arvad, kas mul lubatakse kasutada RacingTV Oxfordi arhiivi, kui ma oma mälestuslõiku teen?” küsisin ma.
„Ma olen kindel, et lubatakse,” vastas Derek. „Ja meil on see uus indekseerimissüsteem installeeritud.”
„Just seda ma tahaksingi kasutada.”
„See on imetabane värk. Kirjutad „džoki” alla lihtsalt Clare’i nime, siis klõpsad „võitja” peal ja see annab sulle täieliku nimekirja kõigist tema võidetud jooksudest, peale selle kõik ülejäänud võistlejad, võidusummad, distantsid, panused, kõik. Sinul pole vaja muud, kui klõpsata ükskõik millisel nimekirja real ja ta mängib sulle salvestuse ette. See on täiesti suurepärane asi.”
„Väga hea,” ütlesin ma.
„Kusjuures sa ei peagi selle jaoks Oxfordi minema. Sa pääsed kõige selle juurde sama hästi ka ülekandebussist. Muidugi mitte praegu, ühendus on maas, aga näiteks homme Folkestone’ist. Link on üleval kella kümnest ja siis on ülekande alguseni kolm tundi puhast aega.”
„Suur tänu,” ütlesin ma. „Aga ma vist lähen ikkagi Oxfordi. Siis on mul päev otsa aega.”
„Kuidas heaks arvad,” ütles Derek üsna ükskõikselt. Ilmselt oli ta arvanud, et mul on Clare’i võiduvideote kokkuotsimiseks kolmest tunnist küllalt ja peale selle teadis ta hästi, et minu juurest Exenbridge’ist oli Folkestone’i palju vähem maad kui Oxfordi.
See kõik oli tõsi, kuid tõsi oli ka see, et ma ei tahtnud, et Derek mul pidevalt üle õla vahiks, kui ma andmebaasis toimetan. Sest tegelikult huvitasid mind palju rohkem need jooksud, mille Clare oli sihilikult kaotanud.
6
Kui meenutada tuntud vanasõna, siis sarnanes see nööpnõela otsimisega heinakuhjast.
Viimase nelja kuu jooksul, takistusteta võiduajamiste tipphooajal, oli Clare võistelnud peaaegu iga päev, sageli neli-viis korda, ja mõnikord õhtusel võistlusel veel lisaks.
Andmebaasist ilmnes, et juunist alates oli Clare osalenud neljasaja kahekümne üheksal võiduajamisel ja tulnud võitjaks kolmekümne seitsmel korral, kaasa arvatud tema elu viimane sõit möödunud reedel Lingfieldis Scusami seljas.
Mida