Vererada. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
veel,” lisasin mina, „ta ei söönud eile õhtul peaaegu midagi, sest ei tohtinud täna kaalu ületada. Miks ta oleks sel juhul sellest hoolinud?”
Mobiil mu taskus hakkas värisema. Minu ametis pandi kõlavalt lärmavaid telefone väga pahaks ja olin sellega ennevanasti liigagi sageli vahele jäänud. Nüüd seisis ta mul püsivalt vibreerimisrežiimil.
See oli Sarah, keda emand Clare oli nimetanud minu mittepäris-tüdrukuks.
„Vabandage mind hetkeks,” ütlesin ma ja läksin koridori.
Võtsin toru. „Halloo.”
„Kallis Mark, ma vaatan praegu Morning Line’i. Ma ei suuda uskuda. Kallis, kallis, mul on nii kahju.” Ta nuttis.
„Aitäh helistamast,” vastasin kuidagi ebakohaselt. „Ma olen vanemate pool ja siin on olukord üksjagu raske.”
„Nii et sa Newburysse ei jõua, eks ole?”
„Ei,” ütlesin ma. „Anna andeks.”
„Olgu peale. Ma helistan sulle hiljem,” lausus Sarah.
„Teeme nii. Olgu.”
Ta lõpetas kõne ja ma jäin korraks koridori mõtlema. Mida oli Clare õieti öelnud? Millal sa ükskord mõistad, et ta ei jäta Mitchelli kunagi maha? Ta ei saa seda endale lubada.
Mitchell oli Sarah’ abikaasa – Mitchell Stacey – ja temast palju vanem. Tegemist oli Inglismaa juhtiva takistussõidutreeneriga, kelle koplis East Ilsley külas, Newburyst põhja pool, A34 ääres oli üle kaheksakümne tipptasemel ratsu.
Nüüd oli möödunud juba viis aastat sellest Doncasteris veedetud reedeõhtust, mille me ettevaatamatult lõpetasime voodis teineteisele kustumatut armastust vandudes.
Me mõlemad olime tulnud kahepäevasele ülemaalisele ratsude jõulukrossile. Mina olin rajakommentaator ja Mitchelli hobused võistlesid mõlemal päeval. Ta peatus Sarah’ga samas hotellis kus minagi ja me kõik, suur seltskond võidusõidurahvast, sõime üheskoos õhtust. Mitchell ja teised läksid kohe pärast sööki magama, mis minu arusaamist mööda oli ratsutreenerite üldine komme, meie Sarah’ga võtsime aga hakatuseks veel ühe pudeli punaveini, seejärel ühe või kaks öönapsi ja kõik see lõppes kirgliku seksiga minu numbritoas.
Sestsaadik olime pidanud leppima juhuslike näpatud tundidega siin ja seal, sekka terve öö või koguni kaks, kui Mitchell mitmeks päevaks mõnele oksjonile oli sõitnud, ja mina olin maksnud kohutavaid telefoniarveid Sarah’ mobiilile helistamise eest.
Me olime kokku leppinud, et kohtume pärastlõunal Newbury võiduajamistel ja läheme seejärel hoolikalt valitud diskreetsesse motelli Hungerfordi lähedal – et lisada meie visalt jätkuvale ohtlikule romaanile järjekordne põgus salakohtumine.
Mulle meenus teinegi Clare’i tarkusetera: Ütle talle, et kas nüüd või ei kunagi ja et sul on ootamisest kõrini. Sa raiskad oma elu.
Kas ma raiskan?
Ma olin kolmekümneühene ja Sarah oli minust neli aastat vanem. Mitchell seevastu oli kuuekümnendates ja juba kaks korda abielus olnud. Kuidas ta kahekümne ühe aastase Sarah’ lõpuks ära rääkida suutis, jäi mulle mõistatuseks, kuid sellel võis vabalt olla tegemist mehe päratu rikkusega, mille ta suurelt osalt oli pärinud lapsena oma vanaisalt, ekstsentriliselt õlimagnaadilt.
Ühiseid lapsi neil ei olnud – Sarah rääkis mulle, et enne nende kohtumist oli Mitchell ennast steriliseerida lasknud –, kuid varasematest abieludest oli olemas kolm poega ja Sarah käitus kohusetundliku kasuemana. Noorim neist hakkas kooli lõpetama ja Sarah oli mulle lubanud, et kui see on juhtunud, tuleb ta Mitchelli juurest ära ja kolib minu juurde. Aga tegelikult oli see lihtsalt viimane pikas lahkuminekutähtaegade nimekirjas ja Clare’il võis õigus olla: Sarah ei kavatsegi Mitchelli juurest ära kolida. Ta ei saa seda endale lubada.
Aga kas see läks mulle korda? Kas asjade praegune seis üldse häiris mind? Vana nali – olin otsustusvõimetu, kuid nüüd pole ma selles enam kindel – näis nagu minu pealt maha kirjutatud. Seksi sai üsna sageli ja see oli rahuldust pakkuv, kuid ühtlasi nautisin ma üksi elamisega kaasnevat vabadust.
Muidugi, jäi veel hirm vahelejäämise ees. Mitchell Stacey oli ratsutamismaailmas vägagi mõjuvõimas kuju ja ma polnud sugugi kindel, kas mu töö mulle siis ka alles jääb, kui ta saab teada, et olen salamisi võrgutanud tema naise. Aga kas see oht oleks väiksem, kui teeksime kõik avalikuks ja Sarah tema juurest minu juurde tuleks? Ilmselt mitte. Otsustasin, et kõige targem on vana viisi edasi lasta ja mitte vahele jääda.
Õemees Nicholas tuli elutoast mind otsima. „Politseinik tahab sulle veel mõne küsimuse esitada.”
„Vabandust. Tulen kohe.”
Uurija seersant Sharp viibis meie juures veel kaks tundi, esitas proosalisi küsimusi ja tüütas kõiki. Shillingfordide teise põlvkonna vanim esindaja vend James ilmus poole küsitluse pealt koos oma mõttesse vajunud naise Heleniga ja palju asju tuli uuesti üle rääkida.
Lõpuks paistis politseinik saadud vastustega rahule jäävat, ehkki mitte keegi meist ei osanud talle öelda ainsatki põhjust, miks pidanuks Clare hotelli kuueteistkümnenda korruse rõdult ennast surnuks kukutama.
„Olete kindel, et see on hüvastijätukiri?” küsisin ma, kui ta oli paberilehte ka Jamesile näidanud. „Siin ei räägita surmast sõnagi.”
Ta ei vastanud midagi, kuid tema näoilmest võis välja lugeda, et tema arvates klammerdusin ma õlekõrre külge. Võib-olla klammerdusingi.
„Kardan, et surnukeha on tarvis ametlikult identifitseerida,” ütles ta koridoris.
Nicholas oli otsekohe nõus.
„Oleks parem, kui tegu oleks veresugulasega,” lausus uurija, „mitte hõimlasega.”
„Kas seda DNA abil ei saaks teha?” küsisin ma.
„Jah, see on kindlasti võimalik. Kuid see võtab aega.”
Ja raha, mõtlesin ma.
„Koroner tahaks esmaspäeva hommikul esimese asjana alustada ametlikku uurimist ja selleks hetkeks on tal vaja identifitseerimistõendit.”
„Politseinik, kes öösel mulle teatama tuli, ütles, et te olete sada protsenti kindlad – see on Clare. Ja ta ütles, et sündmusel oli tunnistajaid. Kes?”
Vastamine tundus uurijale vastumeelt olevat.
„Kes?” käisin ma peale.
„Hiltoni ballisaalis oli olnud heategevusüritus. Enamik külalisi lahkus enne preili Shillingfordi allakukkumist.” Ta pidas vahet. „Kuid mõned olid pärast pidusööki baari läinud. Ta kukkus neile peaaegu otsa, kui nad taksot ootasid.”
Oh issand.
„See pidulik õhtusöök,” jätkas mees, „oli korraldatud vigastatud džokide sihtasutuse toetuseks.”
Muidugi, mulle meenus üleskutse osta ürituse pileteid, kuid nagu tavaliselt olin selle asja nii viimasele minutile jätnud, et kui ma otsusele jõudsin, olid need juba müüdud.
„Sellesse rühma kuulus Reg Nicholli nimeline mees, endine politseikomissar, kes, nagu ma aru saan, on praegu võiduajamiste turvateenistuse ülem. Just tema kinnitaski, et tegemist on preili Shillingfordiga.”
„Ja ikkagi ei saa ma aru, mida Clare seal ülepea tegi,” ütlesin ma, „ammugi sellest, miks ta toa broneeris. Mul on endiselt tunne, et tegemist on tohutu eksitusega ja Clare on oma kodus Newmarketis, elus ja terve.”
„Kardan, et tegemist ei ole eksitusega, söör. Ilmneb, et teie õde peatus hotellis eelneva broneeringuta. Keegi oli ära öelnud ja preili Shillingford võttis vabanenud toa, makstes krediitkaardiga kell …” Ta heitis pilgu märkmikku. „… kell 10.20 õhtul.”
Tund ja kümme minutit pärast minu juurest lahkumist. Ta pidi Haxted Millist enam-vähem otsejoones hotelli sõitma. Kuid miks?
Lõpuks otsustati, et James