Vererada. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
oli see kirjas preili Shillingfordi numbritoast leitud ümbrikul.”
„Mida see ümbrik sisaldas?” nõudsin, soovimatagi ehk kuulda vastust.
„Ma ei oska öelda, söör.”
„Ei oska või ei tohi?” küsitlesin teda edasi.
„Ei oska,” vastas konstaabel. „Ma ei viibinud kuriteopaigal ja mind lihtsalt informeeriti teie aadressist ümbrikul. Meie kahekesi ei ole Londoni politseist, vaid Kenti krahvkonna peakorterist Maidstone’is. Niisiis, kus teie vanemad elavad?”
„Oxtedis,” ütlesin ma.
„Surrey,” ütles politseinik kolleegile silmnähtavalt tusaselt. „Peame Guildfordiga ühendust võtma.”
„Sinna on kõigest viis miili.”
„Ikkagi meie piirkonnast väljas,” ütles konstaabel Davis. „Mis aadressil Oxtedis?”
„Ma lähen ja ütlen neile ise,” sõnasin ma.
„Hea küll. Aga mul on nende aadressi sellegipoolest vaja, et neid ametlikult teavitada. Me peame protseduurireegleid järgima.”
„Jah, muidugi.” Andsin talle aadressi. Ta kirjutas selle nii oma märkmikku üles kui andis edasi ka isikliku raadiosaatja abil. „Öelge neile, et nad annaksid mulle aega esimesena kohale jõuda.”
Ta rääkis jälle midagi raadiosaatjasse, kuid ma ei kuulnud vastust.
„Surrey politsei ei kiirusta,” ütles ta mulle. „Ilmselt külastavad nad teie vanemaid täna hommikul pärastpoole.”
„Tänan,” ütlesin ma. Võisin kihla vedada, et Surrey politsei on ülirõõmus, et neil ei tule seekord täita oma masendavat kohust. Muidugi ei soovinud minagi endale seda ülesannet. „Ma lähen kohe nende juurde. Ja on parem, kui ma oma kahele vennale ja õele helistan.”
„Oleksin seda soovitanud, söör. Juhtum on juba BBC raadiouudistes sees ja on vaid aja küsimus, millal preili Shillingfordi nime mainitakse, tegemist on ikkagi tuntud inimesega ja nii edasi.”
„Te olite temast varem kuulnud?” küsisin ma heameelt tundes.
„Aga muidugi, söör. Ma ikka jälgin väikestviisi võiduajamisi. Mulle meeldib see põnevus. Ja teid olen ma telekast väga palju näinud. Möödunud laupäeval olite Channel 4-s.”
Möödunud laupäev tundus korraga väga kaugel olevat.
„Kas peate vastu, söör? Me võime veel veidi siin olla, kui soovite.”
„Tänan, pole vaja. Saan hakkama. Panen ennast riidesse ja sõidan Oxtedi.”
See oli mu elu kõige halvem teekond. Hiljem ei suutnud ma sellest viiest miilist, mis mind mu korteri juurest vanemate majja viisid, jardigi meenutada.
Minu peas keerles sada küsimust, võideldes võimaluse eest ennast mõistusele kuuldavaks teha. Kõigepealt – mida ta ülepea tegi Park Lane’il asuvas hotellis, kui ta mulle oli öelnud, et sõidab otsejoones koju Newmarketisse? Kas meie riid Haxted Millis oli sundinud teda kuidagi oma plaane muutma? Kas ta läks hotelli kellegagi kohtuma? Kuidas võis ta rõdult alla kukkuda? Miks? Miks? Miks?
Ma ei saanud ega saanud peast välja mälestuspilti õhtusöögilt minema sõitvast Clare’ist, kes minu poole isegi pilku ei heitnud. Ma ei teadnud, kas olla vihane või kurb.
Ja siis need telefonikõned, millele ma ei vastanud.
Kas ta püüdis mind appi kutsuda?
Oleksin pidanud vastama, otsustasin ma. Sest mida ma ometi tegin? Kurat võtaks, see oli mu oma õde, minu kallis kaksikõde. Ja ta vajas mind.
Pisarad pääsesid valla ja ma pidin teeserva tõmbuma, sest ei näinud enam teed. Istusin oma vana ustava Fordi juhiistmel ja nuuksusin.
Kuidas sai ta olla surnud? Ma ei olnud eales kohanud inimest, kelles oleks olnud rohkem elu kui temas. See peab olema mingi eksitus.
Istusin seal tubli veerand tundi, enne kui suutsin edasi sõita, kuid kell oli ikkagi alles vaevalt neli, kui ma oma Fordi väravast sisse keerasin ja mööda sissesõiduteed tuttava, Oxtedi lõunaservas kõrguva James I aegse kivihunniku ette sõitsin.
Vanemad kolisid siia, kui me Clare’iga tited olime. Ema päris selle maja oma vanemailt, kuid isal ja emal ei olnud kunagi külalt raha, et kaunistada ja möbleerida seda viisil, mis olnuks hoone arhitektuurilise hiilguse vääriline.
Paps oli kuni pensionile jäämiseni pankur. Vähemalt nii ta kõigile pidevalt teatas. Tegelikult oli ta oma tööelu mööda saatnud ühe City investeerimispanga arvete osakonnas, vormistades teiste inimeste sõlmitud kokkulepete dokumente.
Nüüd istusin ma autos ja vahtisin seda imposantset fassaadi, mida valgustas üksnes tänava kaugemas otsas põlevate laternate kuma. Oletasin, et küllap oli mul siin poisipõlves ka ilusaid hetki, kuid meelde tulid ainult teismeliseea riiud ja tülid.
Selleks ajaks oli paps viiekümnendate teises pooles, kuid ta paistis kuidagi palju vanemana. Hoolimata sellest, et „svingivate kuuekümnendate” alguses oli ta kõigest kahekümneviiene, oli popmuusika temast mööda läinud ning ta käis järjekindlalt minu ja Clare’i peale kärkimas, niipea kui me muusika kas või oma magamistoas ja suletud ukse taga hiire piuksumisest valjemaks julgesime keerata.
Võimalus, et võiksime meie pool mõne koolikaaslase seltsis veidi pidu panna, ei tulnud üldse kõne alla. Esiteks, ütles ta, saavad nad siis teada, mis meil siin on, ja saadavad meile murdvargad kaela, kui me ära oleme. Asjaolu, et meil ei olnud eriti midagi, mida keegi oleks himustanud varastada, ei tulnud arvesse.
Selleks ajaks, kui me Clare’iga Edenbridge’i üürikorterisse kolisime – tegime seda ette hoiatamata päeval, mil paps oli Londonis oma pangas vanade töötajate lõunasöögil –, olin ma seda maja nii vihkama hakanud, et ei tõstnud pärast ärakolimist siia viis aastat jalgagi.
Kuid võib oletada, et sedamööda, kuidas aeg läheb ja me vanemaks saame, muutuvad sugulussidemed aina tähtsamaks. Või tuleb see sellest, et ebameeldivad mälestused tuhmuvad? Nii või teisiti, nüüd käisin ma siin pidevalt, aitasin võidelda maja ründava vammi ja niiskusega ning muretsesin neile inimese, kes oli aias abiks.
Mitte et me oleks isaga lähedaseks saanud. Ta armastas endiselt mind käsutada. Vahe seisnes selles, et nüüd ma ei lasknud end sellest häirida, ja kui lasksin, läksin ära koju. Nüüd me enam ei riielnud, selle asemel olid meil pikad suhtlusvabad perioodid. Clare’il oli õigus, kui ta ütles, et ma pigem pistan pea liiva alla, kui teen midagi konstruktiivset. Mulle tundus, et selle retsepti järgi toimides on elu rahulikum.
Kuid nüüd ma pidin midagi tegema, hoolimata tõsiasjast, et kui oleksin leidnud kohase liivaaugu, oleksin oma pea meeleldi sellesse vajutanud.
Lülitasin sisse BBC Radio 5 Live’i ja kuulasin kella neljaseid uudiseid. Clare oli põhiuudiseks, kuid tema nime veel ei öeldud. „Politsei uurib, kuidas kolmekümne ühe aastane naine eile õhtul ühe Londoni hotelli rõdult surnuks kukkus.”
Panin raadio kinni ja astusin autost välja.
Otsustasin, et seista trepil ja taguda suurt tammepuust välisust, nagu me koos Clare’iga noil hallidel aegadel sageli tegime, ei oleks kõige targem. Teades mu isa, võis arvata, et ta peab mind röövliks ja helistab politseisse.
Selle asemel võtsin mobiiltelefoni ja helistasin neile.
Kuulsin, kuidas telefon koridoris helises ja kuidas isa seejärel magamistoas toru võttis.
„Jah?” küsis ta väga unise häälega.
„Paps,” ütlesin ma, „Mark helistab. Ma olen ukse taga. Kas sa võiksid alla tulla ja mind sisse lasta?”
„Mida sa tahad?” küsis ta ilmse ärritusega.
Kuulsin, kuidas ema eemalt küsis, kellega ta räägib.
„Isa, tule palun alla ja tee eesuks lahti.”
„Mark,” kuulsin teda emale ütlevat.