Vererada. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
et keegi meie peale karjuma oleks tulnud, siin ei pidanud me aru andma iga ärkvel oldud minuti kohta.
Oh, kuidas ma neid muretuid päevi taga igatsesin!
Võib-olla peaksin siiski Clare’ile helistama?
Panin öölambi põlema ja vaatasin kella. Kolmveerand kaksteist. Oli see helistamiseks liiga hilja? Tema viimasest katsest oli tubli pool tundi möödas. Kas ta juba magab?
Ma siiski helistasin, eeldades, et kui ta tahab olla segamata, siis on tal alati võimalus telefon välja lülitada.
Telefon lülitus kohe häälsõnumile.
„Clare, Mark siin,” ütlesin ma. „Mul on kahju, et see õhtu nii põhjalikult nässu läks. Helista mulle hommikul. Armastan sind. Head ööd.”
Lõpetasin kõne ja lülitasin telefoni välja. Mul oli vaja magada ja ma ei tahtnud, et ta mind öösel üles ajab.
Ärkasin selle peale, et keegi kloppis välisuksele.
Kell öökapil näitas veidi üle kolme.
Kloppimine jätkus.
Panin öölambi põlema ja võtsin magamistoa ukse sisekülje nagist hommikumantli.
„Okei, okei, juba tulen,” hüüdsin mööda koridori sammudes.
Kuradi Clare, mõtlesin ma. Mine koju.
Tegin välisukse lahti, kuid see ei olnud Clare. Keegi näitas mulle taskulambiga silma, nii et ma ei näinud midagi.
„Härra Shillingford?” küsis ametlik hääl. „Härra Mark Shillingford.”
„Jah,” vastasin ma käega silmi varjates ja taskulambist mööda vaadata üritades. „Milles asi?”
„Kenti politsei, söör,” ütles hääl. „Konstaabel Davis.” Ta näitas oma ametitõendit.
Mul läks südame alt külmaks. Politseiniku külaskäik sellisel kellaajal ei ole iial midagi head toonud.
„Mul on südamest kahju, härra, aga mul on teile päris halbu uudiseid,” jätkas konstaabel. „Asi on teie ões, preili Clare Shillingfordis.” Ta vaikis hetkeks. „Ta on surnud.”
3
„Surnud?” küsisin ma ja tundus, nagu oleks mu hääl kehast eraldunud.
„Just nii,” vastas konstaabel Davis. „Paraku küll.”
„Kus?” küsisin ma kähinal.
Tundsin nõrkust ja tuikusin.
„Kas me võiksime sisse astuda, söör?” küsis ta minu juurde astudes ja mul küünarnuki alt kinni võttes.
Nad olid kahekesi, teine oli naispolitseinik, ja nad viisid mu elutuppa ning istutasid sohvale.
„Liz, tee õige kuuma teed,” ütles politseinik oma naiskolleegile.
Vaatasin, kuidas ta kööginurka läks ja tasse otsides kapiuksi avas.
„Üleval paremal,” ütlesin automaatselt.
Aeg oleks nagu seisma jäänud, kuniks teevesi keema läks ja mulle kuum tassitäis pihku suruti.
„Jooge, härra,” ütles konstaabel, „see teeb teile head.”
Võtsin lonksu ja krimpsutasin nägu. „Te olete siia suhkrut pannud.”
„Täna joote suhkruga. Jooge, jooge.”
Jõin veidi seda magusat vedelikku, kuid palju paremaks mu enesetunne ei läinud.
„Kus ta on?” küsisin.
„Vabandust, härra,” vastas ta. „Mis mõttes?”
„Kus Clare on?” kordasin küsimust. „Ma tahan teda näha.”
„Iga asi omal ajal, härra. Me peame teile kõigepealt mõned küsimused esitama.”
Jäin talle otsa vahtima.
„Kas teie olete preili Shillingfordi kõige lähem sugulane?” küsis naispolitseinik.
„Ma ei tea,” vastasin. „Tema vanemad – meie vanemad –, nemad on veel elus. Kas nemad pole mitte lähemad?”
„Meest ei olnud?” jätkas naispolitseinik. „Lapsi?”
„Ei.”
Võtsin veel teed.
„Kuidas te mind leidsite?”
Politseinikud vahetasid pilgu.
„Meil oli teie aadress,” kostis konstaabel.
„Kust te selle saite?”
„See leidus preili Shillingfordi asjade hulgas.”
„Kus ta tapeti?” küsisin ma.
„Londoni kesklinnas. Park Lane’il.”
Tõstsin üllatunult pilgu. „Väga veider.”
„Miks veider?”
„Sõites siit Newmarketisse, ei peaks inimene sattuma Park Lane’ile.”
„Kas ta oli õhtul siin?”
„Jah,” vastasin ma. „Või täpsemalt, ta oli Haxted Millis, mis on tee ääres. Me sõime seal koos õhtust.”
Politseinik kirjutas märkmikusse midagi üles.
„Aga ta ei sõitnud joobes, kui te seda kahtlustate. Ta jõi ainult mullivett.”
„Mis kell ta lahkus?” küsis konstaabel.
„Umbes kümme minutit pärast üheksat,” ütlesin ma. Meenutasin tema sportauto kruusa kraapivaid kumme, kui ta parkimisplatsilt minema tuiskas. „Ma ütlesin alati, et see kuradi auto ta ükskord hauda viib.”
„Oh ei, härra,” ütles naispolitseinik, „ta ei hukkunud autoõnnetuses.”
Jäin talle otsa põrnitsema.
„Ja kuidas siis?”
Jälle vahetasid politseinikud pilke.
„Tundub, nagu oleks preili Shillingford kukkunud alla hotelli rõdult.”
Nüüd jäi mul suugi lahti.
„Kus?” oskasin lõpuks küsida. „Millises hotellis?”
„Hiltoni hotellis Park Lane’il.”
„Ja kunas?”
„Kell pool kaksteist.”
Jumal küll! Ta püüdis mulle kakskümmend minutit enne seda helistada.
„Kuidas te võite olla kindel, et see oli tema?” küsisin meeleheites. „See peab keegi teine olema!”
„Härra, mulle öeldi, et tegemist on täiesti kindlalt preili Clare Shillingfordiga.”
„Kuidas saab selles nii kindel olla?”
„Ma ei tea, söör. Aga mulle öeldi, et sada protsenti kindel. Võib-olla oli seal tunnistajaid.”
„Kuid see oli õnnetus, eks ole?” küsisin ma paluvalt.
„Juhtumit alles uuritakse. Surma põhjuse teeb kindlaks koroner.”
Viisis, kuidas ta seda ütles, oli midagi, mis mind rahutuks tegi.
„Kas te vihjate, et see ei olnudki õnnetusjuhtum?”
„Nagu ma ütlesin, selle üle otsustab koroner.”
„Aga mida ta üldse hotellis tegi?” küsisin ma. „Mulle ütles ta, et peab otse koju Newmarketisse minema.”
„Ei oska öelda, söör,” vastas politseinik. „Uurija tõstab selle küsimuse kindlasti üles.”
Istusin sohval, teadmata, mida mõelda või teha. Kuidas võis Clare surnud olla? See ei kõlanud reaalselt. Alles mõne tunni eest oli ta vägagi elus. Ma ei suutnud isegi nutta. Mu pea oli täis vastamata küsimusi.
„Härra,