Vererada. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
ja märg ning need omadused tegid head mu häälele. Kommentaator, kel on kähisev hääl – veel hullem kõripõletik –, ei kõlba kusagile. BBC legendaarsel võiduajamiskommentaatoril Peter Bromleyl oli alati kaasas pudelike erilist palsamit – isetehtud mikstuuri, mille salastatud retsept sisaldas mett ja viskit. Iga jooksu eel võttis ta kõri õlitamiseks väikese lonksukese.
Mina nii põhjalik ei olnud, kuid püüdsin alati veepudeli käeulatuses hoida. Tee oli boonus.
„Jack, kas sa saad viimase jooksu kordust näidata? Piisab, kui paarist viimasest furlong’ist (kaheksandikmiilist).”
„Aga muidugi,” vastas ta ja astus oma agregaatide juurde. „Kas ajasid midagi segi?” küsis ta laia irvituse saatel üle õla vaadates.
„Mula maha,” vastasin. „Ja võta teadmiseks, et ei ajanud.”
„Sa ei tunnistaks seda nagunii. Kõik need kuradi kommentaatorid on ühe vitsaga löödud.”
„See tähendab – suurepärased.”
„Häh! Ära aja naerma.”
Ta näppis mingit nuppu ja ühele väikesele ekraanile tema riistapuude eesliinil ilmus lõppenud võiduajamise pilt.
„Viimasest kahest furlong’ist?”
„Jah, palun.”
Ta kruttis salvestuse oma kuulhiire abil kiirendatud käigule. Ratsud tormasid veidralt kaelamurdva kiirusega finiši poole.
„Ole lahke,” lausus Jack ja aeglustas pildi normaalkiirusele.
Kummardusin ettepoole, et paremini näha.
Lootsin, et ma eksin. Ausalt öeldes lootsin ma kogu hingest, et eksin.
„Võid sa seda mulle veel korra näidata?” pärisin Jackilt.
Ta vedas pildi oma kuulhiire abil tagasi kahe furlong’i märgi juurde.
Vaatasin veel kord ja eksida ei olnud võimalik. Mul ei olnud absoluutselt mingit kahtlust, et minu kaksikõde Clare Shillingford oli äsja rikkunud ratsavõistluste reegleid (B)58, (B)59 ja (D)45, mis kõige muu kõrval sätestavad, et ratsanik peab oma hobust kogu võidusõidu jooksul juhtima viisil, millest on näha, et ta üritab sundida ratsut õigeaegse, tõelise ja tugeva pingutuse abil saavutama parimat võimalikku tulemust.
Lihtsustatult öeldes ei olnud Clare võitnud, kuigi oleks võinud. Vähe sellest, ma olin kindel, et ta oli seda teinud meelega.
Järgmine tund möödus mingi hämu sees. Hea kommentaar nõuab keskendumist ja kõik muud mõtted visatakse peast. Keegi ei kritiseerinud mu tööd kahe järgneva jooksu ajal, ent ma ise teadsin, et ei andnud endast parimat, ja ka Derekilt ei tulnud kõrvakutistajasse kiitvaid kommentaare.
Kolmanda ja neljanda jooksu vahel tegin kaalukoja juurde teisegi jalutuskäigu. Clare astus neljandas jooksus taas üles ja mul oli tarvis temaga paar sõna vahetada, aga sellel polnud midagi pistmist kahtlusega, mille oli põhjustanud Bangkok Flyeri teine koht. Olime Clare’iga ammu kokku leppinud, et läheme sel õhtul koos välja sööma, ja ma tahtsin veenduda, et kokkulepe ikka kehtib.
„Päevast, Clare,” hõikasin ma, kui ta parasjagu kaalukojast välja astus, seljas erekollane siidrõivas siniste tähekestega ees ja taga. „Kas õhtusöök on endiselt jõus? Ma panin Haxted Milli kella kaheksaks laua kinni.”
„Suurepärane,” vastas ta minu kõrval edasi kõndides ja mulle naeratades otsa vaadates. „Aga ma lähen enne mampsi ja papsi juurest läbi, nii et kohtume seal.”
„Sobib.”
Võtsin hoo maha ja jälgisin, kuidas ta eemaldus ja läbi väikese rahvahulga paraadringile sammus.
Küsisin endalt, kas ma ikka tunnen teda enam.
Me saabusime siia ilma keisrilõikega ja nagu ta mulle iial meenutamast ei väsinud, tema pool minutit varem kui mina.
Meie lapsepõlv oli täielikult läbi põimunud, me jagasime oma esimesi pulkvoodeid, seejärel tube, me käisime samas koolis ja lõpuks, üheksateistkümneaastaselt, üürisime Edenbridge’i äärelinnas Kentis omaette korteri, olles selleks ajaks kahepeale küllalt julgust kogunud, et oma võimukale isale öelda, et me tema katuse all enam elada ei soovi.
Sellest oli möödunud nüüd juba kaksteist aastat, meie ühiselu toanaabritena oli kestnud kõigest pool aastat, mille järel ta põhja poole, Newmarketisse kolis.
Nii kaua, kui ma mäletan, olime mõlemad tahtnud saada džokiks, me mängisime võiduajamisi ja dramaatilisi finišeid – enne kiikhobustel, seejärel ponidel oma Surrey vanematekodu taga koplis.
Paraku olime küll kaksikud, kuid meie geenid polnud siiski identsed.
Clare jäi lühikeseks ja õblukeseks, mina aga kasvasin pikaks ja laiaõlgseks.
Ta sõi isukalt, kuid jäi nördimapanevalt saledaks, samal ajal kui mina võisin ennast poolsurnuks näljutada, aga võtsin sealjuures ikka juurde. Kui me siis tõepoolest džokideks saime, ei võistelnud me kunagi omavahel, sest olime seda ponide seljas juba küllalt teinud. Temast sai sulgkerge elukutseline võiduajamiste pealinnas Newmarketis, mina tegin amatöörina ära täpselt viis takistussõitu ja siis tõmbas mu pidevalt suurenev kehakaal džokikarjäärile lõplikult kriipsu peale.
Niisiis teatasin ma pretensioonikalt oma soovist saada võiduajamishobuste treeneriks ja kolisin mõnes ajaks Lambourni, et hakata ühe kuulsaima takistussõiduratsude treeningutalli assistendi assistendiks. Olin sellal kahekümneaastane, kuid millegipärast kasvas mu keha aina edasi, ehkki olnuks juba ammu aeg lõpetada. Kui ta siis viimaks otsustas, et aitab, olin kaheksa jalga kaks tolli pikk – sokkides –, õlad sellele vastavad, ja karmist alatoitlusest hoolimata liiga raske, et tallitäit ratsusid koplisse juhtida.
Minu kirg oli olnud ratsutamine ja peagi mõistsin, et sõita iga päev Land Roveriga Berkshire Downsi kappavaid hobuseid jälgima, ei ole see, mida ma tulevikust unistades silmas olin pidanud. Igatsesin ise puhtaverelise ratsu seljas kihutada, igatsesin sellest verre tungivat adrenaliinilaksu. Lihtsalt pealt vaadata, kuidas teised seda teevad, oli veel halvem.
Öeldu taustal oli veider, et võistluste kommentaatorina ma just seda tegingi, kuid adrenaliin oli tagasi, eriti suurematel võiduajamistel, kus mu auditoorium küündis mõnigi kord miljonite kuulajateni.
„Tere, Mark,” ütles hääl selja tagant. „Mis sul on juured alla kasvanud või?”
Tundsin hääle ära ja keerasin ringi. „Tere, Harry. Jäin veidi mõttesse.”
„Mõtlemine on ohtlik tegevus.”
Niipalju kui mina aru sain, elas Harry Jacobs jõude. Vaid kahel korral pikkade aastate jooksul olin küsinud, millega ta elatist teenib, ja mõlemal korral vastas ta, et mitte millegagi, kui vähegi võimalik. Pensionäriks oli ta liiga noor. Minu hinnangul oli ta viiekümnendate teises pooles, kuid vaevalt sai ta mingit palgalist ametit pidada, sest ta näis kulutavat kogu oma aja kirele, mida ta tundis võiduajamiste vastu.
Me kohtusime esimest korda siis, kui olin kaheksateistkümneaastane verisulis amatöördžoki ja tema lubas mul ühe oma ratsuga minna elu esimesse starti. Ma ei osanud oodata, et sellest tuleb pikk ja kindel sõprus, eriti kuna ma jäin stardis magama, ei suutnud võistluse jooksul oma positsiooni parandada ja lõpetasin viimasena, teistest pikalt maas. Kuid Harry ei pannud seda pahaks, vaid patsutas mulle hoopis julgustavalt õlale. Sestpeale olime nii-öelda vankumatud hipodroomisõbrad, mis sest, et mul polnud aimugi, kus ta elab, ja kahtlustan, et temal oli sama vähe aimu, kus elan mina.
„Teeks ühe napsi?” küsis ta.
„Teeks hea meelega, Harry, aga ma pean reportaaži andma ja nad lastakse kohe koplist välja. Teine kord.”
„Oh teid tööinimesi,” naeris ta. „Teie ikka ei mõista, mis on tähtis ja mis mitte.”
Imestasin taas kord, kust küll tema raha tuleb. Tal oli üpris suure talli jagu võidusõiduhobuseid nii võiduajamisteks kui ka takistusvõistlusteks, ja rahast, mida tuulutada kogu Inglismaa hipodroomide eraloožides,