Vererada. Felix Francis
Читать онлайн книгу.
reaktsioon õhtusöögilauas ei klappinud kuidagi oletusega, et see asi valmistas talle sellist hingepiina, et ta ennast kahe ja poole tunni pärast rõdult alla heitis. Nii või teisiti, praegu ei olnud õige aeg ega koht seda uut tõika arutellu sisse tuua, otsustasin ma.
Perekonnad ei ole surmaks kunagi valmis, eriti veel mõne oma kõige noorema liikme surmaks. Minu pere oli käitunud tõeliste Shillingfordidena – üksteist maha karjudes ja mitte sallides ühtki arvamust peale enda oma. Tõelist väärikust näitas üles üksnes Nicholas ja ma taipasin, et tema ongi ainus, kes mulle kogu sellest seltskonnast meeldib.
Lõpuks põgenesin ma sellest perekondlikust süüdistusesalvest, tuues ettekäändeks, et kuna meile kõigile nagunii magamistube ei jätku ja kuna mina elan kõige lähemal, on mul kõige kergem tulla-minna.
Lühidalt, ma lahkusin nii kiiresti kui võimalik.
5
Esmaspäeval läksin tagasi võiduajamistele ja tagasi tööle. Tundus loogiline just nõnda käituda.
Olin terve pühapäeva üksinda kodus istunud, tundes end armetult, vastanud osavõtlike inimeste saadetud sadadele ekirjadele ja tegeldes umbes viiekümne häälsõnumiga oma telefonides. Kuidas ma küll soovisin, et Clare oleks reede õhtul mulle sellise jätnud.
Miks ma ta kõnedele ei vastanud?
Esmaspäeva hommikuks oli vajadus inimliku kontakti järele kasvanud vastupandamatuks ja mõte sellest, kuidas ma lähen tagasi Oxtedi oma perekonna juurde, täitis mind õudusega. Koguni sel määral, et olin endale külge valetanud ootamatu vastiku palaviku, mis aitas mul neid vältida terve pühapäeva.
„Oled ikka kindel, et sa ei saa tulla?” küsis ema, kui talle hommikul helistasin.
„Üsna kindel,” vastasin nina kinni hoides. „Ma ei taha papsi nakatada.”
See oli kindel käik. Me mõlemad teadsime, et paps vältis paaniliselt kõiki külmetushaigusi põdevaid isikuid. Tal olid sundmõtted paljude asjade kohta. Kuidas ema tema kõrval viiskümmend kaks aastat vastu oli pidanud, seda ei suutnud ma ette kujutada.
„Ma ei arvanud, et sa täna siia tuled,” ütles Derek mu selja tagant, kui ma poolest tosinast trepiastmest üles RacingTV skanneri juurde ronisin. Mustade akendega ülekandebuss seisis Windsori võiduajamisraja tallide lähedal parkimisplatsil. „Kutsusin Iain Fergusoni hobuseid tutvustama.”
„Minu poolest okei,” vastasin. „Aitan siis lihtsalt, kus oskan. Ega ma ausalt öeldes väga innukas ei olegi.”
„Küllap vist,” ütles Derek. Ta vaikis veidi. „Tead, vanapoiss, ma tunnen Clare’i pärast tõsiselt kaasa. Ausalt öeldes ei suuda hästi uskuda.”
„Tänan, Derek,” vastasin ma. „Mina ei suuda samuti. Pool aega ma mõtlen, et elu peab ikkagi normaalselt edasi minema ja sealsamas, järgmisel minutil, tunnen, et mis mõtet on üldse siin sekeldada. Hingevaev on kõige hullem – süda valutab, et ma ei saa aega tagasi keerata ja teda tagasi tuua.”
Pisarad olid lähedal ja seda oli häälest tunda. Tunnete väljanäitamine ajab inimesi segadusse ja võin öelda, et Derek ei teadnud päris täpselt, kuidas olla.
„Hea küll, hea küll,” laususin sügavalt sisse hingates, „sul on tegemist. Lase aga käia.”
„Seda küll,” vastas ta ilmse kergendusega. „Parem tõesti. Kas sa tootmisnõupidamisele tuled?”
„Mõtlesin, et võin tagapingis istuda.”
Ükskõik, kas ma töötasin parajasti Channel 4 või RacingTV meeskonnas, päeva esimene töökohustus oli ikka osavõtt tootmisnõupidamisest, kus arutati läbi jooksude järjekord. Nõupidamine toimus ülekandebussis vähemalt kolm tundi enne ülekande algust.
Produtsent, seekord siis Derek, alustas esialgse jooksujärjekorra koopiate väljajagamisest. Tol pärastlõunal pidi RacingTV üle kandma kõik seitse Windsoris toimuvat jooksu, pluss seitse jooksu umbes saja miili kaugusel põhjas asuvalt Leicesteri hipodroomilt. Leicesteri stardi tutvustaja võttis koosolekust osa videolingi kaudu.
Programm pidi otse-eetrit täitma kella kahest kuueni, niisiis seisis ees neli tundi kvaliteetset adrenaliini. Kui asjad läksid omadega metsa ja irdusid kavandatust, pidime meie kõigest hoolimata edasi töötama. Otseülekandele on omane, et su viga muutub ajalooks selsamal hetkel, kui sa selle teed, ja ühtki eksimust ei saa tagasi võtta. Ei saa öelda „stopp, võtame siit uuesti” nagu salvestatud programmi puhul, mida võib parandada ja lihvida täiuseni.
Kokku toimus tol pärastlõunal kolm võiduajamist, kuid kolmandat, Hamiltoni oma, kandis üle teine satelliidikanal. Ehkki igas võistluspaigas jäi kahe stardi vahele pool tundi, olid ajad nii sätitud, et ajavahemikus 2.10 kuni 5.30 anti kõigi kolme peale kokku start iga kümne minuti tagant, mis oli kena senikaua, kuni kõik toimus vähegi õigel ajal.
Kui hobune teel stardilatrisse valla pääses või raua kaotas, kui jaluserihmad või valjad katkesid, võis viivitus kogu järjekorra segamini pöörata, nii et jooksud hakkasid eri paikades toimuma ühel ajal. Ja see oli produtsendile tõeline peavalu.
Jooksu kommenteerimisele lisandusid võitnud treenerite ja džokide intervjuud, trofeede tutvustamine, tähtsamate osaliste varasemate võistluste videomeenutused, samuti stardi tutvustajate kommentaarid. Ja kuskilt tuli leida aeg kindla arvu reklaamipauside ja eelolevate võiduajamiste promomise jaoks.
See polnud just hullumaja, kuid kõrgepinge igal juhul, ja kui kolm minutit enne kuut kostis kõigi kõrvaklappidest produtsendi assistendi käsklus „Side lõpp!”, mis tähendas saate lõppu ja otse-eetrist lahkumist, lasime kuuldavale kollektiivse kergendusohke.
Derek palus koosolijailt tähelepanu. „Windsoris tuleb Clare Shillingfordi mälestuseks minutiline leinaseisak.” Kõik pöördusid instinktiivselt ringi, et mulle otsa vaadata. „See toimub enne esimest jooksu kell 2.25, hobuste starti asumise järel. Minuti algusest ja lõpust antakse märku tugeva sireeniga. Iain, juhata see asi sisse, kuid ära selle minuti jooksul räägi, sest mikrofon jääb avatuks. Samal ajal näitame tribüünilippu, mis on pooles vardas ja sulab neljakümne sekundi pärast Clare’i pildiks. Kui püsime graafikus, tuleb see kõik kenasti pärast Leicesteri esimest jooksu. Kui Leicester hilineb ja Windsori leinaminut on nende jooksu ajal, võtame minuti linti ja mängime selle otseülekande pähe maha vahetult pärast Leicesteri jooksu lõppu. Iain, uuesti kõnelema hakkamise märgiks on teine sireen, ja pärast mõnd sõna läheme otsejoones reklaamipausile. Selge?” Iain noogutas. „Ja täielik vaikus, kõigilt palun, terve see minut, ei mingit taustajuttu.”
Taustajutt kostis pidevalt meie kõigi kõrvu spiraaljuhtmega kõrvakutistajast, mis meenutas salaagentide omi. Produtsent, tema assistent, režissöör – kõik rääkisid, andes vihjeid tutvustajaile, juhiseid operaatoritele ja pildimiksijatele või lugedes sekundeid videoklippide ja reklaamipauside eetrisseminekuni.
Me kõik olime õppinud kogu seda loba kuulates tähele panema üksnes endale vajalikku. Tõeliselt professionaalse reporteri tunnuseks oli oskus kuulata taustajuttu ja sellele reageerida, olles samal ajal oma tekstiga otse-eetris. Vaid parimad meist suutsid intervjuud tehes ja intervjueeritava vastuseid kuulates ühtlasi kuulata ning vajalikul määral arvestada ka taustajuttu.
Derek võttis ka järgneva päevakava läbi, jagades tööülesandeid ja täpsustades kõiki arvukaid tiitreid, see tähendab pildile lisatavaid informatsiooniribasid pakkumiste seisu, hobuste ja džokide nimedega, üksikasjadega loobujate kohta ja nii edasi ja nii edasi. Tiitrite tippimiseks ja valmispanekuks, et need produtsendi nõudel viivitamatult eetrisse saata, pidid kaks abilist ülekandebussi tagaotsas täiskoormusel tööd rabama.
Ning siis tuli markeerida ja läbi rääkida veel eelmiste sõitude videoklipid ehk VL-id, mis kõik pidid enne ülekande algust eetrisse minekuks valmis ja sorteeritud olema. VL tähendas videolinti ja termin jätkas oma elu, hoolimata sellest, et nüüdisajal ei salvestatud mitte lindile, vaid arvuti kõvakettale.
Televisiooni võlujõud võimaldas mahutada kaks eri võiduajamispäeva, üks Leicesteris ja teine Windsoris, ühe võistluspäeva ajaraamidesse.
VL-ide