Päikeseõde. Lucinda Riley
Читать онлайн книгу.
meelest liiga kõhn. Pole hullu, Claudial on kõik koostisained valmis pandud, et küpsetada sinu lemmikpannkooke mustikatega, kui sul peaks nende järele isu tekkima. Kas sa tead, et Ally on samuti oma vastsündinuga siin?”
„Jah, Christian ütles. Ma ootan väga oma õepojaga kohtumist,” ütlesin tema kannul mööda jalgteed üles minnes, jätkates teekonda läbi maja eest algava aia, mis ulatus järveni. Rohu ja puhkenud pungade lõhn oli New Yorgi haisuga võrreldes nii värske. Tõmbasin kopsudesse suure sõõmu puhast õhtu.
„Tule koos minuga kööki,” sõnas Ma. „Claudia valmistab juba hilist hommikusööki.”
Märkasin, et Christian kõnnib meie selja taga. Kui ta reisikoti trepi juurde tõi, astusin tema juurde.
„Suur tänu, et sa mu siia tõid. Ma olen rõõmus, et tulin.”
„See on sinu kodu, Elektra. Mis kell me homme lennujaama poole stardime?”
„Umbes kell kümme õhtul. Mu erasekretär broneeris kohad lennukisse, mis lahkub keskööl.”
„Hästi. Kui miski muutub, ütle Marinale ja ta annab mulle teada.”
„Selge. Head nädalalõppu!”
„Sulle samuti!” Ta noogutas mulle ja kadus välisukse taha.
„Elektra!”
Pöörasin end ringi ja nägin Allyt, kes oli köögist väljunud ja tuli nüüd minu poole, käed kallistuseks laiali.
„Tšau, noor emme!” tervitasin teda, kui ta mind embas. „Palju õnne!”
„Aitäh! Ma ei suuda ikka veel uskuda, et olen ema.”
Mõtlesin kerge kadedustorkega, et ta näeb vapustavalt hea välja. Raseduse ajal lisandunud kilod muutsid ta nurgelised näojooned pehmemaks ja muinasjutulised punakaskuldsed juuksed särasid nagu pühapaiste portselanvalge naha taustal.
„Sa näed vapustav välja,” ütlesin.
„Ei ma näe. Ma võtsin juurde kaheksa kilo, mis ei taha kuidagi ära kaduda, ja ma magan öösiti umbes kaks tundi. Minu voodis on üks väga näljane mees,” naeris ta.
„Kus ta on?”
„Magab muidugi magamata jäänud und järele.” Ally tõstis teeseldud meeleheitega kulmu, aga mulle tundus, et pole teda kunagi varem õnnelikumana näinud. „Aga tänu sellele saame vähemalt veidi lobiseda,” lisas ta, kui me kööki läksime. „Ma mõtlesin just täna, et nägin sind viimati eelmise aasta juunis, kui me pärast Pa surma kõik siin koos olime.”
„Nii see on, aga mul on olnud kohutavalt kiire.”
„Ma püüan end küll sinu eluga ajalehtede ja ajakirjade vahendusel kursis hoida, aga …”
„Tere, Elektra!” lausus Claudia tugeva saksa aktsendiga prantsuse keeles. „Kuidas sul läheb?” Ta kallas parasjagu pannkoogitainast praepannile ja ma kuulsin isuäratavat särinat.
„Tänan küsimast, hästi.”
„Tule istu ja jutusta kõigest, mis on juhtunud pärast seda, kui ma sind viimati nägin.” Ally osutas ühele toolile pika laua ääres.
„Räägin, aga kõigepealt käin korraks ülakorrusel ära, et end veidi värskendada.” Keerasin ringi ja läksin köögist välja, sest äkitselt tabas mind paanika. Ma teadsin, kui põhjalikult Allyle meid küsitleda meeldib, ning polnud päris kindel, kas ma olen selleks valmis.
Haarasin reisikoti, ronisin trepist üles ärklikorrusele – mis tegelikult polnud üldse pööning, vaid ruumirohke korrus, kus paiknesid meie, tüdrukute magamistoad – ja avasin ukse, mis viis minu tuppa. Kõik nägi välja täpselt nii nagu siis, kui ma teismelisena Pariisi läksin. Silmitsesin seinu, mis olid mahedat kreemikat värvi, nagu need alati olid olnud, ja istusin voodile. Võrreldes teiste tüdrukute tubadega, mille seinad näisid iseloomustavat nende asukate isiksusi, ei paljastanud minu oma midagi. Siin polnud ainsatki vihjet inimesele, kes veetis selles ruumis esimesed kuusteist aastat oma elust. Mitte ainsatki modellide või popstaaride või balletitantsijate või sporditähtede reklaamplakatit … mitte midagi, mis oleks andnud aimu, kes ma olen.
Sirutanud käe reisikotti, haarasin sealt viinapudeli, mille olin mässinud kašmiirist dressipükstesse, ja võtsin suure lonksu. See tuba näis väljendavat kõike, mida minu kohta võis öelda – et ma olen ainult tühi kest. Minu elus pole – ja pole kunagi olnud – ainsatki kirge. Ning tagatipuks, mõtlesin pudelit kašmiirist pessa tagasi pannes ja seejärel oma doosi saamiseks kätt reisikoti esitaskusse väikese paki järele lükates, ei teadnud ma tookord, kes ma olen, ega tea seda ka praegu.
* * *
Selle aja peale, kui ma trepist tagasi alla läksin, oli viin mu maha rahustanud ja koka tuju tõstnud. Kui ma koos Ma ja Allyga laua ääres Claudia kuulsat hilist hommikusööki nautisin, tegin nagu palutud ja rääkisin neile üksikasjalikult glamuursetest pidudest, kus ma olin käinud, ja kuulsustest, keda olin kohanud, pakkudes neile seejuures ka veidi süütut siseringi klatši.
„Ja kuidas on lood sinu ja Mitchiga? Ma lugesin lehest, et te läksite lahku. Kas see vastab tõele?”
Seda ma olingi oodanud; Ally oli otse asja kallale asumise ülempreestrinna.
„Jah, juba mitu kuud tagasi.”
„Mis juhtus?”
„Ah, tead küll,” kehitasin kanget kuuma kohvi juues õlgu ja soovisin, et see oleks maitsestatud Ameerika viskiga. „Tema elas Los Angeleses, mina New Yorgis, me mõlemad reisisime palju ringi …”
„Tähendab, tema siis ikkagi polnud see ainus ja õige?” uuris Ally edasi.
Järsku kajas köögis kriiskav heli ja ma vaatasin ringi, et selle allikat leida.
„See on beebimonitor. Bear ärkas,” ohkas Ally.
„Ma lähen tema juurde,” pakkus Ma, aga Ally oli juba jalul ja surus Ma hellalt tagasi istuma.
„Sa oled askeldanud alates kella viiest hommikul, kallis Ma, nii et nüüd on minu kord.”
Ma polnud oma õepoega veel näinudki, aga jeerum, kuidas ta mulle juba meeldis. Ta oli päästnud mind Suure Inkvisiitori Ally küüsist.
„Kuidas sulle sinu uus korter siis ka meeldib?” tahtis Ma teemat muutes teada. Kui taktitundel oleks füüsiline kuju, siis näeks see välja nagu minu kasuema.
„Pole viga,” vastasin, „aga rendileping on ainult üheks aastaks, nii et tõenäoliselt hakkan peagi uut elupaika otsima.”
„Arvata võib, et eriti sageli sa seal ei viibi, sest oled alailma reisil.”
„Tõsi, aga vähemalt on mul olemas koht, kus oma garderoobi hoida. Ohoo, vaata, kes siin on!”
Ally lähenes lauale, süles beebi, kellel olid küsiva pilguga hiigelsuured pruunid silmad. Tumepunased juuksed hakkasid pealael juba tugevalt lokki tõmbuma.
„Tema on Bear,” tutvustas Ally, silmis säramas uhke emme pilk. Ja miks ta polekski pidanud olema uhke? Kõik, kes on piisavalt vaprad, et sünnitada, on minu silmis kangelannad.
„Issand Jumal! Ma võiksin ta … nahka pista! Kui vana ta praegu on?” küsisin Allylt, kui ta istet võttis ja poega süles kiigutama hakkas.
„Seitse nädalat.”
„Uskumatu, ta on hiigelsuur!”
„Sellepärast, et tal on nii hea isu,” naeratas Ally pluusi lahti nööpides ja titte õigesse asendisse sättides. Bear hakkas lärmakalt imema ja ma võpatasin.
„Kas sul valus pole, kui ta sööb?”
„Esialgu oli, aga