Päikeseõde. Lucinda Riley
Читать онлайн книгу.
kulme, ja kui olime kõik magustoiduga ühele poole saanud, siis Ma tõusis ja võttis väikesest seinakapist võtme.
„Sedasi, kas lähme?”
Vastust polnud tarvis oodata, sest ta hakkas juba köögist välja minema ning Ally ja mina järgnesime talle. Koridoris haaras Ma kinni messingrõngast, tõmbas tagasi mahagonipuust paneeli ja nähtavale ilmus tilluke lift.
„Miks see siia paigaldati?” küsisin.
„Nagu ma Tiggyle juba selgitasin, siis teie isa. kes ei läinud nooremaks, soovis, et tal oleks mugav juurdepääs kõigisse maja osadesse.” Ma avas ukse ja me surusime end kolmekesi sisse. Tundsin kohe klaustrofoobiat ja hingasin mitu korda sügavalt sisse, kui ta messingnuppu vajutas ja uks meie selja taga sulgus.
„Nojah, seda ma mõistan, aga miks ta seda varjas?” küsisin, kui lift liikuma hakkas.
„Elektra, ole vait, eks?” sisistas Ally, nüüd juba maruvihane. „Kindlasti seletab Ma meile kõik ära.”
Sõit kestis neli sekundit ja peagi tundsin nõksatust, sest olime alla jõudnud. Uksed libisesid lahti ja me astusime hästi lihtsasse keldrisse, mille kõiki seinu katsid veiniriiulid, mida Ally oli juba maininud.
„Olemegi kohal.” Ma astus välja ja laiutas ruumis käsi. „Teie isa veinikelder.” Ta pöördus minu poole ja naeratas. „Mul on kahju, Elektra, aga mingit suurt saladust siin pole.”
„Aga …”
Ma selja taga seisva Ally silmad saatsid mulle sõnumi, mida isegi mina ei suutnud ignoreerida.
„Ma … ühesõnaga, see on väga kena.” Hakkasin riiulite vahel ringi liikuma, silmitsedes varusid, mis Pa oli siia tallele pannud. Tõmbasin välja ühe pudeli. „Vau, Château Margaux, 1957. New Yorgi parimates restoranides maksab see üle kahe tuhande dollari. Kahju, et mulle meeldib rohkem viin.”
„Ehk lähme üles tagasi? Ma pean vaatama, kas Beariga on kõik korras,” ütles Ally mulle veel üht hoiatavat pilku heites.
„Andke mulle veel paar minutit,” palusin ja jätkasin riiulite uurimist, tõmmates välja juhuslikke pudeleid ja teeseldes, et vaatan nende silte, lastes samal ajal pilgul ringi käia, et avastada salauks, millest Ally oli rääkinud. Ruumi parempoolse seina ääres 1972. aasta Rothschildi burgunderi pudelit uurides märkasin järsku riiulite taga krohvi sees peaaegu nähtamatuid piirjooni, mis viitasid avausele. „Olgu,” laususin nende juurde tagasi minnes. „Lähme siis.”
Liftile lähenedes nägin, et seda ümbritseb tugev terasraam.
„Mis otstarve sellel on, Ma?” Osutasin raamile.
„Kui vajutada seda nuppu,” – Ma näitas äärisele – „suleb see lifti ees olevad terasuksed.”
„Sa siis tahad öelda, et kui me seda praegu vajutaksime, jääksime siia alla lõksu?” küsisin, tundes, kuidas paanika tahab võimust võtta.
„Ei, muidugi mitte, Elektra, lihtsalt kõik, kes proovivad tulla liftist keldrisse, ei pruugi sellele ligi pääseda. See on teraskamber,” selgitas ta, kui me end tillukesel pinnal vastu seina surusime. „Kõrvalises kohas elava rikka perekonna majas pole selles midagi ebatavalist. Kui, Jumal hoidku selle eest, Atlantist peaks kunagi ründama röövlid või juhtuma midagi veel hullemat, saaksime peita end sinna ja kutsuda abi. Ja muide, chérie,” – Ma kinkis mulle napi naeratuse, kui lift korrus kõrgemale liikus – „seal all on tõepoolest ka Wi-Fi leviala. Aga nüüd,” jätkas ta, kui olime liftist väljunud ja marssisime tagasi kööki, misjärel jätsin meelde, kuhu ta kapis võtme riputas, „palun vabandage mind, kuid ma olen täna õhtul väga väsinud ja pean voodisse minema.”
„See on Beari süü – sa oled kella viiest saadik üleval, Ma. Homme hommikul hoolitsen tema eest ise.”
„Ei, Ally. Kui ma kohe magama heidan, puhkan end hommikuks välja. Viimasel ajal läheb mul uni niikuinii varakult ära. Head ööd!” Meile mõlemale noogutanud, lahkus ta köögist.
„Ma lähen üles Beari vaatama,” sõnas Ally ja tahtis Ma’le järgneda, aga ma koputasin talle õlale.
„Miks sa liftiga ei lähe?” Konksu otsast võtme võtnud, kõlgutasin seda tema nina ees. „See sõidab ärklikorrusele. Vastav nupp oli liftis olemas.”
„Ei, Elektra, aitäh soovituse eest, aga pole tarvis.”
„Kuidas soovid,” kehitasin õlgu, kui ta köögist väljus ja trepi juurde sammus. Segasin endale veel ühe viinakokteili kokaga, jalutasin vestibüüli ja lükkasin lahti Pa töötoa ukse. Ruum oli nagu muuseum, kus elatakse; jäi mulje, justkui oleks Pa veidi aja eest natukeseks välja läinud ja tuleb peagi tagasi. Tema täitesulepea ja märkmik lebasid tavapärasel kohal keset lauda ning kõik oli nagu ikka laitmatus korras – erinevalt tema noorimast tütrest, mõtlesin muiates, kui tema vanale nahkpolstriga kaptenitoolile istusin. Silmitsenud mõnda aega ühe seina äärde üles rivistatud raamaturiiuleid, tõusin ja läksin neile lähemale, et võtta välja suur Oxford English Dictionary, mida ma väikese tüdrukuna nii sageli sirvisin. Ühel päeval leidsin tuppa astudes eest Pa, kes istus oma tugitoolis ja lahendas ühes Inglise ajalehes olevat ristsõna.
„Tere, Elektra!” naeratas ta mulle otsa vaadates. „Ma ei saa sellest ristsõnast jagu.”
Lugesin vihje läbi – Sulguvad magama minnes (9) – ja jäin mõttesse.
„Võib-olla silmalaud?”
„Jah, loomulikult, sul on õigus! Kui tark tüdruk sa mul oled!”
Sellest ajast alates kutsus ta koolivaheaegadel, kui ta kodus oli, mu oma kabinetti ning me istusime, pead koos, ja lahendasime ristsõna. Selline ajaviide mõjus rahustavalt – haaran veel praegugi lennujaamas lahkuvate lendude ootesaalis pihku mõne ajalehe. Samuti andis see mulle rikkaliku inglise keele sõnavara, mis kindlasti üllatas mind intervjueerivaid ajakirjanikke – kõik nad oletasid, et rumaluse kiht, mis katab mu aju, on sama paks nagu meik, mida regulaarselt kuhjatakse mu nahale.
Sõnastiku riiulisse tagasi pannud, tahtsin juba toast lahkuda, kuid poolel teel peatas mind Pa odekolonni ülitugev lõhn. Oleksin selle värske sidrunilõhna kus tahes ära tundnud. Mu selgroogu mööda jooksis üles värin, sest mulle meenusid Ally sõnad, et ta tunnetab Theo kohalolekut …
Lahkusin judisedes kiiruga töötoast ja lõin ukse oma selja taga pauguga kinni.
Ally oli köögis tagasi ja askeldas pudelitega.
„Miks see piim seal kannus on?” küsisin. „Ma arvasin, et sa toidad Beari rinnaga.”
„Toidangi, aga selle lüpsin veidi aja eest välja, et kui Bear homme hommikul ärkab, saaks Ma teda toita.”
„Vuih!” Judisesin veel kord ja vaatasin pealt, kuidas ta piima pudelisse kallab. „Kui mina peaksin kunagi lapse saama, milles ma siiralt kahtlen, siis mina küll ei suuda selle kõigega toime tulla.”
„Ära iial ütle iial,” naeratas Ally. „Muide, paar nädalat tagasi nägin ühes ajakirjas fotot, millel sa olid koos Zed Eszuga. Kas te olete paar?”
„Jessas, muidugi mitte,” vastasin sõrmi küpsisekarpi toppides ja üht liivaküpsist välja võttes. „Lihtsalt käime New Yorgis mõnikord koos väljas. Õigemini püsime sees.”
„Sa tahad öelda, et sul on Zed Eszuga suhe?”
„Jep, mis siis? Kas sa näed selles probleemi?”
„Ei, seda mitte, aga ma …” Ally pööras end minu poole ja ma märkasin, et ta on närvis. „Ma …”
„Mis on, Ally?”
„Ah, ei midagi. Ma lähen nüüd voodisse ja katsun natuke magada, kuni see võimalik on. Aga sina?”
„Jah, ka mina lähen magama,”