Päikeseõde. Lucinda Riley
Читать онлайн книгу.
Stari ja edasi liikuda. Veelgi enam, ta oli avastanud oma kire kunsti vastu, ja maalida oli ta alati armastanud.
Nii et siin ma siis nüüd olin, üleliigne nagu alati. Pärast Pa surma polnud minul õnnestunud midagi peale selle, et olin leidnud uue ja usaldusväärsema narkodiileri. Ehkki mina olen õdedest kahtlemata kõige paremini rahaliselt kindlustatud – minu raamatupidaja sõnul võiksin töötamise päevapealt lõpetada ja mul ei tekiks eales vajadust raha pärast muretseda –, siis mis mõte sellel kõigel on, kui mul pole õrna aimugi, mida ma veel teha sooviksin?
Mu uksele koputati.
„Elektra? Kas sa oled seal?”
See oli Ally. „Jah, tule sisse.”
Ta astus tuppa, Bear käsivarrel.
„Mul on väga kahju, kui ma ütlesin midagi, mis su endast välja viis, Elektra,” lausus ta ebalevalt lävel seistes.
„Ah, ära selle pärast muretse. Asi pole sinus, vaid minus.”
„On, kuidas on, aga ma palun vabandust. Nii tore on sind jälle näha ja mul on väga hea meel, et sa siia tulid. Ega sul pole midagi selle vastu, kui ma istun? Ta kaalub terve tonni.”
„Muidugi,” ütlesin ohates. Viimane asi, mida ma praegu vajasin, oli koos mind ristküsitleva Allyga oma tuppa lõksu jääda.
„Ma lihtsalt tahtsin sulle millestki rääkida, Elektra. Ühest asjast, mida Tiggy palus mul uurida.”
„Või nii, ja mis see on?”
„Selgus, et eelmisel kuul siin olles leidis ta keldri, kuhu viib salajane lift.”
„Ee … selge. Ja siis?”
„Tema sõnul kasutatakse seda veinide hoidmiseks, aga ta märkas ühe riiuli taha peidetud ust. Võib-olla peaksime välja selgitama, kuhu selle kaudu pääseb.”
„Olgu. Miks me lihtsalt Ma käest ei küsi?”
„Me võime seda muidugi teha, aga Tiggyle jäi mulje, et ta ei tahtnud sellel teemal rääkida.”
„Jessas, Ally! See on meie maja ja Ma töötab meie heaks! Kas me siis ei tohi küsida temalt kõike, mida tahame, ja teha siin seda, mida soovime?”
„Jah, muidugi tohime, aga …” – Ally tõmbas hinge –” ehk peaksime lugupidamisest tema vastu delikaatselt käituma. Ma on siin elanud kaua aega – ta on hoidnud koos Claudiaga maja korras ja hoolitsenud meie eest, ning ma ei taha, et tal tekiks tunne, justkui tahaksime talle kanna peale astuda, sest nüüd on kõik … teisiti.”
„Järelikult teed sa ettepaneku sõita keset ööd vargsi selle liftiga alla ja uurida välja, kuhu see uks viib?” Kergitasin kulmu. „Aga ma ikkagi ei taipa, miks me peame mingeid kuradima salaagente mängima, kui saaksime tema käest lihtsalt küsida.”
„Kuule, Elektra, ära ole nii peps! Salalift ja kelder on päriselt olemas, ja Pa’l oli nende olemasoluks kindel põhjus. Vahet pole, mida sa temast mõtled või mida sa tema vastu tunned, aga tegelikult oli ta praktilise loomuga. Muide, ma olen Beari pärast öösiti niikuinii üleval, nii et mina lähen seda asja uurima. Ma tahtsin lihtsalt küsida, kas sa sooviksid kaasa tulla. Tiggy ütles, et peidetud ukse ees oleva riiuli liigutamiseks läheb tarvis kahte inimest. Veel mainis ta, kus on võti. Ehk saaksid paar minutit Beari hoida, kuni ma tualetis ära käin?” Ally tõusis ja lükkas Beari mulle sülle. Et ta maha ei veereks, pidin temast mõlema käega kinni haarama. Kättemaksuks tõi ta kuuldavale kõva röhitsuse.
„Super!” lausus Ally uksel seistes. „Seda olen ma püüdnud juba tund aega tema seest kätte saada!”
Uks tema taga sulgus ning Bear ja mina jäime üksi.
Vaatasin talle ülevalt alla otsa ja tema alt üles mulle otsa.
„Tere!” ütlesin, paludes Jumalat, et ta mind täis ei pissiks ega midagi muud kahtlast ette ei võtaks. Esimest korda elus oli mul süles beebi.
Ta kinkis mulle luksatuse ja põrnitses mind edasi.
„Millele sa küll mõtled, mehike? Äkki imestad, miks mina, sinu tädi, olen hoopis teist värvi kui sinu emme? Sa pole oma vanaisaga kunagi kohtunud, aga ta oli sul ikka väga veider,” jätkasin, sest tundus, et talle meeldib mu juttu kuulata. „Selles mõttes, et ta oli täiesti vapustav kuju, ausalt, hästi tark ja puha, aga mulle tundub, et tal oli meie kõigi ees palju saladusi. Mida sina arvad?”
Äkitselt tundsin, kuidas ta pisike keha mu käte vahel lõtvus ja selle aja peale, kui Ally tagasi jõudis, oli Bear silmad kinni pannud ja magas sügavalt.
„Ohoo, sul on see asi päris käpas,” naeratas Ally. „Mina pean teda tavaliselt tundide kaupa kiigutama, enne kui ta alla annab.”
„Tal oli vist lihtsalt igav,” kehitasin õlgu, kui Ally ta hella liigutusega minult ära võttis.
„Ma viin ta võrevoodisse, et ise ka veidi puhata, kuni see võimalik on,” sosistas ta. „Hiljem näeme!”
* * *
Enne õhtusööki võtsin juba ennetavalt sisse piisavalt suure koguse viina, et rahulik olla, ning allkorrusele jõudnud, varustasin end sahvris veel ühe tubli suutäiega. Õnneks ei jõudnud vestlus kaugemale Claudia valmistatud imeheast toidust (kõne all oli tema kuulus šnitsel, millest ma viimase kui ühe raasu nahka pistsin) ning plaanist võtta ette laevareis Kreekasse ja visata Pa surma-aastapäeval vette pärg.
„Esialgu arvasin, et tegelikult peaksime sellele reisile minema ainult meie, tema tütred, aga Maia lendab nädal aega varem siia koos Florianoga, keda ma kangesti juba näha tahan, ja tema tütre Valentinaga,” informeeris mind Ally. „Selleks ajaks lendavad kohale ka Star ja Mouse mehe poja Roryga, samuti Tiggy, tema kallim Charlie ja mehe tütar Zara …”
„Vau!” katkestasin teda. „Tähendab nii Maia, Star kui ka Tiggy on kõik oma elukaaslaste laste kasuemad?”
„Jah, seda nad on,” nõustus Ally.
„Ja teie kasuemana tean, et minu tüdrukud ei armasta nende hoole all olevaid lapsi sugugi vähem põhjusel, et nende soontes voolab teine veri,” kinnitas Ma.
„Kas CeCe tuleb ka?”
„Lubas tulla küll. Ta loodab, et tema vanaisa ja sõber Chrissie tulevad samuti temaga kaasa.”
„Tema „sõber” Chrissie?”
Nii Ma kui ka Ally jäid mulle otsa vaatama ja mul tekkis küsimus, miks pean just mina olema meie pere ainus liige, kes julgeb tõe välja öelda.
„Neil on suhe, eks?”
„Ma ei tea,” vastas Ally, „aga ta näib olevat väga õnnelik, ja see on kõige olulisem.”
„Aga CeCe puhul oli juba maast madalast selge, et ta on lesbi, oli ju? Et ta oli Stari armunud.”
„Elektra, me ei tohiks oma nina teiste inimeste eraellu toppida,” katkestas mind Ma.
„Aga CeCe ei kuulu ju teiste inimeste hulka või kuidas? Pealegi milles on probleem? Mul on hea meel, kui ta on leidnud kellegi, kellest ta hoolib.”
„Paistab, et meil võib tekkida ruumipuudus,” jätkas Ma, laskmata end häirida.
„Mis siis ikka, kuna kõik ülejäänud on leidnud endale pere ja ainult mina, vaeseke, olen üksi jäänud, ning et ruumi on vähe, siis äkki peaksin ma lihtsalt tulemata jätma.”
„Oh, Elektra, ära räägi nii! Sa pead tulema, sa ju lubasid!” Ally näis tõsiselt muretsevat.
„Nojah, olgu peale, ehk saan ma magada selles salakeldris, mille Tiggy siin olles üles leidis,” teatasin Ma poole pöördudes.
Pilk, mille Ally mulle üle laua heitis,