Päikeseõde. Lucinda Riley
Читать онлайн книгу.
pärast, mis Beari isaga juhtus, Ally.”
„Tänan, Elektra.”
„Kas ta … kas tema isa …”
„Tema nimi oli Theo.”
„Kas Theo teadis Bearist?”
„Ei, ka mina sain teada alles paar nädalat pärast tema surma. Tookord oli mul tunne, justkui oleks kogu maailm kokku varisenud, aga praegu …” Ally naeratas mulle ja ta selgetest sinistest silmadest peegeldus siiras rahulolu. „Ma ei kujuta end ilma temata enam ette.”
„Kas sa kaalusid …?”
„Aborti? Jah, see mõte tuli mulle tõesti korraks pähe. Sest ma olin purjetajana karjääri tipus, Beari isa oli surnud ning tollal puudus mul ka oma kodu. Aga ma poleks iial suutnud seda läbi teha. Ma tunnen, et Bear on taeva kingitus. Mõnikord teda koidutunnil toites tajun selgelt enda läheduses Theod.”
„Sa pead silmas tema vaimu?”
„Jah, just seda ma tajun.”
„Ma poleks eluilmas osanud arvata, et sa sellist jampsi usud,” laususin kulmu kortsutades.
„Mina samuti mitte, aga ööl enne Beari sündi juhtus midagi hämmastavat.”
„Mis nimelt?”
„Ma lendasin üle Hispaania, otsides Tiggyt, kellel oli äsja diagnoositud südamehaigus, aga kes oli haiglast põgenenud, et oma pärisvanemaid otsida. Ning tema ütles mulle midagi, Elektra, midagi niisugust, mida sai teada ainult Theo.”
Nägin, kuidas Ally kahvatu käsi nihkus kaelakeele.
„Mis see siis oli?”
„Theo ostis mulle selle.” Ally hoidis sõrmede vahel tillukest türkiisist silma, mis rippus keti otsas. „See kett oli mõne nädala eest katki läinud ja Tiggy ütles, et Theo tahab teada, miks mul seda kaelas pole. Veel ütles ta, et Theole meeldib nimi Bear, ja tead mis, Elektra? Theole meeldis see väga!”
Ally silmisse valgusid pisarad.
„Igatahes kui ma varem olin skeptik, siis nüüd olen vististi selliseid asju uskuma hakanud. Ja ma lihtsalt tean, et Theo valvab meie üle.” Ta kehitas õlgu ja naeratas ebalevalt.
„Ma tõesti soovin, et ka mina suudaksin midagi niisugust uskuda. Aga häda on selles, et ma ei usu eriti midagi. Kas sa tead, mis seisus Tiggy süda praegu on?”
„Ma arvan, et tunduvalt paremas. Ta on tagasi Šoti mägismaal ja end seal väga õnnelikuna sisse seadnud koos arstiga, kes haiguse ajal tema eest hoolitses. See mees on juhtumisi ka selle mõisa omanik, kus Tiggy töötab.”
„Järelikult on varsti oodata pulmakellade helinat?”
„Selles ma kahtlen: Charlie on juriidiliselt ikka veel abielus, ja nagu ma Tiggylt kuulsin, on mehel hetkel pooleli üpris inetu lahutusprotsess.”
„Ja kuidas elavad teised õed?”
„Maia elab endiselt Brasiilias oma armastatud mehe Floriano ja tema tütre juures, Star on Inglismaal Kentis ja abistab seal oma kallimal – keda miskipärast kutsutakse Mouse’iks – tema maja renoveerida, CeCe aga elab praegu Austraalias metsikul sisemaal koos oma vanaisa ja sõber Chrissiega. Ma olen näinud fotosid tema maalidest ja need on vapustavalt head. Ta on nii andekas.”
„Nii et kõik meie õed on leidnud uue elu?” küsisin.
„Tundub nii.”
„Ja nad kõik leidsid selle oma minevikku otsides?”
„Jah, seda küll. Mina muide samuti. Ma ju meilisin sulle uudise, et mul on kaksikvend, mäletad?”
„Hm …”
„Oh, Elektra, meilisin jah. Ja minu bioloogiline isa on geniaalne muusik, aga ka padujoodik, kes sai kinga.” Märkasin isast rääkiva Ally näol hella naeratust, kui ta beebi osavalt ühe rinna juurest teise juurde tõstis.
„Sedasi,” jätkas ta, „kas sina oled midagi Pa’lt saadud kirjaga ette võtnud?”
„Ma pole isegi ümbrikut avanud, ja ausalt öeldes ei suuda ma meenutada, kuhu ma selle panin. Väga võimalik, et see on kaotsi läinud.”
„Oh, Elektra!” Ally heitis mulle oma kõige leebema etteheitva pilgu. „Sa ei räägi ometi tõsiselt?”
„Kuule, kusagil peab see ju olema, ma pole lihtsalt vaevunud seda üles otsima.”
„Sa siis tõesti ei taha teada, kust sa pärit oled?”
„Ei, ma lihtsalt arvan, et sellel ei oleks mõtet. Mis tähtsust sellel on? Ma olen see, kes ma olen praegu.”
„Muide, mind see igatahes aitas. Ja isegi kui sa ei taha teada saada, mida see kiri sisaldab, siis sõnad, mis Pa kirja pani, olid tema viimane kingitus meile kõigile.”
„Issand halasta!” Nüüd sai mu mõõt täis. „Sa kohtled Pa’d, justkui ta oleks olnud mingisugune neetud Jumal, ja seda teevad ka kõik meie ülejäänud õed! Ta oli lihtsalt üks mees, kes meid lapsendas – ja tegi seda mingil veidral põhjusel, mida keegi meist tegelikult ei tea!”
„Palun ära karju, Elektra, see ehmatab last, aga anna andeks, kui ma …”
„Ma lähen välja jalutama.”
Tõusin laua tagant, marssisin eesukse juurde ja tõmbasin selle lahti. Ukse oma selja taga kinni löönud, kõndisin üle muru maabumissilla poole, soovides nagu iga kord pärast paaritunnist Atlantises viibimist, et ma poleks siia üleüldse tulnud.
„Mis värk minu õdede ja Pa’ga ometi on? Jessuke, ta pole isegi meie bioloogiline isa!”
Kaeblesin kaiserval istet võttes omaette edasi, jalad rippumas üle ääre, ja püüdsin sügavalt hingata. See ei aidanud. Võib-olla aitaks veel üks kokalaks. Tõusin ja sammusin oma jalajälgi mööda tagasi maja juurde ning hiilisin kikivarvul sisse ja trepist üles, et keegi mind ei kuuleks. Oma toas lukustasin ukse ja võtsin välja pakikese, mida vajasin.
Mõni minut hiljem tundsin end palju rahulikumana. Heitsin voodisse ja kujutlesin ükshaaval oma õdesid. Mingil põhjusel ilmusid nad minu vaimusilma ette Disney printsessidena, mis oli päris naljakas. Sellisel kujul ei ajanud nad mind üldse vihale ja ma tõepoolest armastasin neid kõiki, CeCe välja arvatud (tema muutus järsku „Lumivalgekese” loost pärit nõiaks). Otsustasin itsitades, et see on julm, isegi CeCe suhtes. Sageli öeldakse, et me ei saa valida sugulasi, ainult sõpru, aga Pa oli meid välja valinud ja nüüd oleme igaveseks üksteisega seotud. Ehk ei saanud ma CeCega just sellepärast läbi, et tema ei leppinud minu vastiku iseloomuga nagu teised. Pealegi jaksas ta karjuda sama kõvasti nagu mina. Teised olid kodurahu säilitamise nimel valmis kõigeks, aga tema ei hoolinud sellest. Ühesõnaga, ta on natuke minu moodi …
Minu neli vanemat õde polnud vist eales tulnud mõttele, et nad kõik – Ally ja Maia, Star ja CeCe – on üksteise jaoks alati olemas, ning üle jäime mina ja Tiggy. Just Tiggyga oli mind lapsepõlves punti pandud – meie vanusevahe oli vaid paar kuud –, ja ehkki oma südames ma armastasin teda, olime äärmiselt erinevad. Olukorda ei teinud kergemaks seegi, et kõik mu vanemad õed andsid mulle igati mõista, et eelistavad noorematest õdedest oma mängukaaslasena Tiggyt, mitte mind. Tiggy ei kisanud ega karjunud ning tal polnud pidevalt jonnihooge. Ta lihtsalt istus kellegi süles, imes pöialt ja oli ideaalne laps. Kui me suuremaks saime, püüdsin temaga hästi läbi saada, sest olin üksildane, aga kogu see tema spirituaalne jamps ajas mul hinge täis.
Kui kokaiini mõju lahtus, polnud mu õed enam Disney printsessid ja muutusid taas iseendaks. Aga mis tähtsust sellel oli? Praegu, mil Pa oli läinud, polnud me miskit muud kui kamp noori naisi, kes olid üksteisest kardinaalselt erinevad ja lapsena küll kokku paisatud, aga nüüd igaüks leidnud oma tee. Hingasin paar korda sügavalt sisse ja püüdsin toimida nii, nagu kõik