---

Скачать книгу

---

seal voolas põlvini ja tõusid lihakuhilad,

      raiusid seal meie poisid hirmsas vihatuhinas,

      hop, hop, hop!

      Meie poisid, ärge kartke, palka teilt ei koorita,

      rahavanker sõidab kaasa rügemendi vooriga,

      hop, hop, hop!

      “Jumala pärast, jätke palun, armuline härra!” kostis köögist hale hääl, kuid Švejk laulis oma sõjaka laulu lõpuni:

      Rahavanker sõidab kaasa, mitu vankrit õgimist,

      pole kuskil rügemendis lõbusamat sõdimist,

      hop, hop, hopl

      Proua Müllerová kargas uksest välja ja tõttas jooksujalu tohtri järele. Tagasi tuli ta tunni aja pärast, kui Švejk juba magas.

      Švejki äratas kõhukas härra, kes asetas oma käe tema otsaesisele ja ütles:

      “Ärge kartke, ma olen doktor Pávek Vinohradyst. Andke käsi. Kraadiklaas pange kaenlaauku. Nii. Näidake keelt. Rohkem. Hoidke keel väljas. Millesse surid teie isa ja ema?”

      Ja ajal, kus Viin tahtis, et kõik Austria-Ungari rahvad näitaksid üles kõige suuremat ustavust ning truudust, kirjutas doktor Pávek Švejkile tema isamaaliku vaimustuse vastu broomi ja soovitas mehisel ning ausal sõduril sõjale mitte mõeldagi.

      “Lamage rahulikult ja hoiduge ärritustest, ma tulen homme jälle.”

      Kui ta järgmisel päeval tuli, päris ta köögis proua Müllerovált, kuidas käib haige käsi.

      “Tal on halvem, tohtrihärra,” vastas proua Müllerová tõsise murega, “öösel, kui teda jälle piinas jooksva, laulis ta, vabandage väga, Austria hümni.”

      Doktor Pávek pidas vajalikuks reageerida oma patsiendi uuele riigimeelsuse avaldusele suurendatud broomiannusega.

      Kolmandal päeval teatas proua Müllerová, et Švejkiga on asi veelgi halvem.

      “Pärast lõunat, tohtrihärra, saatis ta mind sõjavälja kaarti ostma ja öösel sonis, et Austria võidab.”

      “Kas ta pulbreid võtab täpselt, nagu ma ette kirjutasin?”

      “Ta pole mind veel pulbreid tooma saatnudki, tohtrihärra.”

      Doktor Pávek külvas Švejki etteheidetega üle ja kinnitas, et ta ei tule enam iialgi arstima inimest, kes hülgab tema arstimisviisi broomiga. Siis läks arst ära.

      Jäi veel vaid kaks päeva, millal Švejk pidi sõjaväekomisjoni ette ilmuma.

      Selle aja sees tegi Švejk vajalikke ettevalmistusi. Kõigepealt saatis ta proua Müllerová sõdurimütsi ostma, siis aga ümber nurga asuvalt kondiitrilt , käru laenama, millega kondiiter oli kunagi oma jalust vigast ja tigedat vanaisa värske õhu kätte sõidutanud. Siis tuli Švejkile meelde, et tal pole karke. Õnneks oli kondiiter ka kargud kui perekondliku mälestuse oma vanaisast alles hoidnud.

      Tal puudus veel nekruti lillekimp. Ka selle muretses talle proua Müllerová, kes oli nende päevadega märgatavalt kõhnemaks jäänud ja valas igal pool, kuhu ta ka ei läinud, pisaraid.

      Nii võis tol mälestusväärsel päeval näha Praha tänavail liigutavat pilti truualamlikkusest.

      Vana naine tõukas enda ees käru, milles istus mees, läikiva kokardi ja Franz Josephi nimetähtedega sõdurimüts peas, ning vehkis karkudega. Tema pintsaku küljes ilutses kirev nekruti lillekimp.

      Ja mees, aina karkudega vehkides, karjus nii, et Praha tänavad kõmasid:

      “Edasi Belgradi peale! Belgradi peale!”

      Tema järel kõndis rahvamurd, mis aina kasvas sellest trobikonnast inimestest, kes olid kogunenud maja juurde, kust Švejk oma sõjateed alustas.

      Švejk pani tähele, et mõned politseinikud tänavaristil andsid talle au. Václavi platsil oli Švejki käru ümbritsev rahvahulk kasvanud mõnesaja inimeseni, Krakovi tänava nurgal aga peksis rahvahulk läbi kellegi tekliga korporandi, kes hüüdis Švejkile:

      “Heil! Nieder mit den Serben!”7

      Vodičkova tänava nurgal jõudis kohale ratsapolitsei ja kihutas rahvahulga laiali.

      Kui Švejk jaoskonna inspektorile tõestas, et tal on kirjalik käsk olla täna sõjaväekomisjoni ees, oli jaoskonnainspektor pisut pettunud ja käskis vahejuhtumite ärahoidmise eesmärgil kahel ratsapolitseinikul Švejk ja tema käru Střelecký saarele saata.

      Kogu sellest juhtumist ilmus “Pražské Úředni Noviny”* veergudel järgmine sõnum:

      Vigase patriotism. Eile pärast lõunat nägid Praha peatänavail käijad stseeni, mis annab suurepärase tunnistuse selle kohta, et sel suurel ja tõsisel ajal võivad ka meie rahva pojad hallipäise monarhi troonile suurimat ustavust ja truudust üles näidata. Paistab, nagu oleks jälle kätte jõudnud vanade kreeklaste ja roomlaste ajad, kus Mucius Scaevola* laskis end lahingusse kanda, hoolimata oma põlenud käest. Üks vigane karkudega mees, keda vana emake jalutute käruga sõidutas, demonstreeris eile kujukalt oma kõige pühamaid tundeid ja püüdlusi. See tšehhi rahva poeg laskis end oma haigusest hoolimata vabatahtlikult sõjaväkke sõidutada, et anda oma elu ja jõud oma keisri eest. Ja kui tema hüüe “Edasi Belgradi peale!” Praha tänavail nii elavat vastukaja leidis, siis tõendab see, et Praha elanikud näitavad üles piiritut armastust isamaa ja keisrikoja vastu.

      Samas vaimus kirjutas ka “Prager Tagblatt”*, kes lõpetas oma sõnumi sõnadega, et vigast vabatahtlikku saatis hulk sakslasi, kes kaitsesid teda oma kehadega omakohtu eest, mida liitlasriikide* tšehhidest käsilased toime tahtsid panna.

      “Bohemie”*, avaldades sama teate, nõudis, et sellele vigasele isamaalasele antaks autasu, ja kuulutas, et ajalehe kontor võtab tundmatu jaoks saksa soost kodanikelt kingitusi vastu.

      Kui nende kolme ajalehe arvates ei võinudki Tšehhimaa enam õilsamat kodanikku välja panna, siis sõjaväekomisjoni härrad polnud hoopiski samal arvamusel, iseäranis aga sõjaväe ülemarst Bautze. Ta oli järeleandmatu mees, kes nägi igas asjas altvedamiskatset, et sõjaväeteenistusest, rindest, kuulidest ja šrapnellidest kõrvale hoida, üldtuntud oli tema ütlus: “Das ganze tschechische Volk ist eine Simulantenbande”.8

      Oma kümnenädalase ametisoleku ajal tunnistas ta 11 000 teenistusse kutsutu hulgast 10 999 simulandiks ja oleks saanud jagu ka sellest üheteistkümne tuhandendast, kui seda õnnelikku meest poleks just samal silmapilgul rabandus tabanud, kui Bautze ta peale karjus: “Kehrt euch!”9

      “Viige see simulant välja,” ütles Bautze, kui oli veendunud, et mees on surnud.

      Ja sel mälestusväärsel päeval seisiski tema ees Švejk, issanda alasti nagu teisedki, varjates häbelikult oma alastiolekut karkudega, millele ta toetus.

      “Das ist wirklich ein besonderes Feigenblatt,”10 ütles Bautze, “sääraseid viigilehti ei olnud isegi paradiisis.”

      “Vabastatud sõjaväeteenistusest kui idioot,” tähendas veltveebel, vaadates ametipabereid.

      “Mis teil veel viga on?” küsis Bautze.

      “Teatan alandlikult, ma olen reumaatik, kuid oma keisrihärrat tahan ma teenida viimse veretilgani,” vastas Švejk lihtsalt, “Mul on põlved paistes.”

      Bautze heitis vahvale sõdurile Švejkile kohutava pilgu ja röögatas:

      “Sie sind ein Simulant!” ja lisas veltveebli poole pöördudes jäise rahuga: “Den Keri sogleich einsperren!”11

      Kaks tääkidega sõdurit viisid Švejki garnisoni arestimajja.

      Švejk lööpas karkudele toetudes ja tundis kohkumusega, et tema reuma hakkab mööda minema.*

      Kui

---

Скачать книгу