Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
Читать онлайн книгу.
Vinohradys*, väga viisakast asutusest, kus ma jõin mingisugust likööri otse pudelist. Mis ma pärast tegin, seda ma ei mäleta. Tean ainult, et kui mind siia toodi, siis siin, politseivalitsuses, kandsid mõlemad politseinikud ette, et ma olla ennast täis joonud, kõlvatult käitunud, kedagi daami löönud, varnast kellegi võõra kübara võtnud ja selle taskunoaga katki lõiganud, naiskapelli laiali peksnud, ülemkelnerit kõigi ees kahekümnekroonilise varguses süüdistanud, laual, mille taga ma istusin, marmorplaadi puruks põrutanud ja naaberlaua ääres istuva võõra härra musta kohvi sisse meelega sülitanud. Midagi rohkem ma ei teinud, vähemalt ei suuda mäletada, et oleksin veel midagi teinud. Ja uskuge mind, ma olen väga korralik ja intelligentne inimene, kes ei mõtle millelegi muule kui oma perekonnale. Mis te ütlete selle peale? Ma pole ju mõni mürgeldaja.”
“Kas nägite palju vaeva, enne kui selle marmorplaadi katki saite, või virutasite ühe hoobiga puruks?” päris Švejk vastust võlgu jäädes huvitatult.
“Ühe hoobiga,” vastas intelligentne härra.
“Siis olete kadunud,” arvas Švejk murelikult. “Teile tehakse selgeks, et te valmistusite selleks pikaajalise harjutamisega. Ja see võõra härra kohv, kuhu te sülitasite, oli see rummiga või rummita?”
Ning vastust ootamata seletas ta:
“Kui oli rummiga, siis on hullem, sest see tuleb kallim. Kohtus võetakse kõik arvesse ja pannakse kokku, et annaks vähemalt kuriteo mõõdu välja.”
“Kohtus…” sosistas kohusetruu perekonnaisa ahastades, laskis pea norgu ja vajus sellisesse vastikusse meeleollu, milles inimest õgivad südametunnistuse piinad.5
“Kas kodus teavad,” päris Švejk, “et te pogris istute, või ootavad nad, kuni see lugu seitungisse torgatakse?”
“Te arvate, et see pannakse ajalehte?” küsis oma ülemuse sünnipäeva ohver naiivselt.
“See on selgem kui selge,” kõlas otsekohene vastus, sest Švejkil ei olnud kombeks teiste eest midagi varjata. “See teie lugu meeldib väga kõigile seitungilugejatele. Ma ise loen suure heameelega rubriiki, kus on juttu joomaritest ja märatsejatest. Hiljuti keegi “Karika” külastaja ei teinud midagi muud, kui et lõi õllekruusiga ise oma pea lõhki. Viskas kruusi õhku ja pani pea alla. Ta viidi ära, ja hommikul lugesime seda lugu juba lehest. Või nagii ükskord, “Bendlovicis”. Andsin ühele surnumatjale vastu lõugu ja tema virutas mulle tagasi. Et meid rahustada; tuli mõlemad kinni pista, ja õhtul oli asi juba lehes. Või siis jälle, kui keegi härra nõunik lõhkus “Surnukeha” kohvikus kaks taldrikut, ja mis te arvate, et see talle kingiti? Järgmisel päeval oli kohe ajalehes. Ainus, mis te teha võite, on vangimajast lehele õiendus saata, et teil pole teie kohta avaldatud teatega miskit pistmist, et teie ei ole samanimelise härraga isegi mitte sugulane ja teil ei ole temaga midagi ühist. Aga koju teatage, et nad lõikaksid teie õienduse lehest välja ja paneksid kõrvale, et te saaksite seda lugeda, kui olete oma aja ära istunud. On teil külm?” küsis Švejk kaastundlikult, kui ta märkas, et intelligentne härra lõdiseb. “See aasta on suve lõpp kuidagi jahedavõitu.”
“Ma olen omadega läbi,” nuuksus Švejki kongikaaslane, “ei näe ma ametikõrgendust.”
“See on õige,” kinnitas Švejk meeleldi. “Kui te oma aja ära istute ja kui teid ametisse tagasi ei võeta, ei tea ma, kas leiategi niipea uut kohta, sest igal pool, isegi kui te tahate mõne kõrilõikaja juures teenistust saada, nõutakse teilt tunnistust, et olete karistamata. Jah, see väike lõbu, mida te endale lubasite, läheb kalliks maksma. Aga kas teie naisukesel on, millest koos lastega ära elada, kui teie kinni istute? Või peab ta minema kerjama ja lastele igasuguseid sulitempe õpetama?”
Vastuseks kõlas läbi nuuksumise:
“Mu vaesed lapsed! Mu vaene naine!”
Südametu patune kargas püsti ja hakkas oma lastest rääkima:
“Mul on viis last, kõige vanem on kaheteistkümnene, ta on skaut, joob ainult vett ja võiks eeskujuks olla oma isale, kellel see on tõepoolest esimene juhus elus.”
“Skaut!” hüüatas Švejk. “Ma olen hea meelega valmis ka skautidest kuulama, ükskord korraldasid kohalikud talumehed Zlivi lähedal Mydlovarys* Hluboká ringkonnas České Budějovice maakonnas, kus meie üheksakümne esimene polk parajasti õppustel oli, kogukonna metsas, kuhu oli rohkesti skaute siginenud, nende peale haarangu. Kolm tükki saadi kätte. Kui kõige väiksem neist kinni võeti, siis ulus, vingus ja kiunus ta nii, et meie, juba vanad sõdurid, ei võinud seda kõike pealt vaadata ja läksime parem hoopis eemale. Kui neid kolme kinni seoti, hammustasid nad kaheksat talumeest. Pärast, kui neid külavanema juures piinati ja peksti, tunnistasid nad üles, et ümbruskonnas pole ainsatki heinamaad, mida nad poleks tallanud, kui nad ennast päikese käes praadisid, ja edasi, et see rukkipõld Ražices läks just enne lõikust päris kogemata põlema, kui nad rukki sees orgi otsas kitse küpsetasid, mille nad kogukonna metsas kinni olid nabinud. Pärast leiti metsast skautide pesast rohkem kui pool tsentnerit kodulindude ja metsloomade paljaksnäritud konte, päratu hulk kirsikive, koletul kombel pooltooreste õunte südameid ja igasugust muud träni.”
Kuid skaudi õnnetu isa ei suutnud ikkagi rahuneda.
“Mis ma ometi tegin!” ahastas ta. “Ma olen oma nime ära määrinud!”
“Selge see,” ütles Švejk talle omase otsekohesusega, “pärast kõike, mis on juhtunud, jääb teile rikutud nimi eluks ajaks külge, sest kui seda lugu ajalehest loetakse, panevad teie tuttavad sellele veel üht-teist juurde. See on harilik asi, aga teie ärge tehke väljagi. Inimesi, kelle au on rikutud ja määritud, on ilmas oma kümme korda rohkem kui auväärt inimesi. See on täitsa tühine asi.”
Koridorist kostsid rasked sammud, võti ragises lukuaugus, uks läks lahti ja politseinik hüüdis Švejki nime.
“Vabandust,” ütles Švejk rüütellikult, “ma olen siin alles kella kaheteistkümnest saadik, kuid see härra on siin juba hommiku kella kuuest peale. Mul pole kiiret.”
Vastuse asemel tiris politseiniku tugev käsi Švejki koridori ja sikutas ta sõnagi lausumata trepist üles teisele korrusele. Toas laua taga istus politseikomissar, heasüdamliku näoga paks isand, kes ütles Švejkile:
“Ah teie oletegi siis see Švejk? Kuidas te siia sattusite?”
“Kõige lihtsamal viisil,” vastas Švejk. “Tulin ühe politseiniku saatel, sest mulle ei meeldinud, et mind hullumajast ilma lõunasöögita välja visati. Ega ma neile mõni uulitsatüdruk ole.”
“Teate mis, Švejk,” ütles komissar lahkelt, “milleks meil siin, Salmi tänaval, teiega riielda? Kas ei oleks parem, kui me teid politseivalitsusse saadaksime?”
“Teie, nagu öeldakse, olete olukorra peremees,” arvas Švejk rahulikult. “Minna nüüd õhtu eel politseivalitsusse on täitsa mõnus väike jalutuskäik.”
“Väga rõõmustav, et oleme ühel arvamisel,” tähendas politseikomissar lõbusalt. “Eks ole parem, kui ühele nõule jõutakse? Kas pole tõsi, Švejk?”
“Ka mina olen meelsasti ühele nõule jõudmise poolt,” vastas Švejk, “ja uskuge mind, härra komissar, ma ei unusta eladeski teie headust.”
Teinud aupakliku kummarduse, läks Švejk politseiniku saatel alla vahituppa ja juba veerand tundi hiljem nähti Švejki Ječná tänava ja Karli platsi nurgal teise politseiniku saatel, kellel oli kaenlas paks raamat saksakeelse pealkirjaga “Arrestantenbuch”6.
Spálená tänava nurgal sattus Švejk koos oma saatjaga rahvamurrule, kes tungles üleskleebitud teadaande ümber.
“See on keisrihärra sõjakuulutuse manifest,” ütles politseinik Švejkile.
“Ma nägin seda ette,” vastas Švejk, “kuid hullumajas ei teata veel midagi, ehkki nemad peaksid sellest kõigepealt teada saama.”
“Miks te nõnda arvate?” küsis
Mõned kirjanikud tarvitavad väljendust „teda närivad südametunnistuse piinad”. Mina ei pea seda väljendust päris täpseks. Ka tiiger ei näri inimest, vaid õgib.
Areteeritute raamat