Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
Читать онлайн книгу.
miskit, teie ausus. Ma ise küsisin nende käest, kas pean alla kirjutama, ja kui nad ütlesid, et pean, siis kuulasin ma ka nende käsku. Ega ma võinud nendega omaenese allkirja pärast ometi kaklema minna! Sellest poleks mulle miskit kasu olnud. Igas asjas peab valitsema kord.”
“Kas tunnete enese täiesti terve olevat, härra Švejk?”
“Täitsa terve just ei ole, härra nõunik. Mul on reuma ja ma määrin ennast opodeldokiga.”
Vanahärra naeratas jälle lahkelt:
“Mis te selle kohta arvate, kui laseksime teid kohtuarstidel läbi vaadata?”
“Ma arvan, minu asi pole nii halb, et need härrad peaksid minu pärast asjatult oma aega raiskama. Keegi tohtrihärra politseivalitsuses vaatas mind juba korra läbi, kas mul pole ehk tripperit.”
“Teate, härra Švejk, me proovime siiski nende härrade kohtuarstidega. Moodustame väikese komisjoni, paneme teid eeluurimisvanglasse ja te puhkate end vahepeal kenasti välja. Muide, veel üks küsimus: protokollist paistab, et te olete seletanud ja kuuldusi levitanud, et varsti puhkeb sõda?”
“Seda küll, palun väga, teie ausus. Üsna varsti läheb lahti.”
“Aga kas teil ei käi mõnikord langetõvehoogusid peal?”
“Palun väga, ei käi. Ainult ükskord ei puudunud palju, et oleksin Karli platsil maha langenud, kui ühelt autolt müksu sain. Kuid see oli mitu aastat tagasi.”
Sellega ülekuulamine lõppeski. Švejk ulatas kohtu-uurijale käe, ja kui ta jälle oma kambris oli, ütles ta oma kaaslastele:
“Mind hakkavad kohtutohtrid selle härra ertshertsog Ferdinandi tapmise pärast läbi vaatama.”
“Mind on ka kohtuarstid kord läbi vaadanud,” tähendas keegi noormees, “siis, kui ma vaipade pärast vannutatud meeste ees seisin. Mind tunnistati nõrgamõistuslikuks. Nüüd lõin viluks rehepeksukatla ja nad ei saa mulle midagi teha. Eile ütles mulle mu advokaat, et kui mind on ükskord juba nõrgamõistuslikuks kuulutatud, siis peab mulle sellest eluks ajaks kasu olema.”
“Mina isiklikult ei usu nende kohtuarstide sisse mitte üks põrm,” märkis keegi haritud olemisega mees. “Kui ma ükskord vekslivõltsimise ette võtsin, käisin enne igaks juhuks doktor Heverochi* loenguid kuulamas. Ja kui mind kinni võeti, siis simuleerisin paralüütikut, täpipealt nii, nagu kirjeldas seda doktor Heveroch. Hammustasin ühte komisjoni kohtuarsti jalast, jõin tindipoti tühjaks ja, palun vabandust, härrased, tegin terve komisjoni silme all nurka. Kuid selle eest, et ma ühele hambad säärde lõin, tunnistasid nad mind täiesti terveks, ja ma olingi omadega vahel.”
“Mina ei karda mitte üks raas nende härrade läbivaatamist,” kuulutas Švejk. “Kui ma kroonut teenisin, vaatas mind läbi keegi loomatohter ja kõik lõppes päris hästi.”
“Kohtuarstid on igavesed reod,” arvas keegi väikest kasvu kössis mees. “Hiljuti kaevati minu heinamaal juhuslikult välja luukere ja kohtuarstid ütlesid, et sellele inimesele on mingi kõva asjaga pähe löödud ja et ta on neljakümne aasta eest tapetud. Mina aga olen ainult kolmkümmend kaheksa ja mind võeti kinni, kuigi mul on ristimistunnistus, väljavõte meetrikast ja möllimistunnistus.”
“Ma arvan, et me peame igale asjale kõige erapooletuma pilguga vaatama,” ütles Švejk. “Igaüks võib eksida ja peabki eksima, mida rohkem ta millegi üle mõtleb. Kohtuarstid on inimesed ja igal inimesel on oma vead. Nagu ükskord Nusles, just silla juures, mis viib üle Botiči*, astus öösel, kui ma tulin “Banzetist”, minu juurde keegi härra ja virutas mulle kaikaga pähe. Kui ma pikali maas olin, valgustas ta mind ja ütles: “See on eksitus, see pole tema.” Ja sellepärast, et ta oli eksinud, vihastas ta nii, et virutas mulle veel ühe matsaka üle turja. Inimesel on juba sündimisest saadik veres surmatunnini eksida. Nagu seegi härra, kes leidis öösel poolsurnuks külmunud hullu koera, võttis ta koju kaasa ja pistis naise juurde voodisse. Koer sai sooja, tal tuli eluvaim tagasi ja ta pures tervet perekonda, kõige väiksema aga kiskus hällis puruks ja õgis ära. Või ma toon teile näite, kuidas eksis keegi treial meie majast. Ta tegi võtmega lahti Podolí kiriku ukse*, sest ta arvas, et on oma kodus, võttis käärkambris riided seljast, sest ta arvas, et see on tema köök, ja viskas altarile magama, sest ta arvas, et see on tema voodi, võttis peale pühade kirjadega tikitud vaiba ja pani pea alla evangeeliumi ja teisi pühasid raamatuid, et pea oleks kõrgemal. Hommikul leidis kirikuteener ta sealt, ja kui treial hakkas taipama, ütles ta kirikuteenrile üsna heasüdamlikult, et see on eksitus. “Tore eksitus, kui me säärase eksituse pärast peame laskma kiriku uuesti sisse õnnistada,” arvas kirikuteener. Siis viidi treial kohtuarstide ette ja need tegid talle selgeks, et ta oli täiesti kaine ja täie mõistuse juures olnud, sest kui ta oleks olnud lakku täis, siis poleks ta ka oma võtmega kirikuukse lukuauku trehvanud. Hiljem see treial suri Pankrácis. Ma toon teile veel ühe näite, kuidas Kladnos* eksis üks politseikoer, selle kuulsa rittmeistri Rotteri hunt. Rittmeister Rotter õpetas neid koeri ja katsetas hulguste kallal, kuni kõik hulgused hakkasid Kladno ümbrusest eemale hoidma. Siis andis ta käsu, et sandarmid tooksid talle maksku mis maksab mõne kahtlase tüübi. Nad tõidki talle kellegi üpris viisakalt riides mehe, kelle nad olid leidnud Lány metsas kännul istumas. Rittmeister käskis kohe tema pintsakuhõlmast tüki riiet lõigata ja andis riidetüki oma politseikoertele nuusutada. Siis viidi mees linna taha mingisugusesse telliskivitehasesse ja lasti õpetatud koerad tema jälgedele. Koerad leidsidki mehe üles ja tõid ta tagasi. Siis kästi sel mehel redelit mööda pööningule minna, sealt üle müüri ronida ja tiiki karata, ja koerad tema järel. Lõpuks selgus, et see mees oli keegi tšehhi radikaalne parlamendisaadik, kes oli sõitnud Lány metsa jalutama, kui tal parlamendis istumisest villand sai. Sellepärast ma räägingi, et kõik inimesed on ekslikud, kõik teevad vigu, olgu õpetlane või harimata lambapea. Ka ministrid eksivad.”
Kohtuarstide komisjon, kes pidi kindlaks määrama, kas Švejk oma vaimse taseme juures peab vastutama või ei pea ta mitte vastutama kõigi nende kuritegude eest, milles teda süüdistati, koosnes kolmest erakordselt tõsisest härrast, kellest igaühe vaated erinesid põhjalikult mõlema ülejäänu vaadetest.
Seal oli esindatud kolm erinevat psühhiaatria teaduslikku koolkonda ja vaatekohta.
Kui need vastandlikud teaduslikud leerid jõudsidki Švejki juhtumi puhul täielikule üksmeelele, siis tuleb seda seletada ainuüksi selle jalustrabava muljega, mida Švejk tervele komisjonile juba esimesel hetkel avaldas, kui ta astus tuppa, kus pidi kontrollitama tema vaimset seisukorda, ja seinal Austria keisri pilti märgates valjusti hüüdis: “Mu härrad, elagu keiser Franz Joseph I!”
Asi oli täiesti selge. Švejki spontaanse meeleavalduse tõttu langes ära terve rida küsimusi ja jäi esitada vaid mõned kõige tähtsamad, et vastused kinnitaksid seda esialgset arvamust Švejki kohta, mis oli kujunenud psühhiaatria doktori Kallersoni, doktor Heverochi ja inglase Weikingi* süsteemi põhjal.
“Kas raadium on raskem kui tina?”
“Vabandage, ma pole neid kaalunud,” vastas Švejk oma armastusväärse naeratusega.
“Kas te usute maailma lõppu?”
“Enne peaksin ma seda lõppu nägema,” vastas Švejk ükskõikselt, “igal juhul ei saabu ta veel homme.”
“Kas võiksite välja arvutada maakera läbimõõdu?”
“Vabandust, ei võiks,” kostis Švejk; “Kuid ka mina tahaksin teile, mu härrad, ühe mõistatuse anda: neljakordne maja, majal on iga korra peal kaheksa akent, katusel kaks pööninguakent ja kaks korstnat, igal korral on kaks üürnikku. Nüüd ütelge mulle, härrad, mis aastal suri kojamehe vanaema?”
Kohtuarstid vahetasid paljutähendavaid pilke, kuid siiski esitas üks neist veel säärase küsimuse:
“Kas teate kõige sügavamat kohta Vaikses ookeanis?”
“Vabandust, seda küll ei tea,” kõlas vastus, “kuid ma arvan, et seal on kindlasti sügavam kui Vltavas Vyšehhradi* kalju all.”
Komisjoni esimees küsis lühidalt: “Kas aitab?” Kuid