Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
Читать онлайн книгу.
teid, härrased,” ütles Švejk aupaklikult, “ka mulle aitab täiesti.”
Kui Švejk oli läinud, tuli kolme mehe kolleegium üksmeelsele otsusele, et Švejk on kõigi õpetatud psühhiaatrite poolt avastatud loodusseaduste põhjal ilmne lollpea ja idioot.
Otsuses, mis saadeti kohtu-uurijale, öeldi muuhulgas: “Allakirjutanud kohtuarstid toetuvad komisjoni ette saadetud ülalnimetatud Josef Švejki täielikule vaimsele nürimeelsusele ja kaasasündinud kretinismile, mis väljendub sõnades, nagu: “Elagu keiser Franz Joseph I!”, mis on küllaldane, et valgustada Josef Švejki kui ilmse idioodi vaimset seisukorda. Sellest lähtudes teeb allakirjutav komisjon ettepaneku: 1) Josef Švejki eeluurimine lõpetada ja 2) Josef Švejk psühhiaatriasse kliinikusse uurimisele saata, et kindlaks teha, mil määral on tema vaimne seisukord ohtlik tema ümbrusele.”
Samal ajal, kui koostati seda otsust, pajatas Švejk oma kongikaaslastele:
“Ferdinandi peale nad vilistasid ja rääkisid minuga hoopis hullemaid lollusi. Lõppude lõpuks ütlesime üksteisele, et sellest jutust, mis me rääkisime, aitab meile ja läksime lahku.”
“Ma ei usu kedagi,” häälitses väikesekasvuline kössis mehike, kelle heinamaalt oli juhuslikult luukere välja kaevatud. “See kõik on üks valskuse tegemine.”
“Ka valskust on vaja teha,” ütles Švejk ja heitis õlekotile. “Kui kõik inimesed mõtleksid teistest ainult õiglaselt, notiksid nad üksteist vastastikku võimalikult kiiresti maha.”
4
ŠVEJK VISATAKSE HULLUMAJAST VÄLJA
Kui Švejk hullumaja elu tagantjärele kirjeldas, tegi ta seda erakordselt ülistavate sõnadega:
“Tõepoolest ma ei tea, mispärast need hullud nii pahased on, kui neid seal kinni peetakse. Inimene võib seal ihualasti mööda põrandat roomata, uluda nagu šaakal, märatseda ja hammustada. Kui inimene teeks midagi säärast kuskil promenaadil, ajaks rahvas silmad imestusest pärani, kuid seal vaadatakse seda kui kõige igapäevasemat asja. Hullumajas valitseb säherdune vabadus, millest isegi sotsialistid ei oska und näha. Seal võib inimene pidada ennast issandaks jumalaks eneseks või neitsi Maarjaks või Rooma paavstiks või Inglise kuningaks või meie oma keisriks või pühaks Václaviks*, kuigi see, kes pidas ennast pühaks Václaviks, oli kogu aeg kinni seotud ja lamas ihualasti üksikkambris. Seal oli ka keegi, kes kisendas, et ta on peapiiskop, olgugi et ta muud ei teinud, kui õgis, ja veel midagi, vabandust, teate seda, mis käib õgimise järel, aga seal ei tunta sellest mingit häbi. Keegi aga kujutas endast ühekorraga püha Kyrillost ja Methodiost*, et saada topelt toiduportsu. Ja keegi härra oli seal jälle käima peal ja kutsus kõiki ristsetele. Seal oli palju maletajaid, poliitikategelasi, kalamehi ja skaute, margikogujaid ja asjaarmastajaid päevapiltnikke. Keegi oli seal vanade pottide pärast, mida ta oli urnideks nimetanud. Keegi oli seal kogu aeg hullusärgis, et ta ei saaks välja arvutada, millal tuleb maailma lõpp. Ma sain seal kokku ka mitme professoriga, üks nendest käis kogu aeg mu kannul ja seletas, et mustlaste häll on olnud Krkonošes*, teine aga tegi mulle selgeks, et maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine.
Seal võis igamees rääkida, mis tahtis ja mis sülg parajasti suhu tõi, nagu oleks ta parlamendis. Mõnikord hakkasid nad seal muinasjutte rääkima, ja kui mõne printsessi käsi käis väga halvasti, läksid nad karvupidi kokku. Kõige metsikum oli keegi härra, kes pidas ennast Otto entsüklopeedia kuueteistkümnendaks köiteks ja palus igaüht, et see ta lahti lööks ja sõna “raamatuköitja” üles otsiks, sest muidu olevat ta elu otsas. Ta rahunes alles siis, kui talle hullusärk selga tõmmati. Siis hakkas ta kelkima, et ta on köitmispressi vahele sattunud, ja palus, et talle tehtaks moodne lõige. Üldse elati seal kui paradiisis. Te võite seal lärmata, röökida, laulda, nutta, määgida, vinguda, karata, palvetada, tirelit lüüa, käpuli käia, ühel jalal keksida, ringiratast joosta, tantsida, hüpata, terve päev otsa kükitada ja seinu mööda ronida. Ja mitte keegi ei tule teie juurde ega ütle: “Seda ei tohi teha, härra, see ei ole ilus, häbenege ometi, ise olete haritud inimene.” Õigust öelda on seal ka täitsa vaikseid hulle. Nagu keegi haritud leiutaja, kes urgitses kogu aeg nina ja ütles ainult kord päeva jooksul: “Ma leiutasin just praegu elektri.” Nagu ma räägin, oli hullumajas väga tore elu ja need mõned päevad, mis ma seal veetsin, kuuluvad kõige kaunimate hulka minu elus.”
Ja tõepoolest, juba vastuvõtt ise, mis Švejkile hullumajas osaks sai, kui ta Tšehhimaa kaelakohtust sinna läbivaatamisele toimetati, ületas tema ootused. Kõigepealt kisti ta alasti, siis anti talle mingi halatt, võeti tal sõbralikult kaenla alt kinni ja viidi ta vanni, kusjuures üks sanitaridest lõbustas teda sellega, et jutustas mingit juudi anekdooti. Vannitoas pisteti ta sooja vette, võeti jälle välja ja pandi külma duši alla. Nii tehti temaga kolm korda järjest ja küsiti siis, kuidas see talle meeldib. Švejk ütles, et olevat parem kui Karli silla saunas ja kümblus meeldivat talle väga. “Kui te mul veel küüsi ja juukseid lõikaksite, siis ei puuduks mul täiuslikust õnnest midagi,” lisas ta meeldivalt naeratades.
Ka see soov täideti, ja kui ta oli käsnaga põhjalikult üle hõõrutud, mähiti ta lina sisse, viidi esimesse jaoskonda voodisse, pandi pikali, kaeti vaibaga ning paluti magama jääda.
Švejk jutustab sellest veel tänapäevani mõnuga:
“Kujutage ette, nad kandsid mind, kandsid tõepoolest kätel. Ma olin sel silmapilgul kole õnnelik.”
Ja Švejk vajus voodis õndsasse unne. Siis äratati ta ja pakuti talle kruus piima ning saia. Sai oli juba väikesteks tükkideks lõigatud, ja sel ajal kui üks sanitaridest teda mõlemast käest kinni hoidis, kastis teine saiatükke piima sisse ning pistis talle suhu, nagu söödetakse hanesid jahuklimpidega. Kui nad Švejki toitmisega valmis olid, võtsid nad tal kaenla alt kinni ja viisid käimlasse, kus nad palusid teda õiendada oma suured ja väikesed ihulised vajadused.
Ka sellest imekaunist silmapilgust jutustab Švejk suure mõnuga ja ma ei või seda tõesti tema oma sõnadega korrata, mis temaga seejärel tehti. Mainin vaid seda, et Švejk ütles:
“Üks hoidis mind seejuures kätel.”
Kui ta tagasi toodi, pandi ta uuesti voodisse* ja paluti jälle magama jääda. Kui ta oli uinunud, aeti ta üles ja viidi läbivaatusetuppa, kus Švejkil, kes seisis ihualasti kahe arsti ees, tulid meelde tema kuulsusrikkad kroonusse võtmise päevad, ja tahtmatult pääses tal suust:
“Tauglich!”4
“Mis te ütlesite?” küsis üks arstidest. “Astuge viis sammu edasi ja viis tagasi!”
Švejk astus kümme sammu.
“Ma ju ütlesin teile,” tähendas arst, “et astuge viis sammu.”
“See paar sammu ees või taga ei tähenda mulle midagi,” vastas Švejk.
Seejärel käskisid arstid tal toolile istuda ja üks koputas talle vastu põlve. Siis ütles ta teisele, et refleksid on täiesti normaalsed, mispeale teine pead raputas ja ise Švejkile vastu põlve kopsima hakkas, kuna esimene kiskus Švejki silmalaud lahti ning uuris ta silmateri. Siis läksid nad laua juurde ja vahetasid paar ladinakeelset lauset.
“Kuulge, kas te laulda oskate?” päris üks arstidest Švejkilt. “Kas te võiksite meile midagi laulda?”
“Hea meelega, mu härrad,” vastas Švejk. “Kuigi mul ei ole häält ega muusikalist kuulmist, katsun ma siiski teie lõbuks laulda.”
Ja Švejk pistis lõugama:
Miks nii kurvalt, mungakene,
üksinduses küünlavalgel
istud seal ja pisar langeb
üle kahvatunud palge?
Švejk jättis laulu pooleli ja ütles:
“Edasi ma ei tea, kui tahate, siis ma laulan teile:
Oh, kui raske on mu süda
ja kui valus on mu rind!
Tahaks