Kehade mets. Jim Ashilevi
Читать онлайн книгу.
ka jälje nagu välk, mis inimesse lööb. See on pehme välk, mis murrab su keskelt pooleks nagu puu. See on valu, mis on täis valgust. See paneb sind tahtma ronida äikesetormide ajal elektripostide otsa. See paneb sind tahtma visata köis vilkuvasse äikesepilve ja vinnata end üles, et kolida elektri sisse elama. See on sama elekter, mis hoiab südant käimas. Sama elekter, mille jõul mõtted peaajus sädemeid pildudes ringi kihutavad. See on pikne, mis üsna valimatult lööb südamest südamesse. Otsiv süda lööb kuhu iganes. Ta on pimestatud omaenda valgusest.
Selleks ajaks, kui kooli läksin, olin Laura juba täielikult unustanud. Ühtlasi oli meie peresse sündinud teine laps, minu vend Aksel. See tähendas uut vastutusekoormat ka minu jaoks. Kuna vanematel läks Aksli hoidmisele palju auru, pidin ka mina vähemalt natukenegi mehistuma ja olema vanematele toeks, nii nagu oskasin. Aitasin neid majapidamistöödes rohkem kui varem, lõbustasin venda, kui keegi temaga parasjagu tegeleda ei saanud, ja valvasin, et ta kajakate kutse peale lahtisele aknale seisma ei läheks.
Sel ajal kui tema alles silmavaadet sirgeks ajas ja jalgu alla proovis võtta, tormasin mina juba mööda koolikoridore ringi. Mu esimesed kooliaastad möödusid mööda treppe üles-alla joostes. Trepid, trepid, trepid. Mu esimesed kooliaastad on linoleumi lõhn ja tulised ketsitallad. Mu esimesed kooliaastad on kolpa purustav koolikell, mis meid järjekordsesse tundi karjatas. Mu esimesed kooliaastad on täissoditud aknalauad ja tati värvi seinad Mustamäe rajoonikoolis. Mu esimesed kooliaastad on trellidega garderoobis kõõluvad ahvipoisid ja mööda põrandat tolmuseks lohistatud koolikotid. Mu esimesed kooliaastad on kajav söökla ja valjuhäälsed söögitädid valgete mütside ja kartulipudruste kulpidega. Mu esimesed kooliaastad on lahtise suuga söömine ja naerdes kurku läinud toidu kätte lämbumine. Mu esimesed kooliaastad on uued sõbrad, kes olid juba siis sama nägu nagu praegu, täiskasvanutena. Uus elu. Uus armastus. Mu esimesed kooliaastad on Karolin.
Suhkrust ja jahust ja maasikavahust Karolin. Armastus annab inimesele miljard sõna, aga võtab ära suu. Armastus teeb tummaks. Sellepärast usun tänini, et armastus on tegudes. Armastus on see, mida sa teisele inimesele teed. Sõnad on õhk ja õhk võib käia nii suu kui nina kaudu, aga võib käia ka perse kaudu. Ma ütlen kohe ära, et Karolin ei saanud kunagi teada, mida ma tema vastu päriselt tundsin. Kui ma tema koolikoti viienda korruse lauluklassi aknast välja viskasin, oli see küll halb käitumine, aga ainus tegu, mis mulle pähe tuli, mille kaudu talle sõnadeta öelda: ma armastan sind. Oleksin ma tollal teadnud „metafoori“ tähendust, oleksin seda nimetanud metafoorseks käitumiseks. Koerustükid asendasid armastuskirju, kius asendas flirti. Kuulge, kuidas siis veel käituda, kui oled tehtud tiigrist ja konnast ja kutsikahännast?
Karolin oli viimane tüdruk, kellele ma tahtlikult või õigemini vabatahtlikult liiga tegin. See oli rumala lapse rumal kiindumus. Ma ei valinud vahendeid, millega end talle märgatavaks teha. Tähtis oli talle kuidagigi mõjuda, vahet polnud, kas hea või halvaga. Loomulikult helistati aknast välja lennanud koolikoti asjus mu vanematele. Loomulikult olid nad vihased. Ema ähvardas panna mind erikooli, niinimetatud raskesti kasvatatavate laste kooli, kus minu teada käisid retsid. See oli ohtlik väljavaade. Ma olin ulakas poiss, aga mitte kriminaal. Jah, mu vanemad pidid Karolinile ostma uue koolikoti. Jah, tema mata õpikul tuli kaas lahti ning jah, koos kotiga kukkus surnuks ka tema kollane Tamagochi. Jah, sel nädalal õppisin selgeks mõisted „moraalne ja varaline kahju“. See ei tähendanud, et ma väärinuks idiootide kooli saatmist, kus mingi vesipea oleks mult sööklajärjekorras traadiga neeru välja tõmmanud. Idiootide koolist veel enam hirmutas mind isa vaikiv hukkamõist. Ta lihtsalt istus köögilaua taga ja vaatas aknast välja. Justkui ta poleks suutnud mulle otsa vaadata või nagu hinnanuks ta meie suhet ümber. Seesama köögilaud, mille taga alles mõni aeg tagasi olime istunud kui võrdsed, arutanud tööasju ja tulevikuplaane.
Sa vist ei saa ikkagi asjadest aru? küsis ema.
Kuna ma ei teadnud tollal, mida tähendab „retooriline“, küsisin kohe vastu: millistest asjadest?
Ema vaatas mind nagu võõrast inimest.
Päris täpselt ei teagi, mis sinu peas toimub, ütles ta.
Vähemalt niipalju sain aru, et seda ütles ta endamisi.
Kui mind oma tuppa kodutöid saadeti tegema, hakkasin mõtlema, et äkki ma olengi idioot. Ma polnud selle peale varem niimoodi mõelnud. Aga tõsi ta ju oli ja tõsi ta ju on, et maailmas on targemaid ja rumalamaid inimesi. On inimesi, kes teevad halba, ja inimesi, kes teevad head. On inimesi, kes mõistavad asju paremini kui teised, ja on inimesi, keda tuleb nende enda rumaluse eest kaitsta. Ruudulise vihiku kohal pliiatsit närides lõi mulle silme ette kujutluspilt trellitatud akendega internaatkoolist, kus õpilased kannavad suukorve. Kujutlesin, kuidas pere mind külastuspäeval vaatama tuleb. Kuidas Aksel põrnitseb mind isa selja tagant, julgemata mulle lähemale astuda, sest mine sa hullu tea. Kuidas isa hoiab pilku maas, otsekui ennast süüdistades, et ta sellise peletise sigitas. Kuidas ema embab mu armiliseks piitsutatud kiitsakat keha ja nutab. Kuidas me istume vaikuses ja vahetame mõned kohmetud sõnad. Küsin neilt elu kohta välismaailmas, kas Eesti on veel vaba ja kas internet on juba kõigis kodudes. Siis saab külastusaeg läbi ja nad seavad end minekule kergendustundega, et nüüd ei pea enam tükk aega tulema ega minu peale mõtlema. Akslist kasvab suurepärane inimene, sest ta teeb kõik endast oleneva, et mitte minu sarnaseks muutuda. Mina lähen tagasi loomaaeda, kus õpetajad isegi ei märka, kui ma ühel päeval enam tundi ei ilmu, sest mu toakaaslane on unetul ööl pulli pärast mulle padjaga näo peale istunud ja mind surnuks lämmatanud.
Uus elu. Uus armastus. Mu esimesed kooliaastad tegid mind tuttavaks süütundega. Minu uus sõber süü. Kui koolis algasid peotantsu kursused, ei tahtnud Karolin mulle paariliseks tulla. Ta tantsis hoopis Hugoga, klassi kõige rikkama poisiga. Õigemini olid Hugol rikkad vanemad. See andis talle õiguse nõuda klassikaaslastelt, et teda kutsutaks Hugo Bossiks. Täielik värdjas. Igal kolmapäeval ilmus Hugo Boss läikivate lakk-kingadega aulasse. Poisid rivistusid ühele poole võimlat ja tüdrukud vastasseina äärde. Tervitasime üksteist aupaklikult ja õpetaja pani maki käima. Algas avavalss. Noormehed kõndisid neidude juurde, et neid tantsule paluda. Tormata ei tohtinud, kuigi pinge oli poiste rutakas kõnnakus tajutav, sest keegi ei tahtnud jääda viimaseks. Sest kõige aeglasem kutt oli sunnitud tantsima Fatmega, kellel olid vohavad punased juuksed ja kes lõhnas nagu supp. Samal ajal kui teised kutid närvilisel mõõdetud sammul tüdrukutereale lähenesid, kõndis Hugo nagu vana rahu ise, enesekindel irve näol. Tal oli Karoliniga kokkulepe, et kumbki neist ei tantsi kellegi teisega. Kui treener käskis mõnes tunnis siiski vahetada paarilisi, läksid Hugo ja Karolin näost ära nagu häbistatud aadlikud, kes peavad vaikides taluma nõmedust. Hugo tantsitas sellegipoolest teisigi neidusid hoo ja hoolega, kuigi tema lugupidav hoiak oli külm. Tüdrukud palusid talt vabandust, kui nad sammudega eksisid. Šarmantne Hugo pööras need olukorrad naljaks. Karolin oli teiste poistega tantsides tõsine. Kui enamikku meist ajas härrade ja prouade mängimine itsitama, siis tema tuli igal kolmapäeva õhtul tantsupõrandale tööd tegema. Ta oli seal, et tantsud selgeks õppida, sest temast pidi saama seltskonnadaam. Kui muidu polnud laste improviseeritud pidurõivastel väga vigagi ja tundus normaalne, et mõni kutt tuli trenni teksades, triiksärgi ja vestiga, siis Karoliniga tantsides läks pilt liiga kontrastseks. Karolinil oli kollane peotantsukleit, mille lühikesed käised olid õlgade ümber puhvis. Tema randmeid ja käsi kaunistasid pikad pitskindad. Oli ilmselge, et ainus võrdväärne partner temale oli Hugo Boss, kes erinevalt teistest poistest kandis tantsutrennis musta ülikonda ja lipsu, mille sõlme ta sidus enne trenni riietumisruumis täiesti ise. Nähes, kuidas Hugo peegli ees seistes lõuga kergitas, et lips kiire viguriga sõlme siduda, hakkasin tasapisi endale tunnistama oma mahajäämust. Kui enne kooli ja päris esimestes klassides olid lapsed olnud enam-vähem võrdsed ja põhimõtteliselt oli igal lapsel olnud loomulik sünniga kaasa antud luba minna teisele omasugusele ligi ja teha tutvust, siis nüüd kerkisid meie vahele nähtamatud müürid.
Kui õpetaja käskis Karolinil minuga sambat tantsida, läks Karolin pingile istuma, sest tal „hakkas kõht valutama“. Tegelikult ootas ta pingil Hugo Bossi tagasitulekut. Istus seal oma ilusas kleidis, mis oli samasugust kollast värvi nagu tema surnud Tamagochi. Mina tantsisin teisel pool saali üksinda sambat, kui avanes uks ja sisse astus Amanda.
Amanda, minu tulevane paariline