Kehade mets. Jim Ashilevi
Читать онлайн книгу.
ka tema hüüdnimi – Mandariin. Ja kuigi see hüüdnimi talle sugugi ei meeldinud, jäi see talle külge alatiseks. Täna on mul imelik mõelda temast kui Amandast. See kõlab nagu võõra vanainimese nimi, kel pole Mandariiniga mitte mingisugust pistmist. Kui ta end mulle tutvustas, siis ta ütleski: tere, minu nimi on Amanda, aga kõik kutsuvad mind Mandariiniks. Mõtlesin, et ahhaa, tema ongi see Mandariin, ja ütlesin talle: meeldiv tutvuda, mina olen Sidrun.
Ma pole kunagi väitnud, et olen koomik.
Me olime võitmatud. Mitte küll peotantsus, aga ega seal mingeid võistluseid ei toimunudki. Võistlemine käis staatuse pärast. Liidripositsiooni hoidsid enda käes muidugi härra ja proua Boss. Kõik lasid neil võita. See on mõnes mõttes tore, kui inimesed saavad, mis nad tahavad. Kui mina oleks tantsutunde nii tõsiselt võtnud, kui nemad kaks, löönud end iga kord üles ja pannud oma liigutustesse kuraasi, oleksin minagi nõudnud respekti. Paraku polnud ma kaugeltki nii pühendunud. Minu suur katsumus oli kõigepealt tantsupartnerile silma vaatamine. Tantsupõrandal tuleb jälgida, et te partneriga teisi paare ei müksaks, aga ühtlasi tuleb jälgida teineteist, et te teineteise varvastel ei talluks ja et mõlema liigutused oleksid kooskõlas. Mõlemad peavad olukorrast ühtemoodi aru saama. Millal tuleb mis samm ja millal milline pööre. Kas anda hoogu juurde või võtta maha. Mees peab juhtima naist. Naine peab leidma mehe pilgust tuge ja mehe haardest julgustust. No unustage ära. Nagu kõik teised, vaatasin ka mina tantsides ükskõik kuhu peale partneri silmade. Sest mida seal jõllitada? See on nii kohatu ja olukord on niigi pingeline. Kõik need poisid ja tüdrukud, kes muidu pudeliski paigal ei püsi ja kes on valmis vastassugupoole esindajal käest kinni hoidma ainult juhul, kui tegu on õe või vennaga, peavad nendel veidratel kolmapäeva õhtutel ühtäkki teisteks inimesteks muutuma ja teesklema, nagu nad vabal ajal muud ei teekski, kui tantsivad teiste lastega tša-tšat, vaadates klaasistunud pilgul üksteisele silma nagu maailma polekski olemas. Ja tagatipuks, kuidas saab samme pähe õppida, kui kogu tähelepanu läheb partnerile? Silmside on keeruline asi. Sellega ju öeldakse teisele inimesele midagi. Silmadega räägitakse. Mida oli mul tol hetkel võhivõõrale Mandariinile öelda? Ainult seda, et mul oli piinlik. Ja see on õnneks üks asi, mida saab öelda teisele inimesele otsa vaatamata.
Pärast tundi hakkas riietusruumis lõõp pihta. Vahetasime riideid, et kähku koolimajast jalga lasta. Klassi kõige pikem poiss Ervin tõmbas T-särgi ja kampsuni selga, toppis triiksärgi hooletult seljakotti ja koukis kotipõhjast kaks mandariini välja. Ta tegi, nagu hakkaks ühte koorima, siis vaatas mulle otsa ja pakkus mõlemaid mulle, öeldes: näe, võta parem endale. Ma kuulsin, et sulle maitsevad mandariinid.
Ja lõõpimise olümpiamängud võisid alata.
Kui esimest korda Mandariiniga tantsides suutsin talle vaevalt otsa vaadata, siis edaspidi tantsisin temaga niimoodi, nagu me ei viibiks isegi samas ruumis. Kui irvlõustad minust mööda valssisid, muigasin vandeseltslaslikult vastu, nagu see kõik oleks osa suuremast naljast kellegi teise kulul. Tüübid tiirutasid meie ümber nagu raisakullid, kes on raipe lõhna ninna saanud. Kui ma järgmisesse tantsutundi hilinesin, küsis hüääni kombel naeratav rulapoiss Kaarel: mis tegid, koorisid mandariini vä? Samal ajal kui Hugo Boss ja Karolin tangoga tantsupõranda tuliseks ajasid, olid teiste snaipripilgud pööratud minule ja Mandariinile, valmis tulistama. Kui juba klassi kõige vaiksem ja lühem poiss Hanno oma nääpsukese partneriga meist möödus ja moka otsast midagi poetas, sai mul mõõt täis. Jätsin tantsu katki ja lõin Hannot jalaga. Kuna ta tõmbas oma tantsupartneri Liisi kiirelt endale kilbiks ette, sai hoopis tüdrukunääps löögi alaselga. Ta vajus seljast kinni hoides küüru, istus põrandale ja kukkus ulguma nii, et terve aula kajas. Õpetaja pani muusika kinni ja tormas Liisi juurde.
Mis juhtus? küsis ta.
Liisi ei saanud rääkida, ainult üürgas nutta. Ja kui ta viimaks rääkis, avanesid põrguväravad. Aula akende tagusest pimedusest lähenes mühin. See oli süülaine. See kõrgus linna kohal ja liikus koolimaja poole. See pühkis oma teelt autod ja majad, nagu need oleksid väiksed plastiknupud lauamängul. Kui tantsuõpetaja kägaras vappuvat Liisit hoides mulle otsa vaatas, kustusid aulas kõik tuled ja süülaine murdis läbi seina, viies mind endaga kaasa lõpmatusse pimedusse. Sekund hiljem olin ookeanipõhjas, kus puhkavad kõik vastikud lapsed.
Õpetaja saatis mind tunnist minema. Olin esialgu isegi rahul, et varakult õhtale sain, sest ma polnud tantsutunde tõtt-öelda kunagi nautinud. Vahetasin tühjas garderoobis riided ja marssisin isegi kerge uhkusega aula kaudu koolikoridori ja majast välja. Hüäänipoiste vaikselt kõhisev naer saatis mind. Trollipeatusesse jõudes vajus tinane raskus mulle kaela ja ühtäkki ei saanud ma enam paigalt liikuda. Istusin peatuses, koolikott süles ja tagumik pingi küljes. Üsna kohe tuli ka minu troll, aga peale ma ei läinud. Istusin paigal nagu kivikuju pattu kahetsevast lapsest. Korraks oli tunne, nagu kõik eelnev polekski juhtunud minuga. Nagu see poleks olnud mina, kes seda tegi. Tundus, nagu oleksin kogu aeg selles peatuses istunud, kuni ühtäkki käis klõps ja film aulas toimunust lõppes. Mulle tundus, nagu mind oleks une pealt pandud sellesse täbarasse olukorda, millest end nüüd leidsin. Säh, siin on sulle selline mälestus. Sa tegid seda, seda ja seda. Sina oled süüdi. Nüüd oled sa siin. Kuidas edasi käituda? Minna koju? Joosta ära ja elada tänaval? Hüpata järgmise trolli rataste alla?
Trollid tulid ja läksid. Varsti oli aeg juba sealmaal, et tantsutund sai läbi ja teisedki lapsed hakkasid ükshaaval kooliuksest välja tilkuma. Ma ei tahtnud, et mind nähtaks, seetõttu ma ei saanud enam peatuses passida. Kangutasin tagumiku pingi küljest lahti ja kõndisin eemale. Ekslesin äraolevalt kõrgete elumajade vahel. Akendest paistsid tuled. Inimesed sõid õhtust ja vaatasid telekat. Keegi tegi rõdul suitsu. Ma ei osanud niimoodi sihitult lonkides midagi tarka välja mõelda, pealegi hakkas kõht ka tühjaks minema, nii et kõndisin lõpuks tagasi trollipeatusesse ja sõitsin koju.
Olin trollis jõudnud hellitada lootust, et kui ma kodus midagi ei ütle, siis äkki ei juhtu midagi. Kui vanemad peaksid küsima, miks ma nii hilja koju jõudsin, siis ütlen, et tund kestis lihtsalt tavapärasest kauem. Õppisime uut tantsu, millega paljudel raskusi oli ja nii edasi. See plaan isegi rahustas mind mõnevõrra. Kui trolli pealt maha tulin ja koju kõndisin, tundus mulle korraks isegi kummaline, et ma seda asja nii tõsiselt olin võtnud. Nähes aga maja ees üles vaadates ema nägu köögiaknal, kukkus süda saapasäärde ja ma teadsin, et kõik on läbi. Enam polnud tagasiteed. Pidin oma saatusele vastu kõndima. Avasin trepikoja ukse ja vantsisin trepist üles. Ema juba ootas lahtise ukse peal.
Kus sa olid? küsis ta. Mis sinuga toimub?
Võtsin üleriided seljast ja mõmisesin midagi uue tantsu õppimisest.
Kas sa tead ka, mis kell on? küsis ta.
Võtsin botased jalast ja vaatasin, ega isa köögis ei istu. Aga köögis teda polnud.
Meil läks täna kauem, ütlesin emale ja läksin elutuppa.
Isa istus diivanil. Telekas ei mänginud. Ta istus tardunult põrandalambi kõrval üsna sarnaselt nagu mina olin mõne tunni eest trollipeatuses istunud.
Ja mis teil tantsutunnis täna juhtus? küsis ema.
Ma ei vastanud midagi. Mida mul öelda oli? Aksel hakkas vanemate magamistoas nutma. Ema kisas ja Aksel kisas. Läksin oma tuppa ja panin ukse kinni. Istusin voodiservale ja kuulasin, kuidas Aksel kriiskas. Siis lendas uks lahti ja isa tuli tuppa.
Mis teil seal juhtus? küsis ta.
Midagi, vastasin.
Vaata mulle otsa, ütles ta. Mis sa tegid tantsutunnis?
Enne kui vastata jõudsin, võttis isa vöö pükstelt ja käskis mul tagumiku paljaks võtta. Raputasin taganedes pead. See ei saanud ju ometi päriselt juhtuda. Isa pani ukse kinni ja surus mind nurka. Ta hakkas mind rihmaga peksma. Siplesin voodis ja tõmbasin seina äärde kägarasse, püüdes end löökide eest kaitsta, aga mingit kaitset polnud. Ta tõmbas mulle rihmaga vastu sääri ja tagumikku. Kui püüdsin end kätega kaitsta, sain vastu näppe ja see oli veel kõige valusam. Kui nüpeldamine lõppes, pani ta rihma tagasi pükstele ja lahkus sõnagi lausumata toast.
Aksel nuttis teises toas, mina nutsin oma toas. Nutsin tülgastusest iseenda vastu. Mu keha kipitas. See oli soe tunne, mis mattis