Kehade mets. Jim Ashilevi
Читать онлайн книгу.
ujuma. Hugo hingas ja köhis, võttis pudelikorgi kätte ja keeras selle tagasi pudelile. Ta kogus ennast, viskas pudeli kaarega vastu saunaust ja ütles: nonii, nahhui. Pärast hetkelist vaikust prahvatasid kõik üheskoos naerma ja üürgama. Kutid hoidsid peast kinni. Mul oli tunne, et tulnukad on mu ära röövinud ja järsku oli mul kange tahtmine koju minna.
See õhtu jäi meile kõigile meelde terveks eluks. Sellest õhtust räägitakse siiani legende. Sellist asja ei unusta. Keegi ei tea tänaseni, kuidas ta seda tegi. Teooriaid on igasuguseid. Ervin arvas, et pudel oli juba algusest peale tühi ja muutis vee all värvi. Kaarel arvas, et Hugo kükitas äravoolutorule piisavalt lähedal, et Coca-Cola voolas kõigile märkamatult läbi võrestiku. See kõlas kuidagi eriti kahtlaselt. Aga toimunu oligi väga kahtlane ja keegi ei tea, mismoodi sai Hugo-sugune 11aastane laps sellise vägiteoga hakkama. Isegi klassi kõige pikem poiss Ervin polnud suuteline kahte liitrit kokat ühe sõõmuga ära jooma. Märgatavalt lühem Hugo tegi seda vee all, keerates varem avamata pudelilt korgi pealt maha. Suuga. See õhtu ajas meil kõigil mõnes mõttes eluks ajaks juhtme kokku. Mina isiklikult arvan, et Hugo tegigi vee all pudeli keele ja hammastega lahti ning jõigi ausalt kogu Coca-Cola korraga ära. Ainult et Hugo Boss ei ole inimene. Kuulake edasi. Me olime kõik sellele tunnistajaks. Me kõik nägime, mis me nägime. Ja minu jaoks on ainus usutav seletus see, et Hugo on reptiil. Reptiloid, noh.
Olin juba teist korda elus oma vabaduse maha mänginud. Koduõue peal Jonte ja Laura ees põlvitades määrati mind orjapõlve. Hugo Bossi sünnipäeval sai minust palgamõrvar. Nii ta meid kutsus – oma palgamõrvariteks. Hugol polnud ühtegi sõpra, ainult jüngrid ja vaenlased. Ta oli viienda klassi maffiaboss, väike Tony Soprano, meie reptiilprints.
Meie klass oli pooleks löödud kuningriik. Ühel troonil istus Hugo Boss, kelle jalge ees põlvitas palgamõrvarite armee. Teisel troonil istus Karolin, püha häbistatud Madonna, keda ümbritses 10 000 neitsit. Või olgu, 16 neitsit, õigemini isegi 15, sest Iirisel oli üheksandast klassist peika Raul ja kõikide juttude kohaselt käis Iiris nädalavahetuseti Rauli pool rutiinselt lapsi tegemas. Väidetavalt sellepärast olid Iirisel ka hinded nii halvad. Sest ta tähelepanu oli mujal. Vähemalt niimoodi rääkis klassijuhataja. Aga see selleks. See pole praegu üldse oluline. Oluline on see, et koolis algas poiste- ja tüdrukutevaheline sõda.
Kõik algas üsna süütult. Kui Kaarel tuli kooli oma uue Limp Bizkiti plaadiga vehkima, palus Hugo seda endale ja Kaarel andis. Kui matemaatikas oli tunnikontroll, palus ta Lauri laitmatut tööd tunni lõpus endale ja kirjutas sellele oma nime peale. Sedasorti värk. Algul ei pidanud keegi kedagi mõrvama. Pööre toimus siis, kui kooli sööklas serveeriti seljankat.
Nagu ikka, istusid populaarsed tüdrukud Karolini kõrval. Neist paar lauda tagapool istus Hugo oma jõuguga. Nüüd kuulus ka minule koht Hugo Bossi lõunasöögilauas. Luristasime suppi ja ajasime pläma, kui Hugo äkki ütles: Fatmel on täna pidupäev.
Fatme istus noorema klassi plikade lauas, kuna kuskile mujale teda ei tahetud.
Hugo nuusutas õhku ja ütles: Fatme on täna nii palju parfüümi peale pannud, et terve söökla lõhnab supi järele.
Kutid närisid leiba ja rüüpasid piima, oodates, kuhu Hugo oma jutujärjega jõuab.
Davai, Karla, ütles ta Kaarlile. Sa oled mulle veel kaks teenet võlgu. Tänases tantsutunnis tantsid Fatmega.
Kõik irvitasid. Ma olin küll oma tantsutreeningud katki jätnud, aga selle nimel tasus isegi kohale minna. Kiusatusele vaatamata ei julgenud ma siiski tol õhtul tantsutunnis oma nägu näidata ja pidin ootama järgmist päeva, et kuulda, kuidas Kaarlil läks.
Järgmisel päeval tuli Mandariin minuga koolikoridoris rääkima. Ta küsis, mis värk meil Fatmega on. Miks kõik teda kiusavad? Väitsin, et ma ei tea asjast midagi. Mandariin ütles, et Kaarel oli Fatme tantsima võtnud ja siis pesulõksu endale nina otsa pannud. Ta oli niimoodi tantsinud pool õhtut, sest treener jättis õpilased vahepeal omapäi ja tuli alles tunni lõpus tagasi. Mandariin vaatas mind nii tõsise näoga. Surusin naeruturtsatuse alla.
Igal juhul väga nõme, ütles ta.
Pidin temaga nõustuma.
Jüngrid jätkasid Hugo soovide täitmist. Janno vehkis sisse bioloogiaklassi nurgas seisnud luukere kolba. Viktor toppis selle silmakoopad paugukaid täis ja lasi kooli taga õhku. Sander varastas spordipäeval seitsmenda klassi tüdrukute spordikottidest tampoone ja ummistas nendega mõlemad õpetajate toa WC-potid. Ivo tõi kooli paki erootilisi mängukaarte, kleepis neid paberlennukite külge ja pani akna peal põlema. Lauluklassist sai lennujaam. Samast aknast, kust kunagi Karolini koolikoti välja viskasin, lendasid nüüd välja põlevad pornostaarid. See oli uutmoodi märtsipommitamine. Suurte leegitsevate tissidega emalendurid hõljusid kooliõue kohal poiste naerulagina saatel ja tüdrukud vaatasid jälestusega pealt. Alanud oli uus sigaduste ajastu.
Käisime päris sageli Hugol külas. Kõik tahtsid nüüd „FIFAt“ mängida, mistõttu polnud ebatavaline, kui mõnel päeval sadas Hugo koduuksest sisse koos viie-kuue matsiga, kes sõid külmiku tühjaks ja hõivasid ülemise korruse. Sellises kambas saab igaüks väga vähe mängida ja Hugolgi viskas karjade võõrustamine üpris kiirelt üle. Millegipärast võisin mina tal siiski edaspidigi külas käia. Ju ma tundusin vähenõudlikum. Vähemalt ükskord pärast tunde leppis Hugo minuga kokku, et võin tema poole tulla juhul, kui ma kellelegi teisele ei ütle. Kohe olidki juba jalkasõbrad Hugo ümber ja nurusid poolt tunnikest PlayStationiga. Hugo valetas, et tal on trenn ja peab pärast veel ema ühe ebamäärase arvutiasjaga aitama. Exceli tabeli koostamise või millegi sellisega. Ta läks välja ja mina jäin veel kooli passima, teeseldes, et loen raamatut. Kui ahvid olid läinud, sõitsin järgmise trolliga Hugole külla.
Nii jätkus see mitu õhtut järjest. Me saime Hugoga üpris lähedasteks. Nii lähedaseks, kui annab saada klassivennaga, keda sa vahelduva eduga kadestad ja vihkad. Käisin Hugo kodus ringi nagu vampiir, kes toitub võõrast kodutundest. Jätsin tubasid meelde, salvestasin põrandate lõhnasid ja puudutasin ukselinke, kujutledes, et ma ei peagi kunagi ära minema. Et see ongi mu kodu. Mitte see väike kolmetoaline korter Mustamäel, kus Aksel kisas ja isa sõi tuima näoga võileibu. Ma tahtsin kuulda Hugo kodu hääli, tema dobermanni küünte klõbinat esikuparketil, nahkdiivanite pehmet krudinat, hea võimendusega ühendatud muusikakeskuse häält. Ma tahtsin olla Hugo. Tahtsin temaga kohad vahetada. Tahtsin, et see kõik oleks minu oma. Jõusaal pööningul, isa tubakalõhnaline kabinet pruuni antiikse mööbliga, kus klaasustega riiulitel olid tumehallid paksud köited reas. Liftide manuaalid ja maailma juhtimise ABC. Ma tahtsin tüdineda kodutöödest ja minna alla kööki, kus ema teeb mulle põdralihaga võileibu. Tahtsin hiilida isa kabinetti ja nuusutada Cohiba sigarikarpi. Tahtsin tõmmata Fidel Castro sigareid. Tahtsin naeratada isa kavalat naeru, Cohiba Robusto hammaste vahel. Sedasama naeratust, millega Hugo mind esimest korda rõdule suitsu proovima kutsus. Ta oli kuskilt isa punase Marlboro kätte saanud. See oli veel Taist toodud, mistõttu kaunistas pakki pilt marineeritud kopsudest. Hugo tõi näidata ka teisi pakke, kus olid pildid mädanevatest jalgadest, pragunenud nahast ja lagunenud hammastest. Me naersime kõva häälega, eriti hammaste pildi peale.
See pole ju isegi inimese suu, naeris Hugo. See on gorilla puts!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами