Kehade mets. Jim Ashilevi
Читать онлайн книгу.
olid lahti pakitud, ei jäänud tal muud üle, kui võtta ette viimane ja suurim pakk.
Hugo irvitas ja ütles vanematele: ei tea, mis see küll olla võib.
Hugo Bossi isa ütles: lillepotid. Sa ju tahtsid hakata lilli kasvatama.
Kõik naersid närviliselt.
Aa, ütles Hugo. No siis ma ei hakka lahti tegemagi.
Ei! karjusid lapsed.
Plikad imesid kõrtest segujooki ja poisid kratsisid põlvi. Hugo rebis pakilt paberi ümbert ja me kõik nägime seda, mille nimel me siia tulnud olimegi. Sony PlayStation 2. Värskelt välja tulnud kuuenda põlvkonna konsool. Koos kolme mänguga: „FIFA 2001“, lumelauamängu „SSXi“ ja kaklusmängu „Tekken Tag Tournamentiga“. Poisid surid ja läksid taevasse. Tüdrukud haigutasid ja läksid õue.
Nüüd oli vaja selgeks teha, kes esimesena mängida saavad. Kõiki mänge oli võimalik mängida kahekesi, aga poisse oli kümne ringis. Küsimus oli selles, kes esimeses mängus Hugo paariline saab olla, kes järgmise ringiga puldid kätte saavad haarata ja nii edasi. Järjekord selgitati välja keerulise süsteemi abil, kuhu kuulus tikkudega loosi tõmbamine, vanade teenete meelde tuletamine ja uute lepingute sõlmimine, mille alusel kutid lubasid Hugo eest koduseid ülesandeid ära teha, õpetajatel päid otsast lõigata ja Karolini kirikutornist alla visata.
Karolini tol sünnipäeval polnud. Seal polnud üldse ühtegi tüdrukut meie klassist. See oli viimane poisid-omavahel-aasta. Need kolm või neli neidu, kes Hugo majas ja õuel ringi jooksid, olid tema sugulased. Hugol oli ka vanem õde ja vend, aga nemad olid juba nii suured, et elasid ja õppisid välismaal. Nõnda elas pesamuna Boss oma neljakorruselises ridaelamuboksis vanemate peopesa peal.
Tema isa kandis ülikondasid ja Marc O᾽Polo särke ning naeratas kavalalt, otsekui maakera käiks ringi salajase kokkuleppe alusel, millele tema alla kirjutas. Ta oli inimene, kes pidevalt esindas midagi. Tundus, et ta on kogu aeg kas töölt tulemas või tööle minemas. Ta esindas iga päev oma liftifirmat, ta esindas Põhja- ja Ida-Euroopa kõrghooneid, kus tema liftid inimesi kõrgustesse sõidutasid. Ta esindaski kõrguseid. Samal ajal, kui lapsed all köögis topse täitsid ja krõpsu sõid, ühendas Hugo Bossi isa ühele põlvele toetudes mängukonsooli plasmateleri külge, mis oli nii suur, et selle korpuse sisse oleks saanud Bossi dobermanni kinni panna. Niimoodi teleri kõrval juhtmetega pusides esindas Hugo Bossi isa pereisasid, kes tahavad oma lastele kõike kõige paremat. Praegu veel kallas Bossi isa raha Hugo haridusse, trennidesse ja muudesse hobidesse, aga varsti õppis Boss isa järgi raha tegema. Nüüd on ka Hugo Boss ise liftiärimees. Tema liftid sõidutavad inimesi näiteks renoveeritud Tallinna Teletorni tippu.
Ma ei kujuta ette, et ma oma isaga koos pereäri-värki ajaksin. Ma ei kujuta ette temaga koos võidunud tunkedes Mustamäe paneelmaja keldris kellade parandamist, mis enamasti seisneb lihtsas ja nüris patareide vahetamises. Ma ei kujuta ette temaga vaikides töölaua kohal küürutamist. Ma ei kujuta ette väikeste hammasrataste tohterdamist ja vedrude pingutamist. Ma ei kujuta ette murdunud antenniga tolmuse Aiwa raadio vaevukuuldavat krabinat. Ma ei kujuta seda ette, sest isa tahtis enamasti üksi olla. Ta tahtis, et teda rahule jäetaks. Lapsena ma ei mõelnud selle peale, aga see oli kogu aeg olnud ilmselge. Kui inimene veedab oma päevi vabatahtlikult maa all vaikuses ja pimeduses, siis ilmselt ta eelistabki vaikust ja pimedust kõigele muule. Hugo Bossi isa seevastu kõndis ühest hästi valgustatud kontorist teise, esindades mehaanikute, disainerite ja müügimeeste töökaid masse. Ta oli selline mees, kelle reisikohver oli alati pakitud ja kes puhkepäevi ei tunnistanud, kuid kes vajaduse korral tootis pere jaoks aega juurde. Sõitis oma parima liftiga universumi servale, lükkas suure paugu kaja nädala võrra tagasi ja viis pere päikese kätte puhkama.
Sellise mulje ta mulle jättis. Ma kadestasin Hugo Bossi, see oli ju selge. Kadestasin tema heal järjel, hästi toidetud ja hästi päevitunud perekonda. Kadestasin Hugo Bossi vanaisa, kes lakkus oma jämedatelt kõveratelt sõrmedelt jäätist, kaotamata seejuures Skandinaavia turisti väärikust. Ta oli selline vanaisa, kes kandis puhtaid ruudulisi särke, trakse ja nahast sandaalkingasid ning mängis aias plikatirtsudega minigolfi. Ta oli selline vanaisa, keda vaadates ei jõudnud ära oodata, millal ometi saaks juba ise vanaks jääda. Millal ometi saaks juba ise olla natuke elevandi moodi – aeglane, tark ja paksu nahaga.
Bossi ema oli vastupidiselt oma elevandist isale alati jooksus ja närviliselt rõõmsameelne. Ta kandis heledatoonilisi õhukesi dresse ja muudkui siblis ringi, sõidutades poega kooli, trenni ja koju, tehes majapidamistöid ja askeldades aias. Tema alati naeratav nägu oli kartlik ja õrn, meenutades mulle õhukest valge šokolaadi glasuuri jäätisetordil, millest Bossi vanaisa noa läbi torkas. Habras. Mulle tundus, et kui Bossi isa oleks korraga ema peale niimoodi vihastanud, et oleks talle lahtise käega vastu vahtimist virutanud, oleks ema pea purunenud nagu koljukujuline jäätisetort ja Bossi isa käsi oleks tilkunud kallist vanillijäätisest. Aga sellist jama selles peres muidugi ei juhtunud. Selles peres liikus meesliinipidi uhkus ja lootus. See polnud minu ega Jonte pere, kus meesliini pidi anti edasi häbi ja alandust.
Umbes sel ajal sain teada, et mu kõhutunne Jonte isa sitapäisuse kohta ei olnudki olnud vale. Jonte põgenes emaga Viljandi viljapõldudelt Tallinnasse sellepärast, et Jonte isale meeldis oma naist ja last peksta. Või no kas just meeldis, aga miskipärast jäid Jonte ja tema ema liigagi sageli isa rusikatele ette. Jonte emal oli peas mündisuurune kiilas laik, sest Jonte isa oli sealt kunagi tüki välja hammustanud. Sellist paska Hugo Bossi peres ette ei tulnud. Siin elati uuseurooplaste kombel arengu ja uute avastuste nimel. Bossi vanemad hääletasid paar aastat hiljem Euroopa Liidu poolt, aga meie vanemad ei käinudki hääletamas. Sedasorti vahe, kui see teile midagi ütleb. Hugo Bossi kodus valitses kõikelubav ja andestav õhkkond, ehkki vabadusel rippus küljes hinnasilt. Sellel sildil oli kirjas, et Hugo peab meheikka jõudes oma koerused heastama ja küllusliku lapsepõlve tagantjärele välja lunastama. Ning seda asjalikkuse ja kohusetundlikkusega. Aga selleni oli veel aega. Praegu mängis Hugo Boss oma tuliuue PlayStationiga isu täis ja kutsus siis külalisi keldrisse sauna ja ujuma. Mina mängisin kolmandas vahetuses Hugo nõbuga „FIFAt“ ja liitusin spaa-seltskonnaga natuke hiljem.
Hüppasime basseini pommi. Kelder kajas meie ülemeelikutest karjetest. Hugol oli avamata kaheliitrine Coca-Cola pudel käes. Ta väitis, et suudab sellega basseinipõhja sukelduda, seal pudeli avada, ühe sõõmuga tühjaks juua ning lõpuks veel korgi tagasi pealegi panna – ja seda kõike niimoodi, et pudelist ei voola tilkagi kokat vette. Juba tehti panuseid, kas Hugo saab sellega hakkama või mitte. Ervin vangutas basseiniservas pead ja ütles, et see on igatpidi võimatu. Sedapuhku olid kõik kutid Erviniga sama meelt. Panused muudkui tõusid. Algul lubati üksteisele koolipuhvetist saiu ja limpsi osta, nagu tavaliselt, siis aga hakati juba rääkima rahast ja kui Hugo nägi, et mitte kellelgi polnud temasse usku, lubas ta järgmist:
Kui ma hakkama ei saa, siis ostab mu isa teile kõigile PlayStation kahed.
Ja kui sina võidad? küsis Ervin.
Hugo ligunes vees enda ette põrnitsedes ja pinnal hulpivast avamata koolapudelist kinni hoides. Kui mina võidan, ütles Hugo, siis igaüks teist peab täitma mu kolm soovi. Ja te ei tohi keelduda.
Poisid naersid.
Basseiniserval kükitav vetikanägu Kaarel kutsus Bossi kuldkalakeseks.
Davai, ütles Ervin ja pühkis oma märga nägu.
Kutid ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kõik hõõrusid mõttes käsi kokku, sest kõigil olid PlayStationid soolas. See oli enam kui selge.
Davai, ütles Hugo. Kes kolmeni loeb? Ervin, sina loed.
Ervin hakkas lugema.
Üks, kaks …
Kolme peal tõmbas Hugo suure sõõmu õhku kopsudesse ja sukeldus pudeliga basseini põhja. Kõik jäid vait. Kutid kummardusid basseini ääres vee kohale, kaelad hane kombel välja sirutatud ja pilgud Hugo lapikul lainetaval kujul. Hugo pistis avamata pudeli otsa suhu ja järgmisel hetkel hakkas mõlema käega pudelit pigistama. Esialgu oli sellest vee lainetuse tõttu raske aru saada, aga seejärel nägime kõik, kuidas pudel Hugo käte vahel vähehaaval kokku vajus ja jook tõepoolest kuskile Hugo sisse kadus. See protsess kestis terve igaviku.