Kehade mets. Jim Ashilevi
Читать онлайн книгу.
palju ma selle peale ka ei mõelnud, jäi olukord ikka samaks. Ma olin isale pettumust valmistanud. Ma olin läbi kukkunud. Ja järgmisel päeval tuli uuesti kooli minna.
Enne magama minekut tuli ema minuga rääkima.
Miks sa meile valetad? küsis ta.
Ta oli helistanud klassijuhatajale, saanud temalt tantsuõpetaja numbri ja kuulnud siis lõpuks temalt, mis tunnis juhtus. Ainult selle vahega, et ta ei teadnud, mis tegelikult juhtus. Õpetaja ei rääkinud midagi Hannost, kes Liisi mulle ette tõmbas. Õpetaja ei rääkinud midagi Ervinist, Kaarlist ega teistest ahvidest, kes minu ja Mandariini kallal nädalast nädalasse nokkisid.
See ei olnud minu süü, ütlesin emale.
Kuidas see siis ei olnud sinu süü, kui sina Liisit jalaga lõid? küsis ema voodiservale istudes.
Teised poisid narrisid mind, ütlesin. Ma ei saa tantsida, kui nad kogu aeg naeravad mu üle. Ja ma tahtsin üldse Hannot lüüa, aga Hanno ise lükkas Liisi mulle ette.
Miks nad sind narrivad? küsis ema.
Mina ei tea, ütlesin. Niisama.
Võib-olla sellepärast narrivadki, et sa oled nii kergesti ärrituv, ütles ema. Nad meelega provotseerivad sind. Kui sa nii kergesti kaasa ei läheks, siis nad ei viitsiks narrida ka.
Nad narrivad mind sellepärast, et ma tantsin Mandariiniga, ütlesin.
Kes see Mandariin on? küsis ema.
Mu paralleelklassiõde, ütlesin. Teda kutsutakse Mandariiniks.
Ema ohkas.
Ära tee neist välja, ütles ta. Näita, et sa oled üle sellest. Nad teavad, et sa ärritud kergesti ja sellepärast nad su kallal nokivadki. Neil on lõbus vaadata, mida sa järgmisena teed. Aga ära paku neile seda lõbu, ära mine sellega kaasa. Vaata, kui igav neil siis hakkab. Näita, et sa oled väärikas mees. See, kui sa rusikad käiku lased ja tüdrukuid jalaga lööd, näitab, et sa oled nõrk. Et sa ei saa neist teistmoodi jagu, kui pead kallale minema. Aga ära mine kallale. Näita, et sa oled cool, ütles ema.
Cool? Ma ei tundnud end tol õhtul oma voodis eriti cool᾽ilt. Olin nuttev ennastpõlgav sitahunnik. Ma ei tundnud ka järgmisel päeval end eriti cool᾽ilt. Ma juba teadsin, mis juhtuma hakkab. Kui ma kooli jõudsin, siis Kaarel, Ervin ja paar teist varem kohale jõudnud ahvi praktiliselt aplodeerisid. Ma oleks tahtnud võtta garderoobist Kaarli rula ja lüüa selle talle vastu pead pooleks. See vastik suure suuga lõust, mille tukk oli nii pikk, et silmad ei paistnud välja. Nii ta seal naeris. Üks suur lõkerdav suu koledate harali hammastega. Kui ma neist möödusin, küsis Ervin, kas olen juba kuulnud, et pean Liisi seljaoperatsiooni ja ratastooli kinni maksma. Kohkusin selle peale väga ja ootasin närviliselt tunni algust, oodates Liisit. Teda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks, kui kell helises, jooksis ka tema garderoobist üles ja läks klassi, ilma et oleks minu poole vaadanud. Vähemalt nägin, et ta oli täiesti ühes tükis ja liikus ilma karkudeta.
Liisi vältis mind terve päeva. Tahtsin temaga rääkida, aga ei pääsenud löögile. Kutid jälgisid, kuidas ma vahetunnis koridoris konutan ja teda vahin. Liisit ümbritses nüüd igal hetkel kaitsev tüdrukutekari. Ta hoidis Karolini lähedale. Seda polnud varem juhtunud. Ühine valu oli neid ühtäkki liitnud ja järsku oli neil nii palju, millest omavahel rääkida.
Poisid viskasid vahetunnis limapalle vastu seina. Need olid värvilised geelist pallid, mida kõik poisid tol aastal pilapoest ja putkadest kokku ostsid. Need jätsid koridoriseintele ja lakke tumedaid rasvaseid laikusid. Kõige vägevam limapall oli loomulikult Hugo Bossil. Kui teiste kuttide omad olid pinksipalli suurused, siis Hugo Bossil oli tennisepalli suurune roheline limapomm, mille sees hakkasid värvilised LED-tulukesed põlema, kui see vastu seina või lage lendas. Hugo Bossi isa oli toonud selle Ameerikast. Muidugi, kust mujalt? Kõik kutid tahtsid Hugo Ameerika limapalli katsuda. Hugo tegi koridoris diile ja rentis oma limapalli välja. Kutid ostsid Hugole koolipuhvetist saiu ja pirukaid, et vilkuvat limapalli terveks päevaks enda kätte saada. Hugo luges raha ja jõi Coca-Colat.
Söögivahetunnis lendas limapall Liisile juustesse. Ervin näitas näpuga minu peale ja ütles, et mina viskasin. Ma polnud seda kordagi puutunudki, aga vahet ei olnud. Liisil ja Karolinil oli söögiisu rikutud ja nad vaatasid mind jälestusega. Ma ei jõudnud veel midagi öeldagi, kui Hugo astus minu kaitseks välja, öeldes Ervinile: mine putsi, ise sa viskasid. Hugo tõusis lauast ja kõndis vihaselt Liisi juurde, võttis oma limapalli, puhastas selle Liisi juuksekarvadest ja läks tagasi sööma. Mandariin vaatas mind teisest söökla otsast ja sõi mannavahtu piimaga.
Kui Mandariin sööklast lahkus, jooksin talle järele ja ütlesin talle, et ma ei tule enam tantsutundi.
Okei, ma saan aru, ütles ta. See ei olnud sinu süü.
Vabandust, et nad sind narrisid, ütlesin.
Mul suva, ütles Mandariin.
Ja ma nägin, et tal tõepoolest oligi suva. Ma nägin seda sellepärast, et ma vaatasin talle esimest korda otsa. Ja sel hetkel ma sain aru, mida tähendab, kui inimene on cool. Mandariin oligi cool.
Enne kui päev läbi sai, oli mul siiski vaja ka Liisiga rääkida, et talt vabandust paluda. Ta pani garderoobis parasjagu salli kaela ja valmistus minekuks. Võtsin nagist oma üleriided ja vahetasin rutakalt jalanõud ära. Kui Liisi juba välisukse poole kõndis, läksin kiiremal sammul tema juurde. Kui ta mind nägi, jooksis ta koolimajast välja.
Lõpuks kirjutasin talle kirja. Jätsin selle talle vahetunnis päeviku vahele. Väike kirjake sõnumiga: palun vabandust, ma ei tahtnud nii teha ja Hanno on tropp. Järgmises tunnis jälgisin tagapingist pingsalt, millal Liisi päeviku avab ja kirja avastab. See juhtus alles tunni lõpus, kui õpetaja koduseid ülesandeid jagama hakkas. Liisi põrnitses päeviku vahele pistetud paberilipakat ja ulatas selle enda ees istuvale Karolinile, kes luges mu vabandust ning andis selle siis silmi pööritades Liisile tagasi. Koolikell tirises ja klass voolas tühjaks. Liisi viskas kirjakese prügikasti. Ei mingit andestust.
See jätkus samamoodi, kuni tuli talv. Lund oli nii palju, et sõiduteed muutusid peaaegu kasutuskõlbmatuks. Kooli peal liikusid jutud, et kui natuke veel sajab, jääb kool mõneks päevaks üldse suletuks. Nii me siis palvetasime kõigi jumalate poole, et nad linna lume alla mataksid.
Pärast tunde käis kooli õue peal lumesõda. Põsed õhetasid ja suud aurasid. Lapsed pühkisid kinnastesse tatti. Pallid lendasid ja igaüks võitles enda eest. Isegi tüdrukud sõdisid. Hugo Boss sumpas varjendite vahel ja juhatas vägesid. Kõik poisid kuulasid. Asi oli selles, et Hugo Bossil oli sünnipäev tulekul, kuhu kõik tahtsid minna, aga kuhu kaugeltki mitte kõik polnud oodatud. Sel lumisel tapaväljal oma lojaalsuse üles näitamine oli nii mõnelegi viimaseks võimaluseks pälvida Bossi poolehoid ja teenida välja kutse kõigi aegade vägevaimale sünnipäevapeole.
Minul oli esmajoones vaja Hannole kätte maksta, kuna tema selle pasarahe algatas. Hanno käitus lahinguväljal nagu hiireke. Kükitas suurema osa ajast lumekuhjade taga peidus. Kui mõni tüdruk juhtus tema poole seljaga olema, viskas Hanno plikale kuuli kuklasse ja pistis naerdes plehku. Hoidsin Hannol pidevalt silma peal, aga niimoodi, et tema sellest aru ei saaks. Jooksin ringi ja ründasin suvalisi vastaseid. Tegin, nagu ma isegi ei mõtleks selle peale, et Hanno samas lumesõjas osaleb. Tegelikult oli tema minu ainus sihtmärk. Valmistasin talle mõeldes lausa erilise lumepalli. Nimelt leidsin kooli nurga tagant värske hunniku koerasitta, mille pealt koukisin puuoksaga ettevaatlikult ühe paraja julga ja pakkisin selle ühe piraka lumepalli sisse. Hannol polnud aimugi, mis tulemas oli. Ta silkas üle kooliõue ja kilkas nagu väike plika. Olin tohutult kannatlik ja teadsin, et pean rünnates olema täpne. Mul oli ainult üks võimalus ja tabamus pidi olema otse kümnesse. Oleksin tahtnud liikuda Lumemao kombel pinna all nähtamatult, et siis Hannol jalast haarata ja teda maa alla tõmmata, enne kui ta piuksugi jõuab teha. Kuna Hanno väga kedagi rünnata ei julgenud ja tegeles peamiselt enda varjamisega, oli talle peaaegu võimatu ligi pääseda. Mu võimalus saabus siis, kui Hanno lahinguväljalt minema hiilis, et kooli aia ääres põit kergendada. Jooksin talle järele ja varjasin end nurga taha. Kui Hanno põõsaste juurde jõudis, läksin ümber nurga ja hiilisin välitreppi mööda alla