Roos ja lumekristall. Indrek Hargla
Читать онлайн книгу.
Ma ei saa aru, mis tähtsust sellel on.
LOUISE: Olete olnud abielus, aga nüüd elate õega. Teate, doktor Steiner rääkis, et inimene peab elama koos abikaasaga, võib elada koos vanematega või äärmisel juhul üksi, aga mitte kunagi õe või vennaga. See paneb neid tundma, nagu oleksid nad mõlemad elus ebaõnnestunud või äpardunud. Muidugi, ta ei ole psühholoog, vaid psühhiaater, aga sellega on sama lugu nagu mõni juuksuriga, kes tunneb elu paremini kui psühholoog. Nad kuulavad nii palju, need juuksurid, ja nad ei saa selle eest palka.
BORG (sarkastiliselt): See on nüüd küll väga huvitav.
LOUISE: Te küsisite, miks doktor Steiner mind siia saatis? Ta ei saatnudki, ta soovitas, arvas, et mul võiks sellest tõesti kasu olla. Et mul on õigus.
BORG: Milles teil õigus on?
LOUISE: Et kõiges on süüdi see maja ja… Anna. Ei, ma ei taha teda süüdistada, kuidas ma saaksingi. Aga ma olen palju mõelnud, et milliseks oleks kujunenud minu elu siis, kui ma poleks pidanud lapsena veetma aastaid siin majas ja kuulama neid jutte suguvõsa needusest, halvast õnnest ja kõigest muust. Mõnikord kui nad riidlesid, minu ema ja isa – aga nad riidlesid alati siin, selles majas, mitte kunagi kodus – , siis jooksin ma üles tuppa, sinna, kus teie arvuti praegu on, ja peitsin ennast patjade alla ära. Ma ei tahtnud midagi kuulda, ei tahtnud teada. See oli alati siin ja ei kunagi kodus.
BORG (porisedes): Mingit needust ei ole ja saagi olemas olla. Väljamõeldised!
LOUISE: Meie suguvõsa needus on olemas. Mitte keegi meist pole õnnelikuks saanud, isegi Theodor pidas seal üle ookeani mingit õllebaari, ja tema lastest… neist ei leidnud samuti keegi õnne.
BORG: See on küll vahva needus, mis sunnib inimesi õllebaare pidama. Siis oleks pool seda linna neetud.
LOUISE: Aga miks te arvate, et ei ole? Minu mõlemad mehed olid siit linnast pärit, nad ei osanud armastada, nad ei osanud hoida armastust, ei osanud hoolida. Nad olid possessiivsed jõhkardid.
BORG: Seda ütles ka Steiner või?
LOUISE: Doktor Steiner soovitas mul minna tagasi algusesse, päris algusesse. Minna sinna majja, kust sai alguse meie suguvõsa needus, ja sellega vastamisi seista. Jah, isegi küsida Annalt, üritada temaga rääkida, püüda teda mõista ja kuulata. Kuulata! Teate, kui tähtis on, et inimesed vahest lihtsalt kuulaksid teisi. Kas te kuulate oma õde? Silviat? Tal on teile kindlasti nii paljust rääkida.
BORG: Oma kübaratest ja naabrite tegemistest, teleseepidest ja kevadmüügikataloogist. Aga kui teie näiteks tahaksite teda kuulata, siis ma tellin takso. LOUISE: Ma ei lähe kuhugi, ma ootan Annat.
BORG: Anna ei räägi. Anna pole kunagi rääkinud. Võtke vaevaks tutvuda minu artikliga viimases “Seletatud üleloomuliku” numbris. Anna fenomeni tõlgendus on astraalfüüsika seisukohast täielikult seletatav. Kas mõiste “kongruentsifookus” ütleb teile midagi? Vaevalt. Isegi Parunile ja teistele temataolistele šarlatanidele ei ütle see midagi, nad lihtsalt ei suuda mõista neid asju teaduslikult. Astraalfüüsika seletab täiesti argumenteeritult lahti, miks Anna tüüpi viirastus…
LOUISE: Anna pole mingit tüüpi! Ja ta pole viirastus, ta on naise hing.
BORG (eemaldub statiivide juurest, tuleb huvitatult LOUISE’ile lähemale). Kuulge, kas te olete teda näinud?
LOUISE: Ei, ma ei ole. Ärge tulge lähemale! Ei,ma pole teda näinud, aga ma tean, et minu ja Thomase pulmaööl teda nähti.
BORG: See oli samuti 21. augusti öö?
LOUISE: Ei, see oli 5. veebruar.
BORG: Jama! Juba viiskümmend seitse aastat on Anna end ilmutanud ainult ööl vastu 22. augustit, ööl, millal ta end siin samas toas üles poos, ja sellel kõigel on teaduslik seletus. Ja juba homme tõestab keegi Borg ainulaadse ja fenomenaalse tehnoloogiaga oma astraalfüüsika kolme seaduse paikapidavust. Muide, te olete mind juba pisut assisteerinud, nii et teie nime võib samuti sinna üles märkida. Tingimusel, et te mind edaspidi ei sega.
LOUISE: Nii et kõige selle eesmärgiks on… Ma mõtlesin, et… Aga te tahate Annat pildistada?
BORG: Mida siis veel?
LOUISE: Ja et mina teid aitaksin?
BORG: Olgem ausad. Ma olen mõistlik ja arusaaja inimene. Steiner kupatas teid siia – ju see on siis tema arusaam ravimeetoditest, mis siis ikka, ma ei vaidle – ja lahkumast te keeldute. Võib-olla tuleb teie siinviibimine isegi kasuks, ma ei tea, aga ma ei lase teil seda eksperimenti ära rikkuda.
LOUISE: Ma mõtlesin, et te tahate teda aidata.
BORG: Kui keegi oleks pidanud Annat aitama, siis oleks see saanud olla ainult tema ise ja oma eluajal. Ta oli rumal ja – andke andeks – kiimaline naisterahvas, kes ei osanud hoida olulist ega saanud õieti mitte millestki aru. Tavaline õmblejanna, kellesse armus suursugune mees, aadlik ja teadlane peale selle; mees, kellest oleks saanud hiilgav optik, füüsik! Tema naine hukutas ta, tema naise truudusetus tegi temast alkohooliku ja tema naise enesetapp tõukas ta rentslisse. See oli Anna, kes oleks pidanud oskama hoida Georgi ja tema püüdlustele kaasa aitama, teda toetama. Te imestate, kust ma seda kõike tean? Meie instituudi psühholoogiadivisjon koostas Anna ja Georgi psühholoogilised profiilid, omaaegses ajakirjanduses leidus selle kohta materjale piisavalt ja ka teie vanavanaonu memuaarides on see lugu hämmastava avameelsusega esitatud… Kuulge, noh, misasja te nüüd nutate. Jätke järele! Teadus on teadus ja mõningatele faktidele lihtsalt tuleb osata otse silma vaadata. Teadlasel ei ole sugulasi!
LOUISE (nuttes): Te olete tundetu tehnokraat. Miks te ei taha aru saada, et Anna on elav hing ja temale sündinud ülekohus on langenud kõigi meie suguvõsa naiste peale. Ma tahan talle öelda, et mõistan teda, tahan teda paluda. Tahan, et ta saaks rahus puhata ja et ta laseks minul rahus elada. Võib-olla on natuke mõistmist kõik, mida ta vajab.
BORG: Õppige elama, nii lihtne see ongi. Leidke endale mõni korralik töö, õpetage lapsi lugema või koostage ristsõnu, ühesõnaga, tehke midagi mõistlikku. Siis ei jookse ka mehed teie juurest ära. Või kui jooksevad, siis tulevad tagasi. Vähemalt mõned. Aga kell tormab ja meil pole aega siin sentimentaalitseda. Muide, kas te teate, et istute praegu selles samas toolis, mille pealt Anna kunagi… Siin te enam edasi olla ei saa, ma paluksin teil endaga üles tulla. Väidetavalt ei käi Anna kunagi ülemise korruse ruumides. Samuti paluksin ma teil olla võimalikult vaiksem. Ja kui te märkate või aimate esimesi Anna ilmumise tunnuseid – teate küll, kell lööb kaks pauku vähem, tasased sammud, immitseb kerget laibalõhna, õrn tuuleiil toas, kuigi aknad on suletud, siis ma palun… Hei, kuulge, on teil halb?
LOUISE (nõrkenult): Minu rohud, seal tooli juures, käekotis.
BORG (endale): Psühhopaat. See on tõesti kõige parem asi, mis täna võis veel juhtuda. (Jookseb vasakule, tooli juurde, kus on LOUISE’i käekott.)
LOUISE karjatab ehmunult, viskub kergelt üles, näitab käega sirmi poole, langeb minestanult tagasi. Samal hetkel sähvatavad kõik fotoaparaadid. BORG vaatab ärevalt kord LOUISE’i, siis käekoti ja fotoaparaatide poole, otsekui ei suudaks otsustada, kuhu minna. Tõmbab ninaga õhku ja siis mattub kõik pimedusse.”
LOUISE istub samas kohas, endiselt teadvuseta, tema ees põrandal on käekott, millest on sisu välja pillutud. Paremas servas, sirmi taga, on poolenisti nähtaval PARUN, ratastoolis. BORG siseneb vasakust uksest, käes veeklaas, PARUNIT ta ei märka.
BORG (kummardub LOUISE’i kohale, kükitab, pritsib talle kergelt vette näkku, üritab talle tablette manustada). Teil on kotis terve apteegitäis antidepressante, kust mina tean, millised need õiged on. Kurat, kui vanasti oleks kõik need kunstnikud ja luuletajad tablette neelanud, poleks