Roos ja lumekristall. Indrek Hargla
Читать онлайн книгу.
Ärge neelake neid parem jah. Kõik need Steinerid muud ei oskagi kui tablette välja kirjutada. Aga võib-olla teiesuguste jaoks ongi parem, olete pidevalt pilves, istute kodus ja heegeldate.
LOUISE tõstab aeglaselt käe, osutab PARUNI poole, kes jälgib toimuvat sarkastilise irvega. LOUISE tahab midagi öelda, kuid ei suuda.
BORG: Nüüd ma kutsun teile küll takso, või veel parem ambulantsi. Mina teid siin ravitsema ei hakka. Kuulge, kas te saate aru, et oma hüsteeritsemisega te ehmatate Anna üldse minema!
LOUISE (sotto voce): Tool…
BORG: Jah, siin on need teie tabletid, ära tõin juba, eks siis neelake kui muidu ei saa. LOUISE. Tool… ratastoolis…
BORG: Oh, kindlasti nad võtavad kaasa, isegi ratastel voodi võtavad teile kaasa, ärge muretsege. Nii et ma helistan? Kohe helistan? Või neelate enne need Steineri nõiarohud alla?
PARUN (tal on madal bassihääl): Küll te ikka oskate hästi naisterahvast rahustada, Borg. Lausa pisar tuleb silma, nii liigutav.
LOUISE jõllitab ehmunult Parunit, kes nüüd ratastooli sirmi tagant täielikult välja lükkab. BORG kargab püsti kui ussist nõelatud. Näeb PARUNIT ja taganeb paar sammu.
PARUN: No mida teda vahite, nagu näeks viirastust? Borg, kuulge Borg, me oleme ju vanad tuttavad, ütleksite siis teregi või midagi.
BORG: Mis kuradi neetud imetrikiga te siia sisse pääsesite? Ja kuidas te üldse julgete!
PARUN: Mina tulen ja lähen nii, nagu ise heaks arvan. Toetage nüüd naisterahvast, näete, ta tahab tõusta.
LOUISE: Ei!
BORG: Naisterahvas ei kannata kedagi endast lähemal kui kaks meetrit.
PARUN (õngitseb taskust lapiku konjakipudeli, veeretab end LOUISE’i kõrvale). Lora! Muide, teid, Borg, ei laseks ma ühelegi inimesele isegi kümne meetri lähedusse. Nii, Louise, kullake, võtke nüüd üks lonks ja unustage need tabletid. Kui üldse midagi, siis on teil praegu konjakit vaja. Jooge, jooge, see teeb ainult head.
LOUISE (joob). Tegelikult ma ei tohi üldse mitte midagi juua… Doktor Steiner…
PARUN: Doktor Steiner on praegu kaugel ja mina olen lähedal. Näete, lähemal kui kaks meetrit ja midagi ei ole juhtunud, kõik on korras. Hakkas parem?
LOUISE (läkastab). Kibe on.
PARUN: Kibe, aga parem ka. Tean omast käest, mul on sellistel puhkudel ikka konjak kaasas, alati on keegi, kellel hakkab halb (paneb pudeli Louise’i ette põrandele). Ja alati on keegi Borgi sugune mühakas.
BORG: Kuulge, kuulge, valige sõnu.
PARUN: Mina olen enda omad kõik ära valinud. Need, mis ei kõlba, olen ära unustanud ja ainult õiged meelde jätnud. Võiksite daamilt vabandust paluda. Kui te veel mäletate, kuidas see käib.
BORG: Midagi paluda pole mul tarvis, küll aga teilt selgitust nõuda. Mul on kõik dokumendid korras ja ma ei luba, et…
PARUN: Ma tean neid teie dokumente…
BORGI telefon heliseb. BORG võtab selle taskust väga aeglaselt välja, vaatab ja uriseb.
BORG: Ma ei võta seda.
PARUN: Võtke, võtke, see on Silvia, tal on teile midagi väga tähtsat öelda.
BORG: Ma lülitan selle hoopis välja, näete nii…
PARUN (röögatab käskivalt): Vastake oma õe kõnele!
BORG (tahab esiti PARUNILE vastu nähvata, kõhkleb ja tõstab lõpuks telefoni kõrva juurde). Jah, ma kuulen. (Pikem paus.) Silvia, me räägime sellest hommikul, eks. Ma praegu tõesti ei saa. Jah, muidugi on see mulle oluline. Sa tead, et mul on pingeline töö, võib-olla ma tõesti olen kunagi sinu peale häält tõstnud, aga me praegu ei räägi sellest.
PARUN: Paluge teda, paluge, Borg, et ta ei sõidaks ära.
BORG (telefoni): Silvia, kui võimalik, siis lükkame selle arutamise hommikuni edasi. Head ööd (paneb telefoni taskusse tagasi).
PARUN: Ta sõidab ära. Hommikul, esimese rongiga. Jõuate koju ja Silvia on läinud. Ta on teile kohvi keetnud ja võileibu teinud, isegi nurgapealt pagariärist on ta jõudnud läbi joosta ja soojad saiad ootavad teid rätiku all. Nagu alati. Ainult, et hommikul pole seal enam Silviat, kes teie käest küsiks, kuidas teil öö möödus…
BORG: Parun, te tahate mind õrritada ja meie jutuajamise – mida mina ei algatanud ja mida mina ei katkestanud – rööbastelt kõrvale juhtida… Kuulge, kuidas te üldse teate, millest me rääkisime?
PARUN: Teie puhul pole see eriti keeruline. Ja juhtumisi pole te ainus, kellele on pisut analüütilist mõistust antud, ainult et seda on võimalik ka teisiti kasutada kui fotoaparaate üles sättides ja teaduslikku umbluud ajades.
BORG (ägestudes): Ma ütlen teile, kus teil umbluu on…
LOUISE (karjatab): Jätke järele! Jätke kohe järele ja öelge mulle lõpuks, mis siin toimub! Kes teie üldse niisugune olete, mida te siin teete?
BORG: Oo, te ei tunne meie Parunit? Laske ma siis tutvustan teile.
LOUISE: Ei, parem laske temal. PARUN: Louise, lubage tal jätkata. Miski ei iseloomusta Borgi paremini kui tema iseloomustused teiste kohta. Laske käia, Borg, me kuulame. Esitlege mind daamile.
BORG (ülepingutatult): Niisiis, lubage teile esitleda parun von Kempi, meie aegade kõige suuremat põhjajoonud aadlikku, teadusevaenlast ja arrogantset šarlatani, kes on täna siia sisse murdnud – jah, ma ei karda seda sõna – , et takistada eksperimenti ja oma mürgise isepäisusega nurjata teadusliku avastuse sündi, sest mingit muud eesmärki tal ei ole. Kui meid kujundlikult võrrelda, siis mina oleksin jahimees fotoaparaadiga, kes üritab talletada elava maailma ilu ja mõistatusi, ent neis hiljem selgusele jõuda, ja parun oleks jahimees kaheraudsega, kes elavat maailma jahib ja tapab. Mina praktiseerin vereta jahti, tema verist jahti. Ja nagu võisite isegi näha, käib temal selle juurde alati alkohol.
PARUN: Kena. Omapärane ja isegi teravmeelne, ehkki mitte ükski sõna sellest ei vasta tõele. Daami esitlemise minule võite ära jätta, te ei tea isegi tema nime.
LOUISE: Ja kuidas teie teate… Parun?
PARUN (veeretab end fotoaparaatide poole). Anna ütles mulle.
LOUISE, BORG: Anna?!
PARUN (nüüd rohkem endale): See vaene naisterahvas. Oh, muidugi ta ootas. Ootas kedagi minusugust, ja ta teadis, et te tulete, Louise, kuid tal polnud teile midagi öelda. Ometi ta lootis. (Borgile.) Borg, mu armas, äkki teeksite minust ühe ülesvõtte?
BORG: Kuhu te ronite, tulge ära sealt!
PARUN (jõuab fotoaparaatide keskele, need sähvatavad). Näete, sain ka ise hakkama. Ma siin ennist vaatasin pikalt, kuidas te oma kupatust üles sättisite. Siin on mingid sensorkiired, jah? Kõik, kes nende vahele satuvad, jäävad pildile? Noh, üks väike meene siis minu poolt sellest õhtust, mälestuseks ja südamesoojenduseks.
BORG tahab söösta trepi juurde, kuid LOUISE’i järgmine fraas peatab ta.
LOUISE: Te nägite Annat, Parun?
PARUN: Oh, muidugi ma nägin, ta on ju kogu aeg siin. Õigemini oli. BORG: Oli? Mida te tahate öelda? PARUN: Ma andsin talle rahu. Vaene naine, ta ei saanud millestki aru. Ta teadis, et te tulete, Louise,