Roos ja lumekristall. Indrek Hargla
Читать онлайн книгу.
Võib ka nii öelda.
BORG: Mis rahu te talle andsite? Mis rahu te talle andsite?
PARUN: Ma saatsin ta sinna, kus on tema koht. See pole võib-olla kõige parem, kuid paremaid polegi olemas.
BORG (halba aimates). Te tahate öelda, et… tapsite Anna?
LOUISE: Tapsite?
PARUN: Muidugi mitte. Anna tappis end ise. Ja hiljem sai aru, kui valesti oli ta teinud. Kas teie arvate, Louise, et kahekümne viie aastane naine, pealegi armastav naine, on võimeline langetama tõsiseid ja õigeid otsuseid? Tuletage meelde ennast kümme aastat tagasi. Kerige linti tagasi ja öelge, kas vaid kordki tegite õige otsuse. Teil ei vedanud meestega ja see polnud kindlasti Anna süü. Tal ei olnud teile midagi öelda, mitte kui midagi. Ta tuli siia tagasi, sest oli aru saanud, kui valesti ta oli teinud. Ka tema tahtis linti tagasi kerida, aga seda võimalust tal enam ei olnud. Teil on, Louise, teil on.
BORG: Mõrtsukas!
PARUN: Jätke! Jätke ja kerige teiegi oma linti veidi tagasi. Mida te näete? Näete oma endisi kolleege ülikoolis, nende parastavaid nägusid, irvitusi. Kuulete neid koridorinurkades sosistatud jutte, et mees pööras pärast naise jalgalaskmist ära, hakkas oma kummitusi taga ajama? Borg, vaadake ja kuulake ometi, kerige oma lint lahti ja jätke surnud ükskord ometi rahule. Kas te oma abielu mäletate?
BORG: Olge vait, mõrtsukas!
PARUN: Borg, te pole ju rumal inimene, te saate aru küll, et tähtis on tasakaal. Kuni on teiesugused, tegutsevad ka meiesugused edasi. Me tahame aidata, me ei uuri. Kui saame, siis aitame leida eksinutel õige tee. Uskuge mind, üheks tavalise inimese elufilosoofiaks on seda rohkem kui küll.
BORG: Mõrtsukas!
LOUISE: Miks te ütlete mõrtsukas?
BORG: Kui see on tõsi, mida ta räägib, siis Annat ei ole enam. Verega jaht. Parun nimetab ennast rahustajaks, aga tegelikult on ta mõrtsukas. Kogu see nende kamp on mõrtsukad. Teadus ei tähenda neile midagi, ainult oma manamised ja eksinud hingede tagasi saatmised.
PARUN: Üldjoontes õige, ehkki eksinud hingi kohtab elavate seas rohkem.
BORG lööb käega ja jookseb trepist üles, tuppa, kus on arvuti, hakkab seal närviliselt klõbistama. PARUN veeretab end rahulikult tagasi LOUISE’i juurde, paneb talle käe õlale.
PARUN: Tegite õigesti, et siia tulite. Kõigest hoolimata tegite te õigesti.
LOUISE: Anna? Milline ta oli?
PARUN: Ta oli eksinud. Nagu teiegi, kuid hiljem ta mõistis. Paraku, kõigi jaoks ei ole seda hilisemat enam olemas. Anna leidis oma tee ja jäi üle vaid teda väravast läbi aidata, sest ise ta enam ei suutnud. Teie veel suudate. Konjakit?
LOUISE: Ei, aitäh.
PARUN: Kuidas soovite. Mina veel võtaksin lonksukese, aga ma kardan, et mu patareid on tühjad. Kas te, palun oleksite nii lahke ja lükkaksite mind sinna sirmi taga, mul on seal veel mõned varud.
LOUISE: Jah, muidugi (tõuseb). Aga te siis tõega saatsite Anna minema?
PARUN: Tal oli juba ammu aeg. Teilgi on aeg, Louise. Ärgake üles. Meie Borg on mõnes mõttes küll lootusetu juhtum aga mõelge sellele, et te mõlemad sattusite täna siia Anna pärast.
LOUISE lükkab PARUNI ratastooli sirmi taha, tuleb ise tagasi ja istub toolile. BORG tuleb samal ajal hämmeldunult trepist alla.
BORG: Kus Parun on?
LOUISE: Seal, sirmi taga.
BORG: Parun! Hei! Mis neetud trikke te siin teete? Mida te mu aparatuuriga olete teinud? (LOUISE’ile.) Te ju nägite, kuidas aparaadid ta üles võtsid, välklampide sähvatust nägite? Ma ei saa aru, mis neetud jama see on, kõik kaadrid on tühjad, mitte mingist ratastoolist ja sellest vanast narrist pole seal jälgegi. Hei, Parun!
LOUISE: Ma ise lükkasin ta sirmi taha.
BORG (vaatab sirmi taha). Siin pole kedagi. Ja sein on ees. Mida põrgut (jookseb esikusse viiva ukse juurde, väljub).
LOUISE (ohkab, otsib kotist telefoni, helistab). Tere, ma paluksin takso Lindenthali puiesteele. Viimane maja. Jah, seesama maja, ma tulen ise välja. Aitäh (tõuseb, võtab tooli eest pudeli, loksutab seda, kuuleb, et konjakit on selles veel küll, joob).
BORG (ilmub taas uksele). Ei ole. No mitte kusagil ei ole.
LOUISE: Konjakit soovite?
BORG (jookseb sirmi taha). Kadunud nagu tina tuhka.
LOUISE: Ma lähen nüüd (lahkub). BORG (vaatab otsivalt LOUISE’i järele, kehitab õlgu, istub toolile, võtab maast konjaki, joob. Ta istub pikalt, ta ei saa millestki aru.)
LOUISE (ilmub taas uksele, vaatab tükk aega BORGI). Vabandust, aga kas ma ei unustanud siia oma vihmavarju?
BORG (kargab püsti). Vihmavarju? Teil ei olnud mingisugust vihmavarju… (Vaatab LOUISE’i.) Aga kui ma nüüd järele mõtlen, siis kas te seda mitte kööki ei unustanud? Näiteks.
LOUISE (naeratab esimest korda). See on täiesti võimalik.
LOUISE, BORG lähevad mõlemad vasakpoolsest uksest sisse. Paus. Mõne aja pärast veereb üle lava tühi ratastool. Naisehääl ohkab, tundub, et lootusrikkalt ja kergendatult.
Viimsi, aprill 2004
Tagasi tulevikku IV
Hill Valley, California
1986, 11. juuli
Viimase aasta jooksul olin ma kangekaelselt püüdnud mitte mõelda oma tulevikule.
Ma polnud seda näinud, vähemalt mitte nii lähedalt kui Jennifer, aga hetkel, mil tema sattus meie tuleviku minade peale, olin mina hõivatud ühe neetud spordialmanahhi tagasipätsamisega. See oli muidugi Doc, kes kõike seda korraldas, ent nagu alati läks midagi nässu ja ma ei tea siiamaani, kas me oleme oleviku nüüd õigesse rööpasse saanud. Või tuleks meil jälle minna tagasi… tagasi tulevikku?
Ent ikkagi olin liiga palju teada saanud… Mind ootas ees väikekodanlik pseudoparadiis Hill Valleys. Mind? Rokkarit, Metsiku Lääne püstolikangelast ja rafineeritud ajaseiklejat! Jah, olla Jenniferiga abielus oleks olnud kahtlemata üsna tore… Aga pärast kõiki meie seiklusi 1885. aastas, pärast seda, millal ma olin teada saanud, milleks tegelikult Marty McFly võimeline on, pärast kõike seda… oleks ma tahtnud endale teistsugust tulevikku.
Jennifer sai sellest samuti aru.
Lühidalt öeldes – meie suhe läks untsu.
Tulevik või minevik, ma ei teagi, mis oli selle ära rikkunud, aga me otsustasime lahku minna. Ta nuttis veidi, kui me selle otsuse tegime, ja mina lohutasin teda, aga ma ei suutnud sundida end ütlema, et küll kõik veel korda saab ja küll me tulevikus saame õnnelikuks… Asi oli vist selles, et ma olin muutunud. Rännata oma tulevikus ja minevikus edasi-tagasi, neetud, iga inimene muutuks. Ma olin saanud teistsuguseks inimeseks, Jennifer ütles, et liiga meeletuks, ja ta kardab mind natuke. Ja ma ei leidnud õigeid sõnu, et teda lohutada. Keskkooliarmastused ei kestagi kuigi kaua. Jennifer ütles, et ta eelistaks mind sellisena, nagu ta oli mind tulevikus näinud, aga ta ei suuda uskuda, et ma selliseks enam saan.
Metsik Lääs ja Hill Valley 1885 olid mind liialt muutnud. Minu tulevik oleks olnud 200 000 dollarit aastas, Jennifer, maja Estates’is… ja siis võib-olla kõik see, mida Jennifer nägi. Me võime ju arvata küll, et see tulevik, mida Jennifer nägi, sai võimalikuks pärast seda, kui ma Needlesi kambaga võidu hakkasin ajama ja vana “Rolls Royce” meile sisse sõitis… Aga