Roos ja lumekristall. Indrek Hargla
Читать онлайн книгу.
ja jääb jälitama kogu eluks. Tema eest ei ole pääsu, ta on su päris isiklik viljakoll, kummitab su unenägusid ja sunnib pimedatel öödel sammu kiirendama, öösiti üles ärkama ja vaikides oma hirmuvalust kisendama. Su päris isiklik viljakoll, kelle sa oled ise välja mõelnud ja välja mananud, ta on tõesti olemas ning sa ei pääse tema eest mitte kunagi.
Hüvastijätt Annaga
Dramatis personae:
BORG
LOUISE
PARUN
Kahekorruselise villa sisemus läbilõikeliselt. All on vastuvõtusaal, paar tooli, diivan. Ruumi paremas nurgas on suurem sirm. Kaugemas vasakus nurgas on uks. Välisuks on tagumise seina keskel. Ruumi keskele on nelinurka paigaldatud statiivid kaameratega. Üleval on siserõdu, üks uks on avatud, sealt paistab arvuti.
BORG (vastuvõtusaalis; vilistab rõõmsalt, askeldab juhtmete ja statiividel fotoaparaadiga; heliseb mobiiltelefon). Noh, Borg kuuleb! Kuidas saan… Ah, see oled sina. Ma ju ütlesin, et sa siia ei helistaks. See häirib, saad aru! Igasugused lainevõnked, väljastpoolt tulevad sekkumised, konfiguratsioonihäired… Ei ole veel ilmunud, muidugi ei ole – kell on ju alles nii vähe, ta ei surnud enne kaheksat… Jah. Absoluutselt mitte midagi pole karta. Vähemalt nii kaua kui mind ei segata. E-i se-ga-ta. Misasi? Postimüügikataloog? Kevadhooaja pakkumistega? Jah, muidugi ma tean, kus see on. Ma panin selle kaante vahele ja oma kabineti kolmandale riiulile… Jah, loomulikult teen ma nalja. Ma ei tea, kus su postimüügikataloog on, ma pole seda mitte kunagi elus kätte võtnud. Jah! Ja ma lülitan nüüd telefoni välja, sest tõesti ei tohi segada. Jah, hea küll, olgu nii. Oleme rääkinud! (Viskab telefoni lauale.) Neetud (läheb trepist üles, uksest sisse, on näha, et ta askeldab seal arvutitega).
LOUISE keerab võtmega välisukse lahti, siseneb ettevaatlikult, uurib hämmeldunult tuba ja statiive.
BORG (arvuti ees, LOUISE’i nägemata): Nonii, mu kullakesed, minu musukesed, minu musirullikesed! Nüüd läheb lahti, kus alles nüüd läheb lahti!
LOUISE jääb jahmunult statiivide keskel seisma.
BORG (klõbistab ekstaatiliselt arvutiklahve. Neli kaamerat sähvatavad.). Oh yeah, baby! Oh yeah! (LOUISE kiljatab ehmunult, ta on sähvatusest häiritud, võpatab.)
BORG jõllitab tummalt arvutiekraani, ta näib vapustatud, kuid LOUISE’i kisa jätkudes kogub end, astub toast välja trepile. LOUISE kuuleb samme, pöördub ümber.
BORG, LOUISE (ühekorraga): Kes te olete?! (Tunnistavad hämmeldunult teineteist, ühekorraga): Kuidas te siia saite?!
BORG tuleb trepist aeglaselt alla, LOUISE taganeb.
LOUISE: Ei, ärge tulge mulle lähemale! Kes te olete?
BORG: Mina olen mina. Küsimus on selles, kes teie olete? Kes teid siia sisse lubas?
LOUISE (istub, kangekaelselt): Ma ei kavatse sellistele küsimustele vastata. Pole mõtteski! Ärge tulge mulle lähemale! Mis teie nimi on?
BORG: Minu nimi on Borg, mul pole vähimatki põhjust seda varjata. Ja teie nimi, palun?
LOUISE: Ma ei ütle.
BORG: Aga seda ju ometi ütlete, miks te siin olete. Te sisenete illegaalselt eravaldusesse, tulete segama teaduslikku eksperimenti, keeldute vastamast volitatud isiku küsimustele ja keeldute ka ennast identifitseerimast. Mingi põhjus peab sel olema.
LOUISE: Ma ei… Kuidas illegaalselt? Kuidas te julgete? Lahkuge, palun. Lahkuge kohe, enne kui ma kutsun politsei.
BORG (teeseldult naerma pahvatades): Kuidas, teie kutsute politsei? Teie? Teie palute minul lahkuda? Aga muide – kutsuge pealegi. Kutsuge, kutsuge! Saaks ka mina teada, mis põhjusel te siia sisse murrate ja üldse laheneb see asi kiiremini. Kutsuge, kutsuge, miks te siis ei kutsu?
LOUISE (krahmab käekotist telefoni): Kutsungi. Mis number on?
BORG: Mis number?
LOUISE: Politsei number, loomulikult. Ma pole kunagi politseisse helistanud.
BORG: Ma ei tea. Küsige infotelefonist. Seniks aga vabandage mind, mul on tegemist (eemaldub statiivide juurde, LOUISE’i teraselt silmas pidades).
LOUISE: Hallo, tere, kas teated? Ma palun, kas te ei ütleks mulle, kuidas oleks võimalik helistada politseisse. Mis? Sissemurdmine. Jah, aitäh, ma kohe kirjutan üles.
BORG (närviliselt): Politsei on 012, mul tuli meelde. Kuulge, laske ma siiski helistan ise, te informeerite neid täiesti valesti. Keegi pole siia sisse murdnud, nad tuiskavad oma sireenidega kohale ja enne, kui midagi selgeks saab, on eksperiment mokas.
LOUISE: Palun lahkuge ja ma ei helista politseisse.
BORG: Nii! (Rabab taskust pataka paberid.) Nii, vaadake ise. Siin on rendilepingu koopia. Siin on tõend ülikoolist, siin on teadusliku ajakirja kiri, siin on atestaat. Kas te teate mis on atestaat? Siin on kõik vajalikud paberid, nii et võtke vaevaks tutvuda. Ja mis alusel te siis politseisse helistate? Kes on kuhu sisse murdnud? Mina olen siin legaalselt ja teie illegaalselt, sest rendilepingu tingimustes seisab, näete siin, et omaniku esindaja annab ülalnimetatud objekti sellel-ja-sellel kuupäeval Borgi, see tähendab minu, eks ole, käsutusse ja kohustub tagama selle privaatsuse. Silti uksel nägite: eravaldus, mitte tülitada.
LOUISE (kurnatult): Mind ei huvita need teie paberid. Palun lahkuge.
BORG: Kuulge, olge nüüd mõistlik. Kas te tõesti arvate, et ma lahkun, kui mul on siin kõik need paberid ja varustus üles seatud? Et ma tõesti niisama lahkun, teadmata, kes te olete, mida te siit otsite ja miks mina õieti pean lahkuma?
LOUISE: Mida ma siit otsin? Kui julm, kui julm… Kuidas te ometi võite!
BORG: Mina võin, sest minul on paberid. Mis teil on?
Laual heliseb BORGI telefon. BORG jookseb seda võtma.
BORG: Pagan, ma ju pidin selle välja lülitama. Jah? Ah jälle sina? No miks sa helistad küll, no miks sa mind segad? Mida? Vihmavari? Sinu kollane vihmavari? Kas sa hakkad kuhugi minema või? Sul on seda siis homme hommikul aega otsida küll ja küll, niigi mässa siin mingite hulludega ja siis veel sina oma vihmavarjuga… Vaata palun kapi taha, esiku kapi taha, sa paned oma vihmavarju alati sinna. Kõik. (Surub telefoni taskusse.)
LOUISE: Hull? Te ütlesite minu kohta hull? Kas te tõesti arvate, et ainult sellepärast, et ma tulen oma lapsepõlvekoju ja leian siit eest mingi teiesuguse jõhkardi ja palun teil ära minna, on teil õigus mind hulluks pidada? Kuidas te ometi võite, no kuidas te küll ometi võite!
BORG (läheneb aeglaselt). Lapsepõlvekodu, te ütlesite? Ah see on teie lapsepõlvekodu? Te olete siis… üks suguvõsast? Tõesti? Üks sellestsamast suguvõsast? Las ma mõtlen… Matilda lapsed on surnud, Theodor sõitis Ameerikasse. Diana läks hulluks ja ei saanud üldse lapsi…
LOUISE: Jätke järele!
BORG: Rahunege palun, rahunege. Kuulge, meil pole vaja mingit politseid…
LOUISE: Ärge tulge mulle lähemale!
BORG: Ma ei tule, ma ei tule kuhugi. Istun näete siia toolile ja me lihtsalt räägime nagu viisakad inimesed. Ah, te olete siis keegi Lindenthalidest, jah? Berta õetütar?
LOUISE: Vennatütar. Kuidas te minu suguvõsa nii hästi tunnete?
BORG: Vabandage, aga see on minu amet. Ma olen teadlane. Ma üürisin selle maja, et siin teaduslikku eksperimenti läbi viia.
LOUISE: