Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused. Hugo Vaher
Читать онлайн книгу.
alguse sai. Me ei suhelnud väga tihti. Vastavalt vajadusele.
Rein oli pulli- ja mullimees. Peale selle ka nutikas, kaval, aga kohati ka salakaval. „Reinuvader,” nõnda armastasid tema kohta öelda kolleegid. „Ah see paganama Reinuvader, jälle suras ära,” öeldi. „Reinuvader, kurat. Üks null jälle,” kiruti. „Küll Reinuvader miskit välja mõtleb, tal see asi nagu rohkem käpas,” loodeti tema peale üsna tihti. Aga ta valdas hästi ka mittemidagiütlemise kunsti.
„Ah tead,” ütles Rein mulle kunagi pärast ühte raskemat volikogu istungit. „See on ikka nii, et kõikse lollimad küsimused tulevad alati volikogus. Ja ausalt öeldes, enamuse ajast ei ole mul õrna aimugi, mida nendele rumalatele vastata. Ma improviseerin. Kui teed näo, nagu usud, siis usuvad teisedki. Mõnikord mõtlen pärast, et mida kuradit ma seal jahusin. Ennastki ajab naerma. Aga kui sa juba enesekindel oled, siis söövad nad sul õige varsti peost.”
Puhkeruumi sisenesid raamatupidajad.
„Nende järgi võid kella õigeks keerata,” sosistas Rein mulle.
Kolm keskeas prouat. Teretasid viisakalt ja valasid endale kohvi. Üks neist pani vee keema, et teed teha. Tass, millest tolknes välja teepakinöör, ootas kapil veega täitmist.
Siis sisenesid veel kolm inimest.
„Ehitus ja planeerimine. Saage tuttavaks – Mart, Halliki ja Villu. See siin on Toomas. Teeb veidi juristitööd siin. Mõnda aega. Või … no eks näeb jah,” ta naeratas mulle vandeseltslaslikult.
„Reinuke, mul on su sõidupäevik ikka veel saamata,” meenutas üks raamatupidajatest emalikult. „Ja tööajatabel ka. Ma ei saa palkasid teha.” Ja ta rüüpas tubli sõõmu musta kohvi.
„Jah-jah. Õige jah. Kohe teen, kui tagasi lähen. Mul olidki nad seal valmis, toon ära, toon,” vastas Rein. Ta kummutas äkilise liigutusega viinapitsi ja hingas kiirelt välja.
„See peaks asja ära ajama. Nii,” lausus ta ja võttis kohvitassi.
Ta tõstis sinna kolm lusikatäit suhkrut, millest tassi jõudis ehk kaks, ja istus siis nurgadiivanile. Magusad miniatuursed kuubikukesed jäid kööginurga lauale hommikuses päikeses sätendama nagu imepisikesed teemandid.
„No mis?” uuris Villu. „Kaua sa seal eile istusid?”
Villul oli seljas kootud kampsun. Viigid tema pükstest olid välja kulunud. Tema tihedate pruunide lokiliste juustega peanupu all õhetavat õrnalt roosakat nägu ilmestasid suured tihedad vuntsid. Eelmise öö istumine oli oma jälje jätnud tema väsinud ja kergelt punetavatesse silmadesse.
„Ah mina või?” naeratas Rein, liigutas kärmelt lusikat paar ringi tassis ja raputas siis enda ette vaibale kuivaks. „Kurat, pikale läks. Pikale.”
Villu ja Rein itsitasid. Nad teadsid, erinevalt teisest, millest nad rääkisid. Väike lõdvakslaskmine kuulus siinse ameti juurde. Istuti siin, siis telliti takso ja mindi edasi. Võeti napsu.
Avanes uks ja sisse astus kogukam mees. Lühikeseks pöetud juuksed, valge särk, viigipüksid. Ilmselt ka mõni juht. Vähemalt vorm lubas oletada.
„Aa, näed, teen sind tuttavaks. See on Risto, abivallavanem meil. Juhatab majandusteenistust. Mart ja Halliki on meil planeerijad. Mart tegeleb omandireformi asjadega.”
Nii palju nimesid. Risto ulatas mulle terekäe.
„No palju ei ole jäänud enam, mõned vaidlused on üleval, põhimõtteliselt omandireformiga on nii, et asi on lõpusirgel,” venitas Mart, justkui aru andes.
„Sa pane hästi tähele,” pilgutas Risto mulle silma. „Need omandireformimehed on ühed suured sulid.”
Risto hääl oli veidi kähe. Ta rääkis vist palju. Või suitsetas. Või võttis napsu. Igal juhul hakkisid puhkeruumi jutuajamisi alati tema vaiksed köhatused.
„Ma kuulsin küll,” hüüatas Mart.
Rein ja Villu naersid koos raamatupidajatega.
„Siis on meil veel need sotsiaalteenistuse inimesed, aga nemad siin viimasel ajal eriti ei käi. Pille puhkab vist, mis?” seletas Rein.
Teine töötaja, Helvi, ei käinud kohvi joomas. Veel oli kaks sekretäri, kellest tol hilissügisesel ajal oli ametis üks – Kristiina. Teine, Kirke, oli lapsepuhkusel. Kristiina istus parajasti oma laua taga ja vastas kõnedele. Mõned kodanikud ootasid. Tal ei olnud aega siia tulla.
Tundus olevat meeldiv kamp. Üsna üksmeelne esmapilgul. Villu ja Rein olid mõlemad naljaviskajad. Ega Ristogi neile alla jäänud. Raamatupidajad aasisid Villut. Villu aasis vastu. Puhkeruumis rõkkas naer ja koridori jäid kajama valjemad hüüded. Kohvilõhn täitis terve majatiiva.
Reinul oli vaja lepinguid kaustadesse panna. Võtta dokumendiregistrist number ja koondada kõik selle numbriga lepingud ühte kausta, järjestada, märkida üles lõppemise aeg. Et siis hiljem saaks vajadusel riiulilt võtta või siis arhiivi panna. See polnud just kõige õigem töö juristile, aga ma ei pannud seda pahaks. Esiteks, mul oli midagi teha, mul oli töö, teiseks, ma sain selle eest raha, ja kolmandaks, see võimaldas mul saada ülevaate, mis vallas toimub.
Mõne aja pärast aitasin juba lepinguid koostada. Kuulasin vallavalitsuse ja volikogu istungeid ning nii mõnigi nägu ja nimi said ka sealt tuttavaks.
Talv oli saabunud. Valda kattis kohev lumevaip.
„Mis kurat teil siin toimub!” hüüdis keegi pahaselt.
Reinu kabineti uks oli vallavanema omaga vastakuti. Nende vahel asus sekretäri laud. Rein oli kusagile koolitusele läinud ja ma olin jäänud üksi. Kiikasin ukse vahelt välja.
„Ma ei saa aru, kuidas saab lasta sellisel asutusel üldse töötada. Kas mingisugusedki turvastandardid teil siin vallas kehtivad?”
Kurjustaja oli lühikeste heledate juustega keskeale kalduv jupats, kel üks käsi oli kipsis. Veel lumivalge marlisideme tõttu võis arvata, et kips oli üsna uus. Värske.
Kristiina helistas vallavanemale: „Halloo, Aldar, sinu juurde on kodanik … Mis teema teil oli?” küsis ta siis kipsis mehelt.
„Teema on selline, raisk, et siin tuleks mõned asutused päevapealt kinni panna!” hüüdis pahane mees.
„Härra Lepp. Turvalisuse teemal,” vastas Kristiina rahulikult ja pöördus uuesti kodaniku poole: „Minge aga edasi, ta võtab teid kohe vastu.”
Härra Lepp marssis otsustaval sammul vallavanema juurde. Uks sulgus klaasi kolinal. Järgnes pikk monoloog, millest terveid lauseid oli keeruline eristada. „Raisk” kõlas mõned korrad selgemalt. „Krimasi” kõlas korra.
Astusin sekretäri laua juurde.
„Härra Ardo Lepp on meil turvakomisjonis,” muigas sekretär.
„Mis värk?” küsisin.
Sekretär muutus tõsisemaks ja mõtles viivu. Ju kaalus, kas nii võõrale kui mina võib sellist asja rääkida. Kõlakaid levitada ei ole ju ilus.
„Eile oli saanihooaja avamine,” jätkas ta siis. „Meil on traditsioon, et siis mootorsaanimehed kogunevad pubisse ja teevad peo. Mul vend rääkis, et seal olla läinud veidi kähmluseks. Ardo … see tähendab härra Lepp oli läinud kellegagi seal kaklema. Nad tahtsid saani sisse tuua, aga keegi külalistest oli läinud ütlema. Noja…” sekretär ei suutnud oma muiet varjata, „tal murti käeluu või kukkus või midagi sellist oli.”
„Vaat siis. Et kohe saaniga pubisse? Kummalised kombed,” vastasin.
„Selline on traditsioon.”
„Kas see käeluuasi kuulub ka asja juurde?” küsisin.
Kristiina naeris.
Vallavanema kabineti uks avanes ning ruumist väljusid näost punane härra ja tema järel muiet tagasi hoidev vallavanem.
„Igatahes ma tahan, et te kontrolliksite selle kuradi pubi õigust tegutseda. Enam ei saa rahulikult õhtul väljas käiagi, pätid igal pool. Ma kavatsen selle