Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused. Hugo Vaher
Читать онлайн книгу.
saata avaldus.
„Kui siinmail üldse mingit muutust on tarvis, siis on see Looduskaitseameti büroos,” oli ta mulle kunagi öelnud.
Teemaks oli tookord vallas asuva ilusa järve kaldal peetav läbu, mida vist reklaamides mingi peenema nimega nimetati. Probleem oli selles, et kuna osa üritusest toimus kaitsealusel maal, siis oli selle korraldamise loa andmiseks vajalik büroo nõusolek. Seda nõusolekut aga viimasel korral ei antud. Puhkes suur sõnasõda kohalike ettevõtjate ja büroo vahel. Maavanem sekkus. Asja arutati vallavolikogus. Mingil ajal pärast seda jama lahkus büroo direktor Merike Nõlvak ametist ja talle määrati asendaja kuni uue konkursi väljakuulutamiseni.
Mind oli see suurüritus alati seganud. Linnulennult võis mu magamistoa aknast esimese bassikõlarini olla vaevu kolm kilomeetrit. Mis seletas ka öiste tramburaide helilainete resoneerimise mu aknaklaasil. Pärast selliseid pidusid tundsin end hommikul läbiklopituna. Peas kumises kella kolmese esineja refrään. Selline terror võis viia vaimsete häireteni. Sestap olin mina oma arvamuses nende inimestega ühel meelel, kes seda järvepidu mitte just kõige valjemate rõõmuhõisetega ei tervitanud. Vallavalitsus ja volikogu aga toetasid ettevõtjaid, sest nii mõnigi ärimeestest istus sealsamas volikogu saalis.
„Ja see lõputu kaigaste kodaratesse viskamine. Tahad maja ehitada – ei saa. Tahad sitamaja püsti panna – küsi nõusolekut. Iga väiksem samm tuleb kooskõlastada,” vuristas Rein mulle toona.
Täna oli tal võimalus kujundada uut lähenemist. Koostöö! See oli tema loosung. Mitte stagnatsioon, vaid areng! Selg sirgu! See meeldis ka volikogule ja vallavanemale. Meeldis niikaua, kuni ilmnes, et Rein paneb järgmisteks valimisteks oma nimekirja kokku. Nüüd siginesid kahtlused, et mida see Reinuvader küll plaanib? Mis tal kavas on? Reinu tunti. Ta oli ladna mees. Sõbralik. Hea suhtleja. Ettevõtlik. Vähestel oli talle midagi ette heita. Ometi need vähesed olid järjekindlad.
Reinu poolt vallasekretärina heaks kiidetud ja vallavalitsuses vastu võetud otsustes kahtlesid nii mõnedki, kes polnud saanud oma hoonele kasutusluba või kellele tagastati maad ulatuses, mis tundus ülekohtuselt väiksena. Neid asju hakkasin lahendama nüüd mina.
Vahetult enne Reinu äraminekut oli vallavalitsus osalenud ühe suursuguse projekti sünnituse juures. Nii riik kui kohalik omavalitsus olid otsustanud luua üheskoos uue sihtasutuse, mis pidi rikkust ja õnne õuele tooma rohkem kui ükski teine ettevõtmine siinmail. Vinduvast spordikeskusest kujundati Sihtasutus Olümpiakeskus, mis pärast mõningaid vaidlusi hakkas kandma nime Sihtasutus Talispordikeskus. Juba varem oli siinmail palju aega ja vaeva kulutatud spordi populariseerimisele. Sport oli siin vallas sama elementaarne nagu puhas joogivesi või korras teedevõrk. Lapsed sündisid siin suusasaapad jalas. Vallavanem ise oli olnud varasemalt sportlane, nüüd pani suusad alla hobikorras, sõitis ratast. Sporti olid teinud mitmed mehed valla allasutuste juhi kohtadel ja vallale kuuluva veefirma juhtkonnas. Sport pidi olema selle omavalitsuse võtmeks sisenemisel uksest, mille taga ootasid sellised ilusad ja rikkad nagu põhja piirkonnas laiuvad suurvallad, rääkimata pealinnast. Kummalisel või vähemkummalisel kombel istus uue spordikeskuse juht ka kohalikus volikogus. Tema tegusid teati siin- ja sealpool riigipiiri. Ta oli oma ala tippspetsialist. Professionaal. Tõenäoliselt ka hea juht. Juhtumisi Paremerakonna liige. Nagu vallavanemgi. Sport oli kirjutatud selle partei visiitkaardile kuldsete tähtedega. Vallavolikogus istudes jättis ta asjaliku mulje ja minus süvenes teatud aukartus tema ees. Kui opositsioon üleval saalis kraakles ja süüdistas, siis oli tihtilugu just tema see, kes meenutas päevakorda ning soovitas pöörduda tagasi päevakohaste teemade juurde ja mitte raisata aega juttudele kes teab millest.
Sporti peeti isegi nii tähtsaks, et ka meil vallavalitsuses tegutses spordijuht. Mina teda ei olnud kohanud, teadsin tema nime ja lootsin teda siiski ühel päeval ka kättpidi teretada. Kuna tal oli pool ametikohta ja enamus ülesannetest seostus valla spordiürituste organiseerimisega, oli tema nähtamatus minu jaoks mõistetav. Lihtsa vallakodanikuna tundus mulle aga, et spordile kulus sellel omavalitsusel proportsionaalselt liiga palju raha.
Tasakaalustamaks nii vallavalitsuses kui vallavolikogus esindatud sportlike eluviisidega tegelasi, leidus nii ülemisel kui ka alumisel korrusel neid, kes kulutasid iga päev treppi, mis viis maja ainsa suitsuruumini. Nii mõnigi kord võis kuulda ohkeid, miks ometi ei paigaldata siia lifti. Volikogu istungite ajal oli väike ruum sinist suitsu täis ning oma nikotiini- ja vinguvajaduse rahuldamiseks ei tarvitsenudki endal suitsu põlema panna. Piisas sellest, et seista samas ruumis. Pikemale veninud koosviibimistel imbus peen suits ka volikogu saali, nii et projektori valguskiir, mis heitis laval valendavale ekraanile eelnõude tekste ja muud asjakohast, muutus selles kenasti nähtavaks. Aga suitsu pidi tegema. See tagas kodurahu. Keegi kellelegi kätega kallale ei läinud. Selle asemel rikuti oma tervist. Ja kui saalis suurem sõim läbi sai, mindi koos sõbralikult rahupiipu popsima. Kui opositsioonil ei olnud, siis andis koalitsioon, ja vastupidi. See oli minu arust parim näide erinevate huvigruppide vahelisest koostööst, mis aga suitsuruumist väljudes kippus ikka vanale rajale tagasi. Kes olid enamuses, need palju vähemuse nuttu ei kuulanud. Ja nuteti. Küll harva, aga oli neidki hetki.
„Kas Toomas või?”
Olin teel linna ja enne põhimaanteele pööramist helises mu telefon.
„Kuulen.”
„Kuule selline lugu, et kas sina esindad meid selles kohtuasjas … See … Ee… No see väikeehitise asi. Mäletad, kus nagu alguses jagati kinnistu ära ja siis naabrile lubati, et tema kõrvale jäävale tükile ei tule midagi ja siis vald andis sinna ikkagi loa väikeehitise püstipanekuks?”
„Jajaa. Tean, tean. Mina jah. Praegu küll. Mis mureks?”
Ma teadsin seda meest küll. Tema hääl oli mulle tuttav. Tuttav volikogu saalist, tuttav teleülekannetest, kui ta intervjuusid andis.
„No vaata, kas sa seda naabrit seal tunned? Seda, kes asja kohtusse andis?”
„Ei,” vastasin.
Meil oli hiljuti olnud väiksem skandaal. Rohkem selline siseasi. Maamõõtjad olid läinud ühe järve kaldal asuvat kinnistut üle mõõtma, et omanik saaks selle jagamiseks hiljem vallalt nõusolekut taotleda. Naaber oli siis uurinud, et mis seal sünnib, ja öelnud, et tema küll ei taha, et kohe külje alla ehitama hakataks. Maamõõtjaga kaasas olnud Villu olla öelnud, et ei anta siia ühtegi luba, sest too mees, kes maad jagada soovis, ütles, et soovib ehitada hoopis teisele, kaugemale jäävale maatükile. Naaber oli siis piiriprotokolli allkirjastanud.
Mõne aja pärast aga taotles maaomanik ikka sinna järve veerele ehitusluba. Ja ta sai loa väikeehitise püstipanekuks.
Nüüd pöördus pahane naaber valda ja nõudis selle loa tühistamist. Kuna vallal tühistamiseks otsest alust ei olnud, siis pöördus naaber kohtusse. Nüüd siis tuli minul minna seda asja klaarima. Olin teemat uurinud ja leidnud, et tegelikult ei ole vallavalitsus teinud midagi valesti. Järve ääres oli veel suvilaid, looduskaitsealune maa see polnud, pealegi väike saunake – keda see sai segada. Seda enam, et Villu oli tookord järve ääres viibinud puhkepäeval ja omast vabast ajast. Ta ei ajanud seal valla asja. Tema lubadused ei saanud olla ametlikult meile siduvaks.
„Tead,” jätkas hääl telefonis, „meil oleks vaja, et vald kohtus kaotaks. See mees seal on meie erakonna kauaaegne sponsor ja muidu kõva tegija. Poleks hea sellisega raksu minna.”
Mul oli suu lahti. On see võimalik? Olin pettunud. Olin sellest helistajast seni lugu pidanud. Nüüd selgus, et ta oli lihtne valemängija, niiditõmbaja. Miks oleks pidanud vald oma otsuse tühistama, kui luba oli antud õiguspäraselt? Mille poolest kaaluvad tuntud naabri huvid üles teise maaomaniku huvid? Miks peaks nii olema, et kõva mees saab maja, aga selle, kes ei ole sponsor, peaks ilma jätma, kuna tegija ei soovi enda külje alla kedagi? Olin vihane.
„Tead, paraku ei ole see minu teha. Ma saan omad juhised vallavalitsuselt ja tõtt-öelda ei näe ma võimalust. Sa räägid ilmselt vale mehega,” laususin ma pärast põgusat mõttepausi.
Mu vestluskaaslane katkestas kõne.
Oli see mingi test? Mida nad olid minult eeldanud? Et ma nõustun? Kas vallavanem teadis sellest? Ebameeldiv tunne jäi. Ma otsustasin Aldar Kuusega rääkida.
Valimised