Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused. Hugo Vaher
Читать онлайн книгу.
Kristiina poole ja ütles siis mulle: „Juhtub ikka. Mehed läksid veidi kuraasikaks. Margus, jah?”
„Toomas. Rein vist mainis?”
„Ee… jah, midagi rääkis, aga ega mul palju aega ei olnud teda kuulata. Tule, läheme räägime veidi,” ja ta astus mul tee pealt eest, et ma saaksin tema tuppa minna.
Kabinetis levis parfüümihõng. Kirbe. Laual helises telefon. Vallavanem Aldar kiirustas ümber suure laua oma tooli juurde ja haaras toru.
„Jah, said jah? Anna siis,” ütles ta. „Päevast … Mina jah … Aitäh … No saab ikka, miks ei saa … Jajah … Jaa … Muidugi … Ära sa ütle … Haha … Hullud! … Haha … Igal juhul! … Ei … ei ole … On jah … Ei … Ei jah … Teeb nii,” ja ta pani toru hargile ja pöördus siis minu poole.
„Nii, Toomas. Rein ütles, et vajab abikäsi. Õpid, jah?”
„No ma õpin veel jah. Venima jäänud need õpingud, aga kaua enam ei ole.”
„Juura, on mul õigus?”
„Juura ja avalikku haldust ka.”
„Mul on magister, halduses. Tegin ka ära. Ega siin ilma ei saa.”
„Jah.”
„No mis siis ikka, leping …” Ta võttis oma nahkmapi ja sobras seal veidi.
„Heh! Kristiina!” hõikas ta siis ja vajutas seejärel oma lauatelefonil mingit nuppu.
„Kristiina, ole hea, too mulle see leping.”
„Jah. Mis leping?” kostis aparaadist.
„No see, no mida see Rein oli ette valmistanud, õigusteema. Toomase oma noh,” täpsustas vallavanem.
„See sai … Ma tulen.”
Hetke pärast avanes kabineti uks ja sekretär astus sisse. Ta tuli laua juurde ja võttis lepingu vallavanema arvuti kõrval olevast kuhilast.
„Oota, ära veel mine.” Aldar otsis oma pruuni pintsaku põuetaskust pastapliiatsi ja viskas paberile oma allkirja. Siis veeretas pastaka minu ette.
„See on sulle. Suveniiriks.”
See oli pruuni värvi odavamat sorti pastakas, millel ilutses valla nimi.
„Kena ju? Mulle see pruun meeldib.”
Arusaadav.
II
Reinul oli meiega oma kana kitkuda. Planeeringud ei edenenud nii hästi, kui vaja. Aga palgad vajasid maksmist, arved ootasid tasumist. Ma sain aru, et ta tegi, mida ta tegema pidi. Vist oleksin tema asemel samamoodi käitunud. Kui mulle ikka mitu kuud ühtegi vastust ei tule, siis ajab vihale. Õiguskantsleri poole pöördumine tundus kodaniku positsioonilt vaat et isegi ainuõige. Ometi olin mina täna ametnik ja tema kodanik.
Viibutasin kolleegidele näppu ja teema oli ammendatud. Aga mitte vallavanema asendaja jaoks. Aarne, nii kõlas tema eesnimi, ajas mingit oma asja. Aarne Lätt. Vallavanema asendaja. Kõlas kahtlemata uhkemalt kui „lilleneiu”, kelleks kutsusid teda teravama keelega kolleegid. Sest seni oli tema olulisim panus vallavalitsuse töösse olnud lillede üleandmine ja vallavanema asemel igavamatel üritustel kõnede pidamine. Muul ajal tavatses ta istuda vallavalitsuse hoone ühe tiiva tagaotsas asuva kabineti vaikuses ja põrnitseda tuimalt arvuti ekraani. Ma ei teadnud, kas see üleüldse sisse lülitatud oligi. Tema puhas laud andis märku korraarmastusest või siis jälle niisama passimisest. Harva oli temast kasu. Ta oli seal, kuna see oli kokkulepe kõrgemal. Ta istus oma kohal, kuna poliitikute hääled üleval volikogu saalis jagunesid just nõnda, et tema venna omal, kes samuti volikogus istus, oli kaal, mida ei saanud alahinnata. Ei saanud riske võtta. Ja kõik olid rahul.
„Mul on sulle ettepanek,” alustas Rein ja rüüpas oma higisest klaasist isuka sõõmu jahedat kesvamärjukest. „Sa ju ei ole kusagil erakonnas?”
„Ei,” vastasin.
Minu maailmavaade ei olnud ka teiste asi. Sest sellega sõpru ei oleks siinmail leidnud. Vasakpoolsus polnud maapiirkondades kuigi populaarne. Olid isamaalised erakonnad, olid konservatiivid, olid parempoolsed. Minus teismeeas punki vihtudes kinnistunud vaated ei lubanud mul riigis tegutsevate erakondade liikmete sekka astuda. Ja tagasi algusesse, see ei olnud absoluutselt kellegi teise asi.
Istusime vallamaja ees asuvas väikeses söögikohas. Meie vahel ilutses äsja lauale toodud pitsa.
„Lasin ekstra panna. Muidu koonerdavad,” viipas Rein vorsti- ja juustukoorma all mõnulevale taignarõngale ja jätkas siis: „Sa ei kujuta ette. Kuramus. Kuule! Mida sa arvaksid vallasekretäri tööst?”
„Mina?” imestasin. See oli ootamatu küsimus. „Ega ta vist väga kerge ei ole. Kogu õiguseasi. Sul on isegi kahe mehega raske, mis siis veel üksi.”
„Ah, ei ole seal midagi. See on kõik ju ajutine. Saab arhiivi korda, siis on poole lihtsam. Need protokollid, mis on tegemata, need teeb Kirke kodus ära. Sekretär noh. Mis seal siis on? Valimised, jah, see on veidi keerulisem, aga usu mind, tegelikult tehakse kõik sinu eest ära. Kui tahad, siis istud lihtsalt ja annad allkirju. Sündesurmi vormistab sul registripidaja. Notariaaltoimingud mõned on. See on automaatne töö. Kohtusse minema ei pea. Kui pead, siis meil on omad esindajad, keda on palgatud. Aga ma arvan, et seal ei ole selliseid asju, mida sa teha ei oskaks.”
Ma teadsin, et ta liialdab. Õigemini lihtsustab. Amet oli vastutusrikas. Mitte et ma ei oleks oma teadmiste poolest hakkama saanud. Minu neli aastat avalikku haldust ja nüüd vist juba üle kuue aasta juuraõpinguid ei olnud mul mööda külgi maha jooksnud. Ainuke asi oli see, et kas mul leidus nii palju aega, et tegeleda mõlemaga – lõpetada õpingud ja samal ajal täiskohaga tööd teha. Teisest küljest – tööl käies oleks saanud ju ka avatud ülikooli üle minna ja seal lõpetada. Kahte kõrgharidust vist ei oleks siiski jaksanud omandada, aga õiguses kindlasti.
„Mida sa seal valesti saad teha? Seadus on sul ju ees,” lisas Rein.
„Kuhu sa siis ise lähed?” uurisin.
„Pst! Sellest ei saa veel rääkida,” ta pilgutas silma.
Aga ma sain aru, et midagi tal kusagil susiseb.
„Tead, ma olen siin juba kaheksa aastat olnud, tahaks midagi muud teha,” ja ta rüüpas jälle oma klaasist lonksu.
Villu astus sisse.
„Tervitus!” hõikas Rein. „Õlut maameestele!”
Villu istus sõbralikult naeratades meie lauda.
„Noh, on midagi kosta?” küsis ta.
„Veel mitte, veel mitte,” vastas Rein.
„Aga kes siis sinu ameti üle võtab, teete konkursi?”
„Äi tee midagi. Su uus vallasekretär istub siinsamas, üle laua,” naeris Rein.
„Ah nii? No vaata siis aga. Einoh, tuledki siis siia?”
„No ma ei tea, ma pean mõtlema,” pomisesin.
„Mis siin mõelda, mõtle, saad normaalse palga peale, saad kompi, teed väikse bisnessi kõrvale,” veenis Rein.
„Et siis nagu koolituse või? Mittetulundusühingu?”
„Näed, juba õpib,” naeris Rein.
Villul olid murelikud silmad. Või oli ta väsinud. Ta võttis lauale toodud õlleklaasi pisut väriseva käega ja jõi ahnelt veerand klaasi hooga tühjaks.
Villu oli pika staažiga töötaja. Ta tundis inimesi, oskas nendega suhelda. Oli vahetu. Mulle näis, et siiras. Kuid temas pidi olema ka pisut kavalust, sest kuidas sa ikka nii kaua omavalitsuses vastu pead? Ta tundis paljusid, tundis maad, ta oli ringi kõndiv valla maakaart. Kui küsiti, kus asub see või teine kinnistu, siis Villu teadis peast. Teadis ja tundis ka kinnistu omanikku. Päris kindlasti oli temaga kunagi ka väikse õlle teinud. Sest niimoodi saadi inimestega kõige kergemini tuttavaks. Aga selline tutvuste sobitamine mõjus tervisele kahjulikult. Teisiti aga ei