Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused. Hugo Vaher
Читать онлайн книгу.
Närveldasin. Vaidlustusi aga esialgu ei tulnud. Nurinaid oli, aga need said jooksvalt lahendatud. Tulemused olid seevastu üllatavad. Kõige enam kogus hääli veteranvolinik Joosep Raitam, mis oli ettearvatav. Tema populism ja demagoogia uimastas paljusid. Talle järgnes mu esimene tööandja Aldar Kuusk. Ja kolmandana pääses puhtalt häältega sisse Rein! Rein Männik. Vaat seda ei oleks keegi osanud oodata, veel vähem soovida.
Viimastel kuudel ma temaga enam eriti ei suhelnud. Tal oli uues ametis palju tegemist, mina olin aga juba sisse elanud ja tema nõuannet rohkem ei vajanud. Veel suvel olin käinud tal kontoris külas, kus ta oma erakonna valimiskampaaniat kokku pani. Kohalike valimiste köögipoolt kõrvalt jälgida oli parajalt põnev. Rein kasutas kampaania ettevalmistamisel oma valdkonda hästi tundvaid abilisi. Siin pabertahvel oluliste strateegiliste punktidega, seal infovoldikud, siin karp suveniiridega. Kõikjal lebasid visiitkaardid, paberid, pliiatsid. Kampaania peakorter oli samasugune seapesa, nagu oli olnud tema kabinet.
Rein ei kavatsenud lasta võimalusel käest lipsata. Kõik teadsid väga hästi, et Reinu šansid uue värske tulijana olid suhteliselt head. Need, kes soovisid muutusi, võisid seekord talle panustada. Ja vanad olijad kirusid. Sest valimistulemused lõid esmapilgul kaardid sassi kõigil, kes olid uskunud ja lootnud, et Rein vastu pükse saab ja elu sama rada mööda edasi läheb.
Vallas oli seekordseteks valimisteks end üles andnud Maaerakond, Paremerakond, Kodanikeerakond ja üks väike valimisliiduke. Kõige rohkem hääli sai loomulikult Paremerakond, kes kogus üheksateistkümnest kohast seitse. Talle järgnes valimisliit kuue kohaga. Reinu erakonna tulemus oli paremuselt kolmas – neli kohta. Kodanikeerakond tegi kehva tulemuse, kaks liiget pääses siiski neistki üles saali. Hoolimata tulemuste kinnitamisest ei olnud selgust, kes kellega käima hakkab. Rein, kes nüüd jälle sageli vallamajas käis, tegi kavalat nägu, ja kui temalt küsiti, mis saama hakkab, siis kekutas ta vastuseks üksnes naerda.
Oli vaja panna paika esimene volikogu istungi päev. Minuni jõudis info, et päeval, mil ma soovisin seda kokku kutsuda, ei viibinud kummalisel kombel paljud vastsed volinikud Eestis. Nii tuli mul valida päev, mis oleks sobinud kõikidele. Ja siis see hakkas – Paremerakond kaebas ja mul tuli esimese istungi aeg tõsta kõige varasemale võimalikule päevale, kuigi seadus otsesõnu ei nõudnud istungit esimesel võimalusel, vaid andis aega nädala. Pühapäevane päev aga ei istunud kellelegi. Vist oli meie volikogu ainus, keda pühapäeval kodust välja aeti, mida mina ei pidanud aga mingiks erakordseks asjaks. Volikogu liige oli rahva teenistuses ja pidi olema valmis oma kohuseid täitma siis, kui see vajalik oli. Volinikel endil oli asjast pisut teine nägemus. Ja siis hakkasid ringi liikuma jutud, et osad Reinu omadest ei olnud jah kodumaal, aga osad siiski olid, kuid nad ei tahtnud tulla, kuna nad ei oleks saanud oma hääli koos koalitsioonipartneriga kokku. Kes oli see koalitsioonipartner? Keda sooviti valida vallavanemaks? Kellele pidi saama volikogu saali enamus? Kõiki huvitasid need küsimused ja keegi ei teadnud midagi.
Pühapäeval jäi esimene istung ära, kuna puudus liiga palju volikogu liikmeid. Boikoteerida esimest istungit – selleks peab nahaalsust leiduma. Kuid poliitilised mängud vajasid mängimist. Suurte meeste ringi astununa ei saanud kohe alguses lasta enesele üks null ära teha. Oli vaja kavaldada ja oli vaja taktikaliselt õigesti käituda. Olin valimiskomisjoni esimees. Olin ka valija. Olin valla kodanik, kes nägi seda lolli mängimist pealt. Olin pettunud. Minu otsus esimene istung ära jätta vaidlustati ja Paremerakond koos Kodanikeerakonnaga kaebasid otsuse maakonna valimiskomisjonile. Nad ei saanud õigust. Ei saanud ka ringkonnakohtust ega riigikohtust. Nende eesmärk oli asi esimesel istungil ära teha ning volikogu esimees ja vallavanem ära valida. Ja kui teisi ei ole, siis oma viga. Paraku seadus sellist plaani läbi viia ei võimaldanud. Nad kurjustasid, et miks siis ei saanud arutada teisi päevakorrapunkte. Aga ei saanud, sest seadus nõudis esmalt volikogu esimehe paikapanemist, alles seejärel sai edasi liikuda. Kuidas sa aga valid volikogu esimeest, kui kvoorumit ei ole koos.
Mõne päeva pärast olid uuele istungile kogunenud kõik volikogu liikmed. Istung toimus ikkagi sel päeval, mil ma algselt ta kokku olin kutsunud. Milleks oli vaja seda vahepealset jama? Tunnustasin vastseid volinikke oma istungi avakõnes. See tekitas kuulajate seas kahinat. Mõned pidasid irooniat liigseks.
Rein oli teinud oma valiku. Tema ukse taga käis mangumas nii üks kui teine, kuid kõige parema pakkumise tegid talle inimesed valimisliidust. See nõudis paraku ühte teatud ohvrit. See oli suur ohver. Veteranvolinik Joosep Raitam, demagoog ja populist, ei meeldinud Reinule. Nad olid omal ajal, kui Rein veel vallasekretär oli ja Joosep volikogu juhtis, ragistanud kõvasti. Mõned halvastiütlemised ilmselt jätsid liiga sügavad haavad eneseuhkusesse, et unustada.
Suure vastumeelsusega oli Rein nõustunud moodustama koalitsiooni selle valimisliiduga. Sest nende tingimus oli, et kuivõrd neil on rohkem kohti, siis olgu neil vallavanema amet, Rein saab endale volikogu. Ja Reinule volikogu esimehe koht sobis. Ei sobinud aga see, et vallavanemaks Joosepit taheti panna. See oli võta-või-jäta tehing. Liiga suur oli risk, et valimisliit ei lepi tema pirtsutamisega ja kõik ilusad väljavaated jooksevad liiva. Reinu grand plan aga käivitus. Muidugi vaidlustas verinoor opositsioon, kelle moodustasid varem vallaelu juhtinud Paremerakond ja nendega vahepeal tülitsenud Kodanikeerakond, otsuse vallavanema valimise kohta.
„Kas sul valimiskabiin oli?” küsis minult väike ümar mehike, volikogu liige Joosep Braun. Kuigi ta oli vastse vallavanema nimekaim, ei olnud neil muud midagi ühist.
Valimiskabiini vallavolikogu esimehe ja vallavanema valimisteks ei olnud seaduses nõutud. Nõutud oli see, et valimised peavad olema salajased. Opositsioon oli kaasa võtnud videokaamera, millega filmis igat valimiskomisjoni, ja hiljem, kui istungi juhatamine oli vast valitud volikogu esimehele üle antud, ka igat tema sammu. Nagu pärast selgus, oli see materjal mõeldud tõendina esitamiseks kaebuse juurde. Opositsioon oli otsustanud vaidlustada kõike. Kuid nad jäid ka selles kaebuses pika ninaga. Leiti, et valimised olid piisavalt salajased. Kuidas nad siis ei olnud. Igaühel oli võimalus minna ükskõik kuhu ja täita oma sedel nii, nagu südametunnistus käskis. Väga paljudel oli selleks südametunnistuseks kollektiivne südametunnistus, mis oma käsu oli andnud vahetult enne volikogu istungit toimunud koosviibimisel, kus kambas pandi paika sõjaplaan. Kahtlen, kas keegi üldse hääletas nii, nagu õigeks pidas. Igatahes tulemused, nii kurvad või nii meeldivad, kui need ka ei tundunud, olid kinnitatud, ametimehed olid paigas.
III
Aarne oli minu puhkuselt tagasituleku ajaks suutnud välja anda kaks käskkirja mu kolleegidele planeerimisteenistusest. „Hilines” oli märgitud põhjuseks. „Ei vastanud kirjadele” oli teine. Mõlemad kolleegid, nii Mart kui Merike, said noomida.
Ma ei olnud seda käskkirja dokumendiregistris näinud. Kaks inimest, kes selliste käskkirjade eelnõusid oleksid võinud koostada, olid mina ja minu alluvuses tegev registripidaja. Täna oli keegi kolmas. Nähes kogemata sekretäri lauale ununenud lepingut, mille kohaselt pidi vald maksma ühele õigusbüroole kopsakat kuutasu õigusteenuse eest, ei olnud mul kahtlustki, et meie vallavalitsuse juht tellis õigusakte sisse teenusena. Üsna kummaline, aga samas loogiline. Ma ei oleks nõustunud nende alustega, mida Aarne Lätt oli lasknud käskkirja koostajal pliiatsist välja imeda. Ma hindasin oma kolleege. Omavalitsuste haldussuutlikkuse tabelis olime viimastel aastatel roninud kõvasti ülespoole. Ma teadsin, millised on valla võimalused ja need inimesed tegid oma tööd kõike arvesse võttes hästi. Me ei olnud suur omavalitsus. Meil olid omad piiratud ressursid. Kindlasti oli arenguruumi. Ma ei kahelnud selles.
„Issand, nüüd lastakse kõik lahti,” oigasid kolleegid.
Rahustasin neid. Selgitasin, et neil, kes oma tööd hästi teevad, ei ole muretsemiseks põhjust. Ise aga mõtlesin endamisi, kas äsja vallavanemaks valitud Joosep Raitam annab mulle kinga või mitte. Loomulikult ei oleks see käinud nii, et ta tuleb ja ütleb, et nüüd lase jalga. See oleks käinud peenemalt. Niisama peenelt nagu sotsiaalosakonna juhataja Pille puhul, niisama elegantselt nagu planeerimisosakonna juhataja Halliki puhul. Abivallavanem Risto oli ise juba enne valimisi kaabut kergitanud. Kõik nad olid ühel heal päeval läinud ja ma olin sunnitud Raitamile teada andma, et kui ta suuremaid muutusi personalipoliitikas planeerib, siis võiks mind sellest teavitada. See oli hulljulge samm, aga ma pidin ju kuidagi hea seisma selle eest, et