Meie. David Nicholls
Читать онлайн книгу.
küljel kõndides seitsmendast linnaosast kuuendasse jõudsime. „Kuskohas sa seda küll õppisid?”
„Pigem nagu mõtlesin ise välja. Mis siis – mis valesti oli?”
„Sõnavara, hääldus ja süntaks. Sa takerdud alati neisse est-ce que silmustesse. „Kas on nii, et on võimalik, et see on nii, et see takso hotelli meid viib?””
„Võib-olla kui ma oleksin seda õppinud nagu sina…”
„Ma ei õppinud seda! Mulle jäi see külge prantslastega suhtlemisest.”
„Prantsuse poistelt. Üheksateistaastastelt prantsuse poistelt.”
„Täpselt nii. Ma õppisin ütlema „mitte nii kiiresti” ja „sa meeldid mulle, kuid sõbrana”. Õppisin „kas ma võin saada ühe sigareti?” ja „ma luban, et kirjutan sulle”. Ton cœur brisé se réparera rapidement.”
„See tähendab…?”
„Su murtud süda paraneb varsti.”
„See on kasulik.”
„Oli kasulik, kui ma olin kahekümne ühene. Nüüd enam mitte nii väga,” ütles ta ja see märkus jäi hetkeks õhku, kui me St. Germaini jõudsime.
Kui me Conniega käisime siin esimesi kordi, päevil, mida me igasuguse irooniata nimetasime „siivututeks nädalalõppudeks”, olime Pariisist oimetud, purjus selle linna ilust, purjus koos olemisest ja enamasti ka lihtsalt otsesõnu purjus. Pariis oli nii väga… Pariis. Mind kütkestas see, kui imepäraselt valesti siin kõik oli: šriftid siltidel, firmamärgid supermarketis, telliste ja sillutiskivide mõõdud. Lapsed, lausa päris väikesed lapsed rääkisid sujuvalt prantsuse keelt! Kõik need juustud, millest ükski polnud cheddar, ja pähklid salatis. Ja need Jardin du Luxembourgi pingid! Võrreldamatult rühikamad ja elegantsemad kui lamamistoolid. Baguette’id! Ehk „prantsuse pulgad”, nagu ma neid Connie lõbuks kutsusin. Me tõime neid lennukiga kaenlatäite kaupa koju kaasa, toppisime neid naerdes pea kohal olevatesse panipaikadesse.
Aga Body Shopi poed näevad ühesugused välja kogu maailmas ja vahel ei tundugi Saint-Germaini puiestee nii kaugena Oxfordi tänavast. Tuttavlikkus, globaliseerumine, odavad reisimisvõimalused ja ehe väsimus olid lahjendanud meie võõrapärasusetaju. Linn oli tuttavam, kui me oleksime tahtnud, ja kui me vaikides edasi jalutasime, hakkas tunduma, et nõuab jõupingutust meenutada talle, et meil on siin olnud lõbus ja võib ehk tulevikuski olla.
„Apteegid! Mis lugu siin kõigi nende apteekidega on?” küsisin ma oma virila vaatlejahäälega. „Kuidas nad kõik toime tulevad? Kõigi nende apteekide põhjal võiks arvata, et neil on siin lakkamatu gripihooaeg. Meil on poed, kus müüakse telefone, aga prantslastel on apteegid!”
Ta ei öelnud ikka midagi. Üle tänava minnes märkasin, et rentslites kobrutas kiirevooluline vesi, äravoolurestid olid aga liivakottidega blokeeritud. Mulle oli alati sügava mulje jätnud see uuenduslik võte linnahügieeni parandamiseks, mis näis olevat Pariisile ainuomane. „Paistab, et nad loputavad seda tohutut vanni,” ütlesin.
„Jah, seda ütled sa iga kord, kui me siia satume. Ja seda apteekide kohta ka.” Oli see tõsi? Ma ei mäletanud, et oleksin seda varem öelnud. „Mis sa arvad, mitu korda me oleme siin juba käinud?”
„Ma ei tea. Viis või kuus.”
„Oskaksid sa need kõik üles lugeda?”
Connie kortsutas mõtlikult kulmu. Meil mõlemal jäi mälu kehvemaks ja viimastel aastatel tundus pingutus, mida nõudis nimede või sündmuste meenutamine, juba peaaegu füüsiliselt väsitavana, just nagu pööningu koristamine. Sobivad nimisõnad kippusid kaduma. Määrsõnad ja omadussõnad lähevad järgmistena ning meile jäävad vaid asesõnad ja käskivas kõneviisis tegusõnad. Söö! Astu! Maga nüüd! Söö! Me möödusime pagaritöökojast.
„Vaata, prantsuse pulgad!” ütlesin ja müksasin teda. Connie ilme jäi liikumatuks. „Kui me esimest korda Pariisi tulime, siis ma ütlesin: „Ostame neid prantsuse pulki,” ning sina naersid ja nimetasid mind maakaks. Ma ütlesin, et mu ema nimetas neid nii. Mu isa pidas neid barbaarseteks. „Ainult koorik!””
„See kõlab su isa moodi küll.”
„Kui me sinuga esimest korda Pariisis käisime, siis me ostsime neid paarkümmend tükki ja viisime lennukiga koju.”
„Seda ma mäletan. Sa riidlesid minuga, kui ma otsast näksisin.”
„Ma olen kindel, et „riidlesin” on liialdus.”
„Sa ütlesid, et nii tekib neile seiskunud maik.”
Ja siis me olime jälle vait ning pöörasime lõunasse, Seine’i poole.
„Huvitav, mida Albie teeb,” ütles Connie.
„Tõenäoliselt magab.”
„Noh, siis on korras. See on talle lubatud.”
„Või siis püüab aru saada, miks ei ole aknalaual hallitanud topsikuid. Tõenäoliselt on ta nüüd seal ja kõrvetab suitsuotsaga kardinasse auke. Toateenindus! Tooge mulle kolm banaanikoort ja üleajav tuhatoos…”
„Douglas, just nimelt selle vältimiseks me siia tulimegi.”
„Ma tean. Ma tean.”
Ning siis ta aeglustas sammu ja peatus. Olime Jacobi tänaval, seisime väikese, kuidagi nagu lagunenud ilmega hotelli juures.
„Vaata. See on meie hotell,” ütles ta mu käsivarrest kinni võttes.
„Nii et sa mäletad.”
„Seda korda küll. Milline tuba see oli?”
„Teisel korrusel, nurga peal. Kollased kardinad. Seal see on.”
Connie toetas pea mu õlale. „Võib-olla me oleksime pidanud hoopis sinna tagasi minema.”
„Ma mõtlesin sellele. Ma arvasin, et koos Albiega sinna minna oleks tundunud kuidagi veider.”
„Ei, see oleks talle meeldinud. Sa oleksid võinud talle sellest rääkida, ta on nüüd juba piisavalt vana.”
34. Hotell Jacobi tänaval
See pidi olema kaheksateist aastat tagasi.
Meie tütre sünniaastapäev oli kiiresti lähenemas ja liigagi ruttu seejärel ka see teine aastapäev. Ma teadsin, et need päevad saavad Conniele rasked olema. Olin märganud, et ta lein käib lainetena ja harjade vahe oli kasvamas, nii et kuigi mõnikord võis mööduda päev, jah, terve päev, ilma et me oleksime oma tütrele mõelnud, oli uus torm kindlasti tulemas.
Olin oma sunnitud ja kohmakal viisil püüdnud Conniet pinnal hoida: hommikuse raadiodiskori lakkamatu reibas sädistamine, lõputud armastavad telefonikõned töö juurest, lõpmatu patsutamine ja embamine ja lagipähe surutud suudlused. Rikkalik tundlemine – Jeesus, polnud ime, et ta kurvastas – vaheldumisi endale hoitud salajase raevuga tõsiasja pärast, et ma ei suutnud ta tuju kuidagi parandada. Ega tegelikult ka enda oma, sest kas polnud minulgi süütunnet ja kurbust? Tavaliselt oleksin ma lootnud, et selle, mis minul ei õnnestu, võtavad enda peale ta paljud ustavad sõbrad, aga kuhu me ka ei vaadanud, igal pool vehiti beebide ja mudilastega ning meie mõlema jaoks olid need uhked näitused peaaegu väljakannatamatud. Ning teiselt poolt tekitas meie kohalolek värsketes vanemates kohmetust ja kitsikust. Connie oli alati olnud suuresti armastatud, populaarne ja lõbus, ent kui ta oli õnnetu, näisid inimesed sellest solvuvat, eriti kui see riivas nende rõõmu ja uhkust. Nii et sellest isegi rääkimata tõmbusime oma väiksesse maailma ja istusime seal vaikselt omaette. Jalutasime, töötasime. Vaatasime õhtuti telekat. Jõime ehk pisut liigagi palju ja valel põhjusel.
Muidugi olin ma mõelnud, et teine laps võiks olla lahenduseks. Teadsin, et Connie igatses uue raseduse järele, ent kuigi me olime hellad ja kiindunud ja mõnes mõttes lähedasemad kui kunagi enne, polnud need asjad lihtsad. Seda, milliseid pingeid ja stressi tekitavad „katsed last saada”, on räägitud palju, palju kordi. Arvestades, mis oli juhtunud – noh, ma ei lasku