Meie. David Nicholls
Читать онлайн книгу.
alles õhtul India restorani, et toitu kaasa osta – Conniet tunti seal hästi, kogu personal tervitas teda ja tõi meile tasuta papadume ja neid väikesi toore sibulaga täidetud pirukaid, millest keegi õigupoolest ei hooli.
„Ja kes on see kena noormees?” küsis ülemkelner.
„Ta on mu pantvang,” ütles Connie. „Ta püüab põgeneda, aga ma ei lase tal minema pääseda.”
„See on tõsi,” ütlesin, ja seni, kui ta tellimust esitas, kirjutasin salvrätile „Appi!”, tõstsin selle üles ja kõik naersid, Connie samuti; ma tundsin õhus tohutut soojust ja kiindumust ning natuke ka kadedust, et kellegi teise elu võis nii värvikas olla.
Pühapäeva hommik oli melanhoolne, just nagu imelise puhkuse viimane päev, me käisime nurga peal poes ajalehti ja peekonit toomas ning põgenesime siis voodisse peitu. Muidugi polnud see kogu aeg ainult seks, seks, seks, kuigi suuresti siiski oli. Aga me ka vestlesime ja Connie pani mulle mängima oma lemmikplaadid ning ta ka magas päris palju, pealtnäha suvalistel hetkedel nii päeval kui öösel, siis ma pugesin vaipade, voodikatete ja tekkide korratu kuhja vahelt välja ning käisin uurimas.
Magamistuba oli pimedavõitu ja alavalgustatud, alumised seinaliistud olid peidus sadade raamatute taga: kunstialbumid, Ruperti koomiksite vanad aastakäigud, klassikalised romaanid ja teatmeteosed. Kõik riided rippusid ühe toru peal – kappi ei olnud – ja asjade selline korraldus näis mulle ütlemata lahedana, salamisi igatsesin ma selle toru ette võtta ja nõuda, et ta rõivaid selga prooviks. Seal olid ka mapid tema töödega, ja kuigi ta oli keelanud mul neid uurida, harutasin ma siiski paelad lahti, kui ta magas, ja vaatasin.
Peamiselt olid need portreed, mõned stiliseeritud, näojooned kergelt moonutatud, mõned realistlikumad, nahale olid peene joonega tõmmatud kontuurid, nii et tekkis ruumilisuse mulje. Silmad langetatud, näod põranda poole kallutatud. Need olid arusaadavamad, kui ma olin arvanud, isegi tavapärased, ja kuigi need olid minu meelest üsna sünged, meeldisid need mulle siiski väga. Aga sel hetkel oleks mulle meeldinud ka ostude nimekiri, kui see oleks olnud tema ostude nimekiri.
Elutuba alumisel korrusel oli stiilselt segamini ja ebaühtlane, just nagu oleks kuhja laste lauamängude, Hiina restoranide siltide, iidsete failikappide ja seitsmekümnendate nipsasjade kokkusobitamine ränga mõttetöö tulemus. Seal, kus paks sinepikarva vaip otsa sai, katsid maad niisked köögipõrandaplaadid, aukohal oli aga hiiglaslik plaadiautomaat, mis sisaldas salapärast segu „heale” ja „halvale” maitsele vastavast muusikast: hämar elektrooniline muusika ja punkbändid segamini seitsmekümnendate uudisloominguga, Frank Zappa, Tom Waits ja Talking Heads ning nende kõrval ABBA, AC/ DC ja Jackson 5.
Jälle ei saanud ma asjale üldse pihta. Kas küsimus oli iroonias? Mu enda kultuuriline maitse oli üsna lihtsakoeline, kuid vähemalt siiras, ning kuidas pidin ma tegema vahet heas mõttes halva maitse ja halvas mõttes halva maitse vahel? Kuidas sai mingit muusikapala kuulata irooniliselt? Kuidas pidi selleks oma kõrvu kohandama? Kas vinüülis olid mingid sisseimmutatud tämbrid, mis sõltusid sellest, kes parajasti plaadi mängima pani? Minu käes oleks ABBA plaat teeninud vaid pilkeid, Connie käes oli see märk millestki lahedast, ometi oli see ikka seesama salm-refrään-salm. Mulle näiteks oli juba pikka aega meeldinud Billy Joeli muusika, eriti tema varasema ja keskmise perioodi plaadid, mõned hipsterlikumad, teravamad biokeemikud olid kippunud aga selle üle nalja heitma. See on lahja, ütlesid nad, keskpärane ja turvaline. Ometi oli Connie plaadimasinas esindatud Barry Manilow, veel palju lihtsakoelisem laulja. Kuidas saavutas Connie, et „Mandyt” peeti järsku „lahedaks” lauluks?
Sama käis sisustuse kohta. Varustus, mis andis Conniele ja tema korterikaaslasele kunstikooliga seostuva usaldusväärsuse – meditsiinikooli luukere, mannekeenide tükid, loomatopised –, oleks minu juures tundunud kuuluvat sarimõrvarile. Ma pelgasin päeva, mil Connie näeb mu Balhami korterit: kokkupandav mööbel, lagedad magnooliavärvi seinad, koomas palmliilia, liiga tähtsal kohal seisev telekas. Ent ma pelgasin ka mõtet, et äkki Connie ei jõuagi nii kaugele.
42. Cartes postales
Muidugi talle ei meeldiks, kui seda talle nüüd meenutataks. Mugavas peremajas on iroonilist halba maitset raskem esitada, telefon, mis näeb välja nagu vähk, ei tundu eriti naljakana. Aga teatepulga on üle võtnud Albie, alatasa valmis kaasa haarama huvitavaid liiklusmärke või kehast eraldunud nukupäid.
Neil mõlemal on aga säilinud postkaardifetiš. Albie on katnud nendega nagu väga kalli tapeediga oma magamistoa seinad ning kohusetundlikult leidsime endid ka Louvre’i suveniiripoest, kus nad mõlemad komplekteerisid endale suuri virnu reprodega postkaarte. Püüdsin kaasa mängida ja valisin riiulist endalegi ühe, Géricault’ „Medusa parve”; olin nii-öelda elusuuruses nautinud sellel kujutatud fantastilist dramaatikat. See rippus koos teiste „Prantsuse suurte maalidega”, väiksema maja mõõdus lõuenditega, mis kujutasid ennemuistseid lahinguid, põlevaid linnu, Napoleoni kroonimist, taganemist Moskva alt; maalikunsti vaste Ridley Scotti koolkonnale – täis eriefekte, tugev valgus, tuhanded statistid. Kui me kolmekesi „Medusa” ees seisime, kohe tuli mulle pähe: „Huvitav, kui palju aega selle maalimine võttis…” ja „See mees seal – ta on hädas!” ja „Huvitav, kuidas meie sellises olukorras hakkama saaksime?” Ma näitasin postkaarti Albiele, neli korda kuuele tollile surutult oli kujutise jõud mõneti kahanenud, ta kehitas õlgu ja ulatas mulle oma väljavalitud kaartide kuhja, siis ka Connie oma, ja mina läksin nende eest maksma.
43. Postkaardid
Whitechapelis katsid postkaardid ühe köögiseina, kohati isegi kahes või kolmes kihis, segamini polaroidfotodega kunstikooli sõpradest. Oli hulk punkarlikke tüdrukuid sigarettidega poseerimas, ent mind rabas, kui palju oli välja pandud kenasid noori mehi, enamasti oli Connie või Fran imetlevalt kõrval huuli prunditamas või õhusuudlusi saatmas. Oli mehi mundripluusides või värviplekilistes tunkedes; veidrate habemetega mehi; heidutava ilmega, mittenaeratavaid mehi, eriti üks neist, kiilaks aetud peaga kõrilõikaja väga siniste silmade, suunurgas tolgendava suitsu ja õllepudeliga. Seiklusfilmi palgasõdur kaamerasse põrnitsemas, samal ajal kui Connie klammerdus tema külge, suudles ta karvatüügastes pealage või surus põske tema põse vastu; oli võimatu mitte näha, kui armunud Connie seal oli, aga näha oli seda hirmutav.
„Ma peaksin need vist maha võtma,” ütles ta mu selja taga.
„On see…”
„See on Angelo. Mu endine.” Angelo. Juba see nimi oli löök. Kuidas sai Douglas võistelda Angeloga? „Ta on väga nägus.”
„Ongi. Aga ta ei ole minu jaoks enam tähtis. Nagu ma ütlesin, ma võtan need pildid maha.” Kerge tõmbega eemaldas ta kõige silmatorkavama foto seinalt ja pistis hommikumantli taskusse. Mitte prügikasti, aga oma rinnataskusse, samahästi kui, hmm, oma rinnale.
Järgnes hetk vaikust. Me olime jõudnud pühapäeva pärastlõunani, see on aga just see hetk nädalast, mis ähvardab vajuda peaaegu väljakannatamatusse süngusse, mina aga oleksin väga tahtnud lahkuda positiivse noodiga. „Ma hakkan ehk parem minema.”
„Pantvang on põgenemas.”
„Kas sa peataksid mu, kui ma põgeneda püüaksin?”
„Ma ei tea. Kas sa tahad, et sind peatataks?”
„Ega ma vastu ei oleks.”
„Hästi,” ütles ta. „Lähme siis tagasi voodisse.”
44. Romantilise komöödia kombel
Piinlik, eks ole? Aga nii me teineteisega tollal rääkisime. Minu jaoks oli see uus kõnepruuk. Midagi oli muutunud, ning kui ma pühapäeva õhtul valuliselt ja naljakalt korratuna viimaks majast välja komberdasin ja inimtühjade rongidega tagasi Balhami sõitsin, polnud mul vähimatki kahtlust, et ma olen Connie Moore’i armunud.
Kindlasti polnud see põhjus rõõmustamiseks. Mind oli vahel imestama pannud, miks peeti armumist toredaks sündmuseks, mida saatis lennukas keelpillimuusika – kui nii tihti lõppes see alanduste ja meeleheitlike, hirmuäratavalt julmade tegudega. Mu varasemate kogemuste põhjal sobinuks pigem „Lõugade” teema