Meie. David Nicholls

Читать онлайн книгу.

Meie - David Nicholls


Скачать книгу
sul on hea meel sellest, et neil oli lõbus, ent ka sellest, et sa ise kohal ei viibinud, ning pilte ei taha sa ka tingimata näha. Meie eas tekitavad liigsed üksikasjad pigem tahtmise omaette vaikselt vilet lasta ja kinganinasid uurida ning sõnavaraga on samuti probleem. Teaduslikud terminid on küll kliiniliselt täpsed, kuid ei anna tegelikult edasi joovastavat tumedat pingelisust jne jne ning ma tahaksin vältida ka võrdlusi või metafoore – org, orhidee, aed ja muu selline värk. Ja kindlasti ei ole mul kavatsust kasutada hulka roppusi. Nii et ma ei lasku üksikasjadesse, ütlen vaid, et kõike arvestades kukkus see välja päris hästi, tekitades tunde, et võib endaga rahule jääda – umbes nagu oleksime avastanud, et oskame veel kukerpalli lasta. Pärast jäime lebama, käed-jalad läbisegi.

      „Käed-jalad läbisegi.” Kuskohast ma selle võtsin? Võib-olla mõnest neist romaanidest, mida Connie on soovitanud mul lugeda. Nad uinusid, käed-jalad läbisegi. „Nagu noorpaar mesinädalatel,” ütles Connie, ta nägu oli mulle väga lähedal ja ta naeris endale iseloomulikul kombel, silmad kissis, suu muigvel – ning järsku hoovas üle minu kirjeldamatu kurbuse laine.

      „Sellega on meil alati hästi olnud, eks ole?”

      „Millega?”

      „Meie suhte selle küljega.”

      „On küll. Sa ju tead. Mis siis?”

      „Ma sain järsku aru, et ühel õhtul me teeme seda viimast korda, muud ei midagi.”

      „Oh, Douglas.” Ta naeris ja surus näo padja sisse. „Noh, nii kadus küll igasugune rõõm sellest.”

      „See mõte tuli mulle lihtsalt pähe.”

      „Douglas, igaühega on see kord niiviisi.”

      „Ma tean. Aga see tuleb pisut varem, kui oodata võis.”

      Ta suudles mind ja pistis käe mu kaela alla, nagu ta tavatses seda teha. „Sul ei tarvitse muretseda. Ma olen üsna kindel, et see polnud päris viimane kord.”

      „Noh, asi seegi – vist.”

      „Ma ütlen sulle, kui viimane kord käes on. Helistan kellukest. Kannan surilina ja me paneme mängima aeglase leinamarsi.” Me suudlesime. „Ma luban sulle, et sa saad aru, kui viimane kord tuleb.”

       37. Esimene kord

      Meie esimene kord armastust jagada oli midagi hoopis muud. Jällegi ei hakka ma rääkima üksikasjadest, aga kui ma peaksin seda iseloomustama üheainsa sõnaga, siis oleks see „suurepärane”; Connie leiaks kahtlemata parema sõna, aga mulle meeldiks arvata, et ta nõustuks ka sellega. See võib inimesi muidugi üllatada. Ma ei tahaks ennast kiitma hakata, aga ma olen selliste asjadega alati paremini hakkama saanud, kui kaldutakse eeldama. Esiteks olen ma püüdlik ning tol ajal olin ma kõvasti sulgpalli mänginud ja seetõttu päris heas vormis. Samuti peab meeles pidama, et Connie oli veel teatud kunstlike ergutite mõju all, ja ma olen nõus tunnistama, et neil võis olla oma roll. Meie vahel toimis keemia, kui soovite. Kord ma nimetasin Conniele, et kainest peast poleks ta mind enda poole kutsunud. Selle asemel et seda eitada, hakkas ta naerma. „Küllap sul on õigus,” ütles ta. „Veel üks põhjus Ei Öelda.”

      Jõudsime Whitechapel Roadi taga asuva vähenõudliku rõdudega maja juurde pisut enne nelja hommikul. Ilmselt on see piirkond nüüdseks moekaks muutunud ning võimalik, et just Connie ja tema sõbrad panid sellele alguse, kuid tol ajal oli see minusuguse jaoks tundmatu maa. Olime kaugel All Bar One’ide ja Pizza Expressidega Hammersmithist, Putneyst ja Batterseast, vaiksetest eeslinnadest, kus elasid paljud mu sõbrad ja kolleegid.

      „Siin on peamiselt bangladeshid ja natuke vana East Endi. Mulle siin meeldib. Kesklinn oli just selline, enne kui yuppie’d sinna kolisid.” Ta avas ukse. Kas see tähendas, et ma sisse astuksin?

      „Noh… ma siis vist parem lähen,” ütlesin õlgu kehitades ja Connie naeris.

      „Kell on varsti neli!”

      „Ma mõtlesin, et jalutan.”

      „Tagasi Balhami? Ära ole loll, tule sisse.”

      „Öine buss ju käib, ma olen päris kindel. Kui ma jõuan Trafalgar Square’ile, siis ma saan number seitsmekümne seitsme peale ümber istuda…”

      „Jeesus, Douglas.” Ta naeris. „Teaduste doktori kohta oled sa ikka väga tuhm.”

      Ma naersin. „Ma ei tahtnud midagi oletada.”

      „Oletamine teeks meist aruta olevused,” ütles ta. Siis kummardus ta lähemale, seadis käed mu kaela taha ja suudles mind üsna jõuliselt. Ning see – see oli samuti suurepärane.

       38. Laimid, vodka, näts

      Maja oli organiseeritud segadus. Connie eelistaks sõna „kureeritud”, iga viimane kui toll seinast oli kaetud reprode, postkaartide, bändide ja klubide plakatite, fotode ning eskiisidega. Mööbli kohta võinuks öelda „eklektiline”: kirikupink, mõned lihtsad toolid, tohutu suur kahvatu nahksohva, mis oli osaliselt kaetud riiete, ajakirjade, raamatute ja ajalehtedega. Nägin viiulit, basskitarri ja rebasetopist.

      „Ma valan endale vodkat!” hõikas Connie köögist – ma ei söandanud mõelda, milline köök võib välja näha –, „aga jääd ei ole. Tahad ka vodkat?”

      „Õige veidi,” vastasin. Ta tuli jookidega ja ma märkasin, et millalgi tee peal oli ta huulevärvi uuendanud, ka see pani mu südame laulma.

      „Nagu sa näed, on koristajad just äsja käinud.”

      Võtsin oma klaasi. „Siin on värske laimilõik.”

      „Ma tean! Peen värk,” ütles ta laimitükki hammustades. „Club Tropicana.”

      „Kas mõni neist maalidest on sinu?”

      „Ei, ma hoian neid turvaliselt luku taga.”

      „Ma tahaksin kunagi näha. Sinu töid.”

      „Võib-olla homme.”

      Homme?

      „Kus Fran on?” Ta oli mulle põhjalikult rääkinud oma korterikaaslasest Franist, kes, nagu kõik korterikaaslased läbi aegade, oli „täiesti hull”.

      „Ta on oma poisi juures.”

      „Oh. Hästi.”

      „Nii et ainult sina ja mina.”

      „Hästi. Ja kuidas sa end tunned?”

      „Veidi paremini. Vabandust, et ma niiviisi ära kukkusin. Ma poleks pidanud seda tabletti võtma, see oli halb mõte. Aga ma olen tänulik, et sa minu kõrvale jäid. Mul oli vaja… kedagi rahustavat.”

      „Ja nüüd?”

      „Nüüd, nüüd ma tunnen ennast… täiesti hästi.”

      Me naersime. „Niisiis,” ütlesin, „ma magan Frani voodis?”

      „Jumal hoidku, ma tõesti loodan, et ei.” Ta võttis mu käe ja me suudlesime veel. Tal oli laimi ja nätsu maitse. Tegelikult oli näts tal veel suus, igal muul ajal oleks selline asi mulle eemaletõukavalt mõjunud.

      „Vabandust, see on vastik,” ütles ta ja võttis naerdes nätsu suust, „kui me seda niiviisi ringi veeretame.”

      „Pole midagi,” ütlesin.

      Ta surus nätsu uksepiidale. Tundsin ta kätt oma seljal, leidsin oma käe tema reielt, algul kleidi pealt, siis alt. Peatusin, et hinge tõmmata. „Mulle tundus, sa ütlesid, et midagi ei juhtu?”

      „Ma muutsin meelt. Sina muutsid seda minu eest.”

      „Kas selle sidrunitest patarei pärast?” küsisin, ta naeris ja me suudlesime. Oh, jah, ma oskasin isegi nalja teha.

      „Mu magamistuba on kriisikolle,” ütles ta eemale tõmbudes. „Otseses ja kaudses mõttes.”

      „Sellest pole midagi,” ütlesin tema järel trepist üles minnes.

      Kas see kõlab minu kohta ebatüüpiliselt sundimatult?


Скачать книгу