Meie. David Nicholls
Читать онлайн книгу.
Sageli olin ma kolmveerand kümneks juba kodus ja tundsin iiveldust suurest kotitäiest sissesöödud maiustustest. Armastus ja kirg ei mänginud neis kohtamistes kuigi suurt rolli. Kitsikus ja ujedus olid peamised emotsioonid, ebamugavustunne kasvas eksponentsiaalselt iga kohtumisega, kuni üks meist murdus ja pahvatas välja standardse „jääme sõpradeks”, mispeale me läksime lahku – vahel lausa jooksujalu. Mis puutus ehedasse, romantilisse armastusse, siis oli see mind korra tabanud, ent Liza Godwini meenutamine on umbes samaväärne sellega, kui Titanicu kapten meenutaks hellalt jäämäge.
Me kohtusime ülikooli esimesel päeval, tema õppis seal tänapäeva keeli, meist said kohe head sõbrad, lausa lahutamatud, kuni hetkeni, mil ma ühel ohtra šerriga käest ära läinud peol tegin selle vea, et püüdsin meie suhet lähedasemaks muuta. Ta vastas mu suudlemiskatsele sellega, et kummardus madalale, lasi põlved lõnksu ja pages kiiresti, just nagu keegi, kes hoiab end helikopteri tiiviku eest. See jahutas meie sõprust ja peagi pidin piirduma kirjakestega, mis ma koridoris tema ukse alt sisse lükkasin – tollal elasime samas hoones. Kunagi mõlemale rõõmu toonud suhtlus läks Liza jaoks nii problemaatiliseks, et ta kolis teise majja, mina aga helistasin talle sinna, hilja öösel ning mitte päris kainena, sest mis oleks veel võluvam ja muretum, mis võiks sulatada naise südame paremini kui segane telefonikõne pärast keskööd?
Lizale au andes suhtus ta minu tunnetesse kaastundega ja mõistvalt kuni hetkeni, mil mõned ragbimeeskonna liikmed tegid mulle ettepaneku, et ma kaaluksin mõneks ajaks pisut „vaiksemalt võtmist”. Nende sekkumine kõrvaldas viimasegi mitmetimõistetavuse, võitluses armastuse ja vägivalla vahel jäi vägivald peale. Ma ei rääkinud Liza Godwiniga enam kunagi. Siiski, ma kardan, et elasin seda väga raskelt läbi. „Üledoos” pole küll ehk õige sõna. Täpsem oleks „hooletu suhtumine turvanõuetesse”. Aspiriinitabletid olid lahustuvad ja vee kogus, millesse ma need – vist viis tükki – lahustasin, päris suur, mis tähendas, et ma ärkasin väga pakitseva põiega ja ideaalselt selge peaga. Tagantjärele tundub see väga ebaiseloomuliku ja piinlikuna, minu ainsa noorukiea melodraamana. Mida ma lootsin saavutada? See polnud ju „appihüüe”, mul oleks olnud piinlik nii kõva häält teha. „Abiotsiv köhatus” oleks ehk täpsem. Köhatasin kurgu puhtaks.
Seega oli piisavalt põhjust karta selle seisundi taastumist, mille tunnusteks olid unetus, peapööritus ja üldine laokilolek, millele järgnevad depressioon ja südamevalu. Kui põhjaliini rong Balhami logistas, olid kahtlused juba kogunema hakanud. Ei olnud Connie otsus ju lähtunud selgest mõistusest ning oli vähe tõenäoline, et kirg, mida ta oli tundnud kell kolm öösel, kestaks järgmise neljapäevani, mil me pidime uuesti kohtuma, seejuures kainete ja kohmetutena. Siis tuli veel võidelda Angeloga, kes ikka veel hiilis hommikumantli taskus, otse ta rinnal. Mitte milleski ei saanud olla kindel. Connie Moore’i endale võitmine, Connie Moore’i endale hoidmine oli ülesanne, mis jätkus veel nüüdki, Pariisi pärastlõunas…
45. Murul käimine keelatud
… kus me pärast einet Jardin du Luxembourg’is tukastasime; see park on nii elegantne ja hoolitsetud – ma olin peaaegu valmis selleks, et mul kästakse kingad jalast võtta. Murul lebamine on lubatud ainult kitsukesel rahvarohkel ribal pargi lõunapoolses otsas, päevitajad klammerduvad sellele nagu merehädalised ümber läinud laeva põhjale. Meie suud olid punasest veinist ja soolasest pardist kleepuvad ning me kustutasime kordamööda janu soolase mineraalveega, millest mullid olid juba ammu kadunud.
„Kuidas prantslased seda teevad?”
„Mida nad teevad?” Connie pea toetus mu kõhule nagu padjale.
„Joovad päeval söögi juurde veini. Mul on tunne, nagu oleksin narkoosi all.”
„Ma pole kindel, kas nad ise seda enam teevadki. Ma arvan, et see on ainult meiesuguste turistide jaoks.”
Meist vasakul oli neli itaalia keelt kõnelevat üliõpilast kummardunud plastikkarpides hiina kiirtoidu kohale, siirupi ja äädika lõhn hõljus kuumas liikumatus õhus. Meist paremal kuulasid kolm kõhna vene poissi mobiiltelefonist mingit slaavikeelset hip-hoppi, tõmbasid kätega üle kiilaks pügatud peade ja vahepeal ulgusid nagu hundid.
„Prousti linn,” ohkas Connie, „Truffaut’ ja Piafi linn.”
„Sulle siin meeldib, eks ole?”
„Vägagi.” Ta sirutas minu kätt otsides käe, kuid pingutus osutus liiga suureks ja ta käsivars vajus tagasi.
„Mis sa arvad, kas Albie on õnnelik?”
„Isa kulul Pariisis edvistades? Muidugi on. Nagu sa mäletad, ei luba ta põhimõtted tal õnnelik-olemist välja näidata.”
„Kuhu ta kogu aeg kaob?”
„Võib-olla on tal siin sõpru.”
„Milliseid sõpru? Tal ei ole Prantsusmaal sõpru.”
„Tänapäeval tähendavad sõbrad midagi muud kui meie ajal.”
„Mis mõttes?”
„Noh, ta läheb võrku ja kirjutab „hei, ma olen Pariisis” ja keegi teine kirjutab „ma olen ka Pariisis!” või siis, et „mul elab Pariisis üks sõber, te peaksite kohtuma”. Ja nii ta teebki.”
„Kõlab õudselt.”
„Ma tean. Kõik need uued inimesed, kogu see spontaansus.”
„Juba kirjasõbragagi oli see piisavalt raske.”
Ta pööras end kõhuli, haarates millegi uue järele. „Douglas, sul oli kirjasõber?”
„Günther Düsseldorfist. Ta käis mul külas, aga see ei osutunud edukaks. Ta ei suutnud mu ema tehtud toitu süüa. Ta jäi silmanähtavalt kõhnemaks ja ma hakkasin muretsema, et meil tuleb pahandusi, kui me saadame tagasi alatoidetud lapse. Lõpuks mu isa peaaegu et sidus ta seniks tooli külge, kuni ta polnud maksa ja sibulaid ära söönud.”
„Millised kuldsed mälestused sul on. Kas sind Düsseldorfi kutsuti?”
„Veider küll, aga ei!”
„Sa peaksid aadressi otsima, ta jälje üles võtma.”
„Võib-olla ma teen seda. Kas sul oli kirjasõber?”
„Prantsuse tüdruk. Elodie. Ta kandis tarbetut rinnahoidjat ja õpetas mulle sigarettide keeramist.”
„Nii et see oli hariduslik.”
Connie pööras ennast jälle ja sulges silmad.
„Oleks siiski kena temaga vahel kohtuda,” ütlesin. „Nii vahetevahel.”
„Güntheriga?”
„Meie pojaga.”
„Me kohtume temaga õhtul. Ma korraldasin selle ära. Lase mul nüüd magada.”
Me tukkusime vene hip-hopi uinutavate helide saatel, huvitaval kombel olid kõik roppused inglise keeles, ilmselt selleks, et solvata võimalikult laia rahvusvahelist kuulajaskonda. Hilisel pärastlõunal, kui me istusime ja haigutasime, pakkus Connie, et me võiksime rentida jalgrattad. Ikka veel pisut purjus, sõitsime nende linna omanduses olevate asjandustega, mis olid kohmakad kui käsikärud, pöörates tänavatele, mis juhtusid meile meeldima.
„Kuhu me läheme?”
„Me püüame tahtlikult ära eksida!” hõikas Connie. „Reisijuhid ja kaardid pole lubatud.”
Ning kuigi mu seisund oli liiga ähmane selleks, et sõita raske jalgrattaga valel pool teed, leidsin ma hooletu, vabakäigul hoiaku, mu põlved riivasid autode küljepeegleid, ma ei teinud välja taksojuhtide rusikavibutustest ja naersin ja naersin ja naersin.
46. François Truffaut
Soe tunne kestis veel õhtulgi. Connie oli leidnud Place d’Italie lähedal pargis vabaõhukino ja otsustanud, et me läheme sinna filmi vaatama. Heade Aegade hotellist näpatud voodikate oli meie piknikuvaibaks, meil oli roosat veini, leiba ja juustu, õhtu oli soe ja selge. Isegi Albie näis sellega rahule jäävat.
„Kas