Layla. Jari Tervo
Читать онлайн книгу.
kanti teekandikuid, kartmata üle ääre loksutamist.
Layla tahtis vennal käest kinni võtta, aga see polnud kurdidel kombeks. Õel oli hirm näha Nasirit nõnda väikse ja harimatuna.
Enne oli vend kõike teadnud.
Ta ei tundnud linna, sest ta ei viksinud oma vendade kombel kingi.
Nad uurisid trammipeatust. Sinna oli võimatu saada. See oli eraldatud rohkem kui meetri kõrguse klaasseinaga. Nasir püüdis seinast üle ronida. Kollase jopega ametnik lasi vilet. Ta ütles Nasirile midagi inetut. Laylale tegi Nasiri allaheitlik noogutamine häbi.
Žetoon, žetoon, karjus ametnik.
Tramm tuli. Selle otsaees põles „Zeytinburnu”.
Tramm laadis peatuse täis ja tõmbas sama palju uusi reisijaid sisse. See lahkub nüüd ilma meieta, hädaldas Layla.
Pärast trammi lahkumist ja peatuse tühjenemist kõndis ametnik klaasseina juurde. Ta koukis oma taskutes ja näitas Nasirile pisikest karmiinpunast piletit.
Nasir jälgis hetke teisi reisijaid. Nad kukutasid karmiinpunase pileti metallist kasti lükandisse, et avada värav peatusse. Nasir küsis ametnikult, kus žetoone müüakse. Igal pool, laiutas ametnik käsi.
Neid ei müüdud kusagil.
Pärast pooletunnist ekslemist ostis Nasir ühelt koolipoisilt viie liiriga kaks žetooni. Poiss tiris hinna kõrgele. Žetoon lebas peopesal, kerge nagu kuivanud akaatsialeht. Layla kartis, et see lendab minema. Metallist kast neelas žetooni, värav avanes. Kordaminekut nähes valdas õde-venda määratu rõõm.
Tramm läks täis. Kui asjavärk liikuma hakkas, paiskus Layla vastu venelastest paarikest. Venelased kiljatasid oma hinnaliste baklavade tõttu ja osutasid laest rippuvale aasale. Layla haaras sellest kinni.
Nasir küsis kõrval kõikuvalt mehelt, kus asub Gülhane peatus. Mees pani imeks, et kust tema seda teadma peaks. Ta oli Teheranist. Ta oli ise kavatsenud küsida Nasirilt teed Yeniçeriler Caddesi hammamisse. Nasir ei osanud nõu anda. Iraanlane rõõmustas sõnavahetuse võidu üle ja otsis pilguga neid, kes tunnistaksid kohtumist kinnise istanbullasega, ega see kohtade teadmine polnud midagi nii kerge.
Rahuliku häälega kõlarinaine teatas järgmise peatuse nime. Nasir sosistas Laylale, et kohtumispaigaks valitud restoran asus Gülhane pargi trepilt paarsada meetrit Sultanahmeti9 suunas. Layla oli imestunud: kas Nasir teab siis, kus asub Sultanahmet.
Ei tea, tunnistas Nasir.
Mis ma ütlesin, sõnas teheranlane.
Ta oli siin Türgis, et reklaamida iraani kaaviari, luksuste luksust. Tema onu müüs seda Kapalı Çarşis, Suures Basaaris.
Eminönü, ütles kõlarinaine.
Ma oskan türgi keelt, aga kas teie farsi keelt oskate, küsis teheranlane.
Ma oskan oma suud kinni hoida, vastas Nasir.
Sirkeci, ütles kõlarinaine.
Järgmises lähme maha, olgu mis on, ütles Nasir.
Gülhane, ütles kõlarinaine.
Trammipeatuse kõrvale oli ehitatud läikivast rohelisest puust maja, mille pinnal liikus kuldne, arusaamatu reljeefkiri. İstanbuli uhketes osades oli kõik teistmoodi kui kurdide gece-majades, siin olid meri ja kuldsed kirjatähed. Nasir uuris korraks ehitist. See oli inglise pubi, North Field.
Nad läksid üle tee ja kõndisid kangekaelselt piki müüriäärt, kuni kohtusid vana mehega, kelle puukastil külmetas küülik. Mees lubas, et viie liiri eest ennustab küülik Nasirile tema tulevikku. Nasir jäi seisma, käskides mehel vaadata neid ja nende riideid, nende tulevik oli selge ka ilma ennustamiseta ja küüliku andeta. Vanamees kurtis, et jaanuar on turismi mõttes vaikne kuu.
Gülhane pargi värava juures tunglesid kooliõpilased. Kõrvaklapistatud olid harali sõrmedega käed ette sirutanud, et teised märkaksid, kuidas nad muusikat naudivad. The Han Restauranti katusele oli keegi voolinud kaks suurt endisaegset ottomanipead. Restorani Alemdar Caddesile avanev fassaad oli üksainus klaas, millest paistis läbi pearätikuga, kurdi meenutav naine, kes valmistas suure laua ääres yufka't ja börekke. Laylale meenus vanaema Nishtman ja tal läks tuju heaks.
Leiba tegevast naisest õhkub majasse rahu.
Keegi ei tee leiba ainult iseendale.
Layla pani Nasirile ette, et nad reisiksid tagasi Avcilari ja ta paluks isa Memedilt andeks. Nasir ei teinud kuulmagi.
Nad lasti kõheldes restorani. Kui nad lauda istusid ja Nasir ainult õunateed tellis, paistis ettekandja oma otsust kahetsevat. Teed serveeriti tulbikujulistes klaasides, mõlemale alustassile oli asetatud kaks suhkrutükki.
Mees kõrvaldiivanilt küsis, kas nad olid juba Topkapis käinud. Vaadates Laylat ja Nasiri lähemalt, hakkas ta oma küsimust kahetsema.
Mis see on, küsis Layla.
Türklane vastas alles siis, kui ta abikaasa vihaselt köhatas. Topkapi on sultani palee. See asub Gülhane pargis, siit restoranist kümne minuti tee kaugusel. Topkapi peremees oli omaaegse maailma kõige võimsama impeeriumi juht. Ta võis hukata keda tahes ja lõbutseda öösiti ükskõik millise naisega. Tal oli sadu naisi. Ta hoidis neid haaremis, kus naised pesid ennast sooja veega ja ootasid oma peremehe kutset. Nad kõik tahtsid, et sultani seeme neid viljastaks. Siis oleks nende positsioon kindel.
Kõige metsikum sultan oli Ibrahim Hull. Ta kaotas kõikidele naistele mõeldes ja liiderlikke seksimänge harrastades mõistuse. Ta lasi tuua lossi Türgi kõige paksema naise, et tema peal õõtsuda.
Ibrahim Hullu lasi hukata tema ema, impeeriumi huvides.
Türklane mainis õele-vennale Topkapi värava juures asetsevat kaevu. Seda kutsuti Timuka kaevuks.
Me ei kavatse sinna minna, ütles Nasir.
Miks tal selline nimi on, küsis Layla.
Sultani timukas pesi seal pärast hukkamist käsi, ütles türklane.
Mis need liiderlikud seksimängud on, küsis Layla.
Türklase abikaasa hüüdis ettekandjale, et see tooks arve.
6
the han restaurant, istanbul, türgi
Kolmas tee jõudis ära jahtuda, enne kui saabus advokaat Suleiman Ecevit koos vana ja pimeda mehega. Kolm ettekandjat tormasid teda tervitama ning aitama mantlit nagisse ja kaabut riiulile.
Minu isa, kindral Kenan Ecevit, tutvustas Suleiman, kui vanamees oli aidatud padjale istuma. Laylas tekitasid lauad võõristust. Padjad olid nõnda mõnusad ja loomulikud. Restorani euroopalikud lauad ja toolid hakkasid tasapisi täituma, kõneldi prantsuse ja inglise keeles. Gastarbeiter'i pojapoeg rääkis aknaäärse laua taga baieri murrakuga türgi keelt.
Kindral ütles, et ta tunneb kahe inimese, noore mehe ja noore naise lõhna. Tema nina nägi ka jogurtit, lambaid, õunateed, tramme, pisaraid. Poole sõõrme jagu tundis ta ka kingaviksimiskasti. Nasir ütles, et ta magab toas, kus tema vennad hoidsid kingaviksikasti. Kindrali nina tekitas temas sügavat austust.
Nasir paljastas kindrali välja nuusitud pisarate põhjuse: hommikul, kui nad ootasid närviliselt Haydarpaşa rongijaama rüseluses advokaati, oli Layla ilmaaegu mures oma saatuse pärast. Nasir oli mõistnud oma viga ja uurinud rahutult iga kurdi näoilmet. Kas oli mõnele neist kirjutatud surmaotsus? Nasir jälgis hommikutundidel tuhandeid nägusid, iga kolmas İstanbuli elanik oli kurd.
Nasir oli julgustanud oma väiksemat õde. Küll vanem vend selle eest hoolt kannab, et tema õde saaks kaitsvate käte all oma teekonda jätkata. Suleiman kinnitas, et ta on oma ala üks soliidsemaid ettevõtjaid.
Kindral jäi selle peale mõtlema. Ta tellis söögiisu äratamiseks väikseid hamsisid, anšooviseid tomatikastmes. Tegelikku söömaaega alustab ta meze-taldrikuga, pearoaks aga naudib ta minestanud imaami. Kindrali naeratus muutis teda kümme aastat nooremaks. Ta oletas täiesti õigesti, et noore naise silmad
Sultanahmet Camii on 1616. a valminud mošee İstanbulis, tuntud ka kui Sinine mošee.