Layla. Jari Tervo
Читать онлайн книгу.
noorest peast nähtud Kırkpınari õlimaadlusturniire Edirnes. Need kestsid viis kuuma päeva juunikuu lõpus. Neid korraldati alates 1346. aastast.
Cazgir, festivali meister, laulis turniiri alguses maadlejate kaitseks kuussada nelikümmend aastat vana palve. Tünnidest kallati maadlejate peale oliiviõli, algas trummide ja zurna’de10 müdin.
Liibuvate vasikanahksete pükstega varustatud atleedid kangutasid tundide kaupa muruplatsil, ülakeha paljas, enne kui õnnestus saada vastane selili või tõsta ta õhku, õlajoonest kõrgemale. Mõnikord lõpetas matši väsimus, paar korda surm.
Muusika kõmises ja lihased läikisid, õhus oli tunda maadlejate higi ja pealtvaatajate adrenaliini. Kindral kartis, et kodanikud sukelduvad orgiasse. Alguses ei lastud publiku hulka ühtegi naist ja hiljem lubati ka ainult välismaalasi. Keegi ei teadnud, milliseid reaktsioone kutsuksid pereemades esile sada poolpaljast ja õlist adonist.
Teati ikka küll, ütles advokaat Suleiman Ecevit.
Oma esimesel külaskäigul Kırkpınarisse ei saanud kindral neli ööd sõba silmale. Kui ta koju tagasi jõudis, magas ta sada tundi ühtejutti.
Kes suudaks unustada suurt Adnan Celikoğlut, kõigi aegade suurimat õlimaadluskuningat, ohkas kindral ja jäi vait.
Kindral koukis oma sineli taskust kulunud raamatu välja ja näitas seda: Grigori Spiridonovitš Petrovi „Finlandiya, valgete liiliate maa”. Ta lehitses raamatut nagu oma noorusaastaid. Atatürk tegi raamatu 1920ndatel Türgi sõjakoolides kohustuslikuks.
Kindral meenutas, kuidas İstanbuli ajaleht Cumhuriyet intervjueeris teda ja teisi 1960. aasta sõjaväelise riigipöörde ohvitsere. Neilt taheti teada, milline kirjandusteos oli avaldanud neile kõige sügavamat muljet. Kõige rohkem mainiti Petrovi šedöövrit.
Meid ohvitsere oli kolmkümmend kaheksa ning ainult kaks meist oli pärit heal järjel perekonnast, ütles kindral.
Raamatu vahelt pudenes välja koltunud paber. Kindral voltis selle ettevaatlikult lahti. See oli Cumhuriyeti väljalõige. Suleiman ütles, et tema isa seisab neljandas reas, vasakult kuuendana. Kindral ei teinud sellest väljagi. Nasir voltis paberi ettevaatlikult kokku.
Kindral rääkis, et Petrov ülistab oma raamatus Snellmaninimelist riigimeest, kes oli mitte ainult filosoof, vaid ka praktik. Ta mõistis, mida sport noorele rahvale tähendab. Ta oli jalgpalli vastu, juhatades see-eest Soome maadlusliitu. Snellman oli Soomes sama võimas mees kui Atatürk Türgis. Snellmani päeval jääb kogu riik kümneks minutiks seisma, et austada suurmehe mälestust. Kui Snellmani hetk algab, katkestatakse kõik tööd, raadio vaikib, televiisorid pimenevad, äritegevus lakkab, autode mootorid pannakse kas või keset ristmikku seisma.
Väga huvitav, ütles Nasir.
Kindral naeratas. Ta mõistis noore mehe kannatamatust.
Kindral lehitses raamatut ja silitas selle lehti. Ta hakkas peast tsiteerima „Valgete liiliate maa” bulgaaria keelde tõlkinud D. Bojkovi eessõna:
„Iga soome mees ja naine oskab lugeda ja kirjutada. Igas soome kodus on nurk, kus asub väike raamatukogu. Sealt leiab teoseid, mis käsitlevad riigi seadusi, kooliprogramme, üldist kultuuri, kodundust, soomlaste põhielualasid nagu metsandus ja karjakasvatus.”
Suleiman Ecevit urgitses hambaid kalarootsuga, mida ettekandja polnud märganud, ning noogutas.
Finlandiyas saab iga välismaalane riigilt nii palju raha, kui tal vaja, ütles advokaat.
Ta oli kuulnud, et soomlastele meeldivad välismaalased. Neile oli Finlandiyas rajatud valgusküllased ja avarad keskused. Korter, söök ja jook olid tasuta. Päeva kõige kuumemal ajal polnud vaja tööd teha. Nii olid rääkinud Suleimani varasemad, rahulolevad kliendid.
Samuti rääkisid nad, et igal soomlasel oli korteris oma hammam.
Nasir kahtles, kas tema õde Layla suudab väärusulise riigi eluga kohaneda.
Kogu austuse juures polnud ka tema nõus uskuma, et iga soomlane kümbleb oma isiklikus hammamis. Ta kartis, et ta õde võõrastab siivutusse kalduvat lääne eluviisi, lõtvu kombeid ja alkoholi.
Kindral sulges oma armsa raamatu ja päikseprillide tagused silmad ning tsiteeris aastakümnete eest päheõpitud teksti:
„Soomes ei kasutata alkoholi. 1907. aastal keelati seal seadusega igasuguste joovastavate jookide müümine. Venemaa valitsus püüdis salamahti „riiklike puhvetite” kaudu rahvale viina sokutada, aga need tuli sulgeda, sest soomlased boikoteerisid neid ega tõstnud neisse oma jalgagi.”
Lauda toodi baklaavad ja lokum.
Kus see Finlandiya asub, küsis Nasir.
Kui sa tagasi jõuad, siis tule ja räägi vanale kindralile, milline see maa välja näeb, ütles kindral Laylale.
7
liisankatu, helsingi, soome
Kuue ajal käis Helena pikalt duši all. Kella seitsmest istus ta oma voodil, jalas kolm aastat vanad, liiga kitsad litritega teksad. Ta oli ostnud Armonlahti rahade eest push-upid ja valge, rindadevahelist vagu heldelt paljastava T-särgi. Ta astus mustadesse kontsakingadesse. Ta oli meikinud ja meikinud, kuni mõistis, et teeb endale maski. Ta mõtiskles, kuidas seletada oma kostüümi Heikkisele, kui too uksekella tilistaks. Ta tundus endale naeruväärne.
Kell 8.12 tuli tal nutt peale ja ta tahtis kohe, kui kõrtsud lahti tehakse, ühe hommikuse õlle võtta. Pool üheksa hakkas tal jahe. Kell 8.42 helises telefon. Meeshääl tahtis aja kinni panna. Helena pakkus üheksat ja hakkas kohe kahetsema. Sobib, ma pean kümneks tööle jõudma, ütles mees ja küsis hinda. Helenal polnud meeles, kui suurt tasu ta nõudma pidi. Sota, sosistas ta.
„Poole tunni eest? Sa oled mingi Lady Gaga või?”
„Sorry. Ma mõtlesin, et seitsekümmend.”
Helenat ajas higistama. Ta rullis kaenlaalustesse deodoranti. Need jäid niiskeks. Tundus võimatu lasta võõral mehel enda sisse tungida. Kas tal tuleb meest keelega suudelda? See oleks tõeline andumine. Helena oli alati andnud keelesuudlusega oma partnerile mõista, et ta tahaks. Praegu ta ei tahtnud.
Viis enne üheksat helises uksekell. Helena seisis neelatades ja uksesilma järele igatsedes ukse taga. Ta avas ukse. Mees oli tavaline, kahekümnendates, kruusaraja värvi, talle antaks ka ilma rahata. Helena juhatas mehe mööda kajavat vaibata koridori oma toa uksele, unustades tagumikukeerutamise, kuigi oli mõelnud panustada just nimelt sellele.
Ta tundis ennast sama seksikalt kui tuulest kantud kilekott.
Mees võttis seljast oma nahktagi ja T-särgi ning viskas need põrandale. Mehe kõrvad olid pakasest punased.
Mees käperdas läbi rinnahoidja Helena rindu ja kiitis neid. Ta vaatas, kuidas Helena teksadest ja püksikutest välja väänles. Helena käed värisesid, kui ta kondoomipakki avas.
„Eile oli pikk päev,” selgitas Helena.
„Keda huvitab,” ütles mees.
Ta nõudis, et Helena tal kõvaks imeks.
Pärast kaht esimest klienti käis Helena duši all, aga pärast kolmandat loputas ainult alumist otsa. Talle tundus, justkui karistaks ta järgmist meest. Ta helistas Armonlahtile ja pani imeks, kas ta peab terve päeva maas lamama ja ennast nüsida laskma.
„Sul on töö õhtul kümneni.”
„Millal mul lõuna on?”
„Seda võid ise otsustada.”
Telefon helises korrapäraste vahedega. Ta müüs aegu juba ülehomseks. Helsingis valitses naistepõud.
Helena otsustas teha lõunapausi kahest kolmeni. Ta polnud kunagi keppinud kolm korda päevas ja loomulikult mitte kolme eri mehega.
Talle tundus, justkui ei tegelekski ta seksiga. Ta ainult vaatas, kuidas tundmatud mehed kepivad nende meelest anduva võõra naisega, ning võttis selle eest tasu.
Ta sisenes bussi ja sõitis Herttoniemisse.