Layla. Jari Tervo
Читать онлайн книгу.
Kui ma nutma puhkesin, siis ta lohutas mind ja kiitis, et ma olen ilus tüdruk, aga arvas, et mu väravat oleks kergem valvata, kui ma ennast paksemalt riidesse paneksin või paluksin emal osta endale rinnahoidja.
Vanaema Nishtman ütles, et ta on tühine, kirjaoskamatu vana kurdi naine, aga ühe asja oli ta selles elus küll selgeks saanud, et kui noore naise rinnad hüplevad vaid õhukese riide all, ajab see mehed metsikuks.
Ema keeldus mulle rinnahoidjat ostmast, sest tema meelest oli liiridega parematki teha.
Uue kehakuju tõttu koormati mind lisatöödega. Maja naised tahtsid olla kindlad, et mu väljanägemine ei teeks mind uhkeks ega võõrutaks mind Allahist ja meie hõimu muistsetest kommetest. See on vaid sinu hingepuhtuse pärast, hüüdsid nad mulle, kui ma pakitsevate põlvedega mitte ainult meie pere põrandaid, vaid terve maja trepikodasid küürisin.
Rojbin käis ja määris kanalas mudaseks tehtud kingadega mu äsjapestud põrandaid. Temal oli kõige raskem mu uut kehakuju taluda ja hiljem mõistsin, et see tuli loomulikult sellest, et ta tundis nii hästi oma abikaasat, minu venda Ismaili.
Esimest korda puudutati mind siis, kui ma seebiveega kolmanda korruse ülemist treppi pesin. Pöörasin ümber ja nägin irvitavat Ismaili. Ta ütles, et tahtis lihtsalt mu tagumikku liigutada, sest seelikuga kaetult nägi see välja nagu must päike, mis laiutab üle terve horisondi.
Ismaili pilk saatis mind kõikjal. Ta katsus teiste eest salaja minu helli kohti.
Kui ma jäin palavikuga voodisse lamama, samal ajal kui teised tähistasid gece-majade piiratud hoovis newrozi, uut aastat, tuli sibula ja kurkuma järele haisev Ismail minu tuppa.
Ta lipsas minu kõrvale madratsile ja pigistas mind nii kõvasti, et ma purskasin nutma. Ütlesin, et ma pean oma värava Murati jaoks tervena hoidma, sest tema kannab ainsa mehena maamunal mu värava võtit.
Ismail naeris. Tema meelest oli igal mehel selle koha jaoks võti, aga kuna ta austas nii mind kui Muratit, kavatses ta mu värava terveks jätta.
Ta hakkas mu seljast särki ja seelikut ära rebima. Rabelesin vastu, aga ta läks üha pöörasemaks. Ta ütles, et ta võib ükskõik millal minna hoovi ja rääkida klannile, et mina, Layla, käitusin temaga ebasobivalt. Keda nad sel juhul usuksid? Kas teda, täiskasvanud meest ja pereisa, või Laylat, noort tüdrukut, kelle kohta teadsid kurdid juba aastatuhandeid, et temasugust põletavad pahelised leegid?
Ismail rebis särgi mu seljast ja kuigi pisarad hägustasid mu pilku, nägin, kuidas ta võidis rasvaga oma meheelundit, mida ma nüüd esimest korda elus nägin.
See nägi välja kole ja hirmutav, nagu tema peremeeski.
Kui Ismail oligi ülepea oma elundi peremees.
Perutav Ismail lükkas oma elundi mulle sisse. Ta tiris seda välja, aga samas jäi mulje, et ta ei taha enam kunagi seda minu seest välja võtta.
See tegi kohutavalt haiget.
Nutsin terve aja.
Tundus, justkui algaks Ismailil haigushoog ning korraks kujutasin ette, et Allah oli kuulnud mu palveid, lüües mu venna sinnasamasse surnuks, aga kui Ismail oli pisut aega kaevelnud ja ähkinud, tõusis ta püsti ja käskis mul oma limast elundit vaadata.
Mu venna eemaletõukav seeme oli aluslina ära määrinud.
Karjusin talle, et ta tegi mulle kohutavalt haiget.
Sedasi peabki naine tundma, ütles Ismail ja kõndis ukse juurde. Tema jalad tegid rah ja rah.
Ukse peal ütles ta veel, et viuks, viuks, viuks.
5
gülhane, istanbul, türgi
Trammis mõtles Layla ikka veel müüjapoisi näole. Ta oli kümneaastane, vana mees.
Advokaat Suleiman Ecevit noomis Nasiri. Too oleks pidanud mõistma, et klanni mehed hakkavad neid kõigepealt otsima bussijaamadest, rongijaamadest ja sadamatest. Nasir tunnistas oma viga, ta polnud kunagi varem põgenikku aidanud.
Advokaat oli tulnud neile varasel tunnil lärmakaks muutunud Haydarpaşa rongijaama järele.
Nad peatusid, et juua Marmara ranna kalakioskite juures teed. Suleiman selgitas, kuidas süsteem töötab.
Passita ja reisipiletita põgenik toimetatakse İstanbulist piki Marmara mere põhjarannikut Kreeka piiril asetseva Enezi linnani. Sealt kõnnivad nad Meriçi jõe deltasse. See oli Suleimani jutu järgi soine kant ja saarterohke labürint, mida ei tasunud kellelgi ilma kogenud teejuhita läbida. Kreeka keeles oli jõe nimi Evros.
Türgi ja Kreeka vaheline piir ületatakse paadiga, või õieti küll minnakse sellest mööda. Laevareis Egeuse meres asetsevas Sarosi lahes kestab poolest tunnist tunnini ja see võetakse ette öösel.
Kreeka poolel kõnnivad põgenikud Aleksandropolise linna lähistele. Sealt transporditakse nad kas järelhaagiste või kaetud veoautodega Kreeka pealinna Ateenasse. See oli metropol, kuhu kadus kümneid tuhandeid dokumentideta hingi.
Suleimani jutu järgi naersid eurooplased nende meelest provintslike türklaste üle. Eurooplased ise ei pane tähelegi, et nende tänavatel kõnnivad ringi hingeta inimesed. Kui eurooplane kõnnib reisikoridori mööda passikontrolli, hingeldab hingeta olend kakskümmend meetrit allpool autotekil haagises, konteineri pimeduses, viiekordselt läbi hingatud õhus, palvetades, et haagist ei kontrollitaks ega konteineri pitserit lahti ei murtaks.
Need liidu omad õpetavad oma arust meile tsiviliseeritust ja inimõigusi, rääkis advokaat end väristades. Aga me olime suurriik juba siis, kui Saksamaa oli veel trobikond süüfilisest ja katkust puretud külasid. Meil hüüab iga vana minarett, et ta oli kunagi osake impeeriumist.
Nüüd lasevad liidu omad meie Sirkeci vaksali lähedal endal kingi viksida, kõnnivad ringi uhketes riietes ja pugivad kõhud täis oma kodulinna etnilistes restoranides, mille odavaid hindu nad kiidavad. Huvitav, miks neis küll odavat toitu müüakse? Suleiman Ecevit teadis neid asju küll. Ta oli reisinud Saksamaal, Prantsusmaal ja Inglismaal.
„Miks üks edukas advokaat sellist tööd teeb?” küsis Nasir.
„Aga tänu sellele ma olengi edukas,” ütles Suleiman.
Mehed tõmbasid pisut aega advokaadi Marlborosid, seedides balik ekmek'ke, kalaleibu.
„Meil pole raha,” ütles Nasir.
„Kas tüdruk on töökas?” küsis Suleiman.
„Naised lasid Laylal majas kõik tööd ära teha,” ütles Nasir.
„Sel juhul on teil raha küll,” ütles Suleiman.
Advokaat vaatas Laylat, kes polnud puhkepausi ajal ühtegi sõna öelnud.
Mul pole hinge.
Maailmas kantakse seda väikesel paberil.
Layla hoidis käes seesamiseemnetega kaetud simit-kringlit, mille oli Suleimanile müünud üks tänavakaupleja.
„Mis see on?” küsis Layla.
Suleiman vaatas sinna, kuhu osutas Layla näpp, heitis Nasirile kahtleva pilgu ja hakkas naerma.
„See on meri.”
Suleiman ütles Nasirile, et tema arvates olid nad elanud İstanbulis juba aastaid.
„İstanbul on ainus linn maailmas, kuhu saab terve mere ära peita,” ütles Nasir.
Kui Lexus pööras Marmara rannaäärselt teelt ringristmikule, sundis ummik selle peatuma. Autode vahel põikles üks kauplev poiss, kes koputas vaikselt juhipoolsele aknale. Prõmmimise peale poleks keegi avanud, advokaat Ecevit väntas akna lahti. Ta ostis määrdunud näoga poisilt nätsu ja maksis kuruš'iga. Poiss läks murelikult kõrvalasuva auto aknale koputama.
Suleiman pani nad maha Karabataşi trammipeatuse lähedal. Ta pidi kiiresti Saksamaale helistama ja oma isale järele minema.
Oma