Layla. Jari Tervo
Читать онлайн книгу.
tagahoovist paistis lasteaia esine. Vattides lapsed tulid suure kisaga õue.
Enne kui Helena Ilmari ära tundis, jõudis ta muretsema hakata. Ilmari püüdis oma libedate kinnastega külmast lumest palle vormida. Helena endine mees oli ostnud nende pojale uue sinise kombeka. Või oli selle ostnud praegune elukaaslane. See tegi haiget. Mütsil olid turris kõrvad.
Kui bossim poiss Ilmari pikali lükkas, haaras Helena Lafeti võrkaiast kinni. Ta nägi, kuidas poja nägu ehmatusest ja kurbusest väändus. Ükski lasteaiatädi ei tulnud Ilmarit lohutama. Nad ei pannud tähelegi.
Helena vaatas, kuidas poeg nuttis, kuni pisarad ära kuivasid. Talle meenus Ilmari põse pehmus ja tema valgete juuste lõhn. Ta oli teinud vaikset, rütmilist, nõudlikku häält, kui Helena imetamise ajal rinna lutipudeli vastu vahetas. Kui Ilmari oli viiene, tahtis ta kuulda, kuidas ema tema tissiigatsuse häält järele teeb. R-r-räägi sellest, kui ma olin väike tattnina, nõudis Ilmari.
Tema esimeseks sünnipäevaks osteti talle punane vest ja must kikilips. Ta oli nii armas, et Helenal käis südamest valu läbi. Ta ütles „tort”, enne kui küünla ära puhus. Ta sai selle sõna sealsamas ilma õpetamata selgeks, nii tore poiss. Kui Helena abielu viimastel nädalatel iga päev nutma puhkes ja pisaraid pühkis, katkestas Ilmari mängimise ja tuli teda lohutama.
Esimese sünnipäeva järgsel hommikul ärkas Helena köögipõrandal külitades, surudes rinna vastu tühja vahuveinipudelit.
Ta läks vetsu oma nägu pesema.
Ta nägi peeglist, et Martti oli kirjutanud ta otsmikule tuššiga JOODIK.
Hetk hiljem mõistis ta, et see on veekindel.
Potsatuse mure ununes Ilmaril õige pea, ta viskas maast peotäie lund õhku ja pööras näo taeva suunas. Põskedele langev ja kiiresti sulav lumi ajas teda naerma.
Õhtu viimasel läks vingatades lahti hetk enne kümneste uudiste tunnusmeloodiat.
Helena mõistis, et ta võib õppida mehi vihkama.
8
ida-hakkila, vantaa, soome
„Lõikas oma asjanduse maha.”
Ema pööras isale selja ja tegi pojale kannatavat nägu. Nii see on, üks vulgaarsus teise otsa.
„Preester, oma armusaua. No persse, on ikka värk.”
Ema oli lugenud naistelehest intervjuud. Seal rääkis kirikuõpetaja, kuidas ta oli kogu elu tundnud, et on vale sugupoole käes vangis. Sellepärast ta sugupoolt vahetaski. Isa leidis õudusega, et kirikuhärra on muutunud kirikuprouaks, seda poleks osanud vist ennustada isegi kõige kirglikumad naispreesterluse pooldajad. Isa meelest piisas sugupoole väljaselgitamiseks ühest pilgust allapoole.
Ema rahustas teda, nõustudes, et enne seda olid asjalood selgemad ja piirid rangemad. Ta oli lugenud samast naistelehest, et enam polnudki ainult kaks sugupoolt, vaid paarkümmend. Heldene aeg, kui palju on paarikümne aastaga sugupooli juurde tulnud.
„Tagasi see igatahes ei kasva.”
Ema oli nõus ka sellega, kuigi ainult grimassitades, mehele sõnagi ütlemata. Isa arvates oli oma sugulises kuuluvuses kahtlejaid varemgi olnud. Neid kutsuti hulludeks. Nende eest kanti hoolt. Nende jaoks oli oma koht, hullumaja. Seal tormasid nad hommikust õhtuni pidžaamade väel ringi, peatudes ainult külalisi vahtima, näpud piinlikus kohas. Tänapäeval polnud mahti isegi tööd teha, tuli teraapias istuda. Kuigi see, et isiklik pask laotati võõrastele sonkimiseks laiali, oli vist juba eilne päev, nüüd oli nii, et kui taevaisa polnud sündides haava kaasa andnud, reserveeriti aeg kirurgi noa all.
„Tarmo, hoia nüüd oma suuvärk koomal. Muidu on kohv kibeda maitsega.”
Isa pööras ümber ja kõndis laua äärde. Ta liikus piki sirgjooni, pöörates masinlikult üheksakümnekraadiste nurkade all.
See oli elutöö, maamõõtmise pärand.
Isa tükeldas endisi häärberikohti suvilasuurusteks lõikudeks, popsikoha mahtu, väiksematekski. Ta kahtlustas, et ennistab vanu kombeid ja tal polnud sellest kahjugi. Isa ei hakanud kunagi parandama, kui arvati, et ta on sõjaväelise taustaga. Tuttavatele esitles ta ennast nii: vaidlemisele mittekuuluvate maaüksuste mees. Enne kui isa istus, otsis ta ema vaateväljast varju, heitis pilgu Armonlahtile ja silitas käega ninaesist laudlina.
„Eks nad kõik, kirikuõpetajad ja tavalised inimesed, on looja loodud,” ütles ema.
Ta palus meestel mõelda, kuidas kirikuõpetaja ööde kaupa kannatas ja muretses.
Isa ja Armonlahti keerutasid lusikaid tassis.
Helises Armonlahti telefon ja ta palus seda näidates, et tal lubataks ärikõne vastu võtta. Ema ja isa noogutasid. Nad olid hankinud endale kõige lihtsamat sorti Nokiad alles ülemöödunud suvel pärast seda, kui Armonlahti oli põrandal lamades ja tehisparketti kraapides näidanud, kuivõrd keeruline on halvatud inimesel ulatuda kummutil seisva lauatelefonini.
Armonlahti läks esikusse. Tagasi tulles ütles ta: „Seda võid ise otsustada.”
Isa küsis, kas poeg on lasknud ohjad liiga lõdvaks. Armonlahti meelest tuli kannatlikult delegeerida. Nii lihvitakse töötajad algatusvõimelisteks. Ajaleheski rõhutati seda.
Ema arvates oli kohv tulnud lahjavõitu, aga isa meelest oli see just paras. Armonlahti ühines isa seisukohaga, Dallase saiakesi pidas ta samuti õnnestunuks.
„Need olid külmutatud,” ütles ema.
Sigines vaikus.
Vaikuse lõpetuseks isa köhatas.
„Kuidas … kuidas need maitseained ka müüvad?”
Ema vaatas vesisel pilgul oma poega. Mõlemad olid asetanud käed valgele laudlinale, ema ja isa. Lillad veresooned olid selle taustal selgelt näha. Nad nägid välja nagu vanad siidisabad.
Armonlahti rääkis, et ta firmal läheb hästi. Malaisias pandi ööl ja päeval purkidesse rosmariini, kurkumat, karrit, safranit, piri-pirit ja sadasid nende segusid. Ema polnud siiani aru saanud, kes vajab söögitegemiseks midagi muud peale soola ja pipra. Ta oli 1977. aastal hõõrunud küüslauguküünega salatikaussi. Tarmo ei võtnud salatit suu sissegi, mossitas terve nädala. Armonlahti seletas, et maitseainesegud on gurmaanide seas igati kuum kaup. Kõrgema klassi toiduaineteketid konkureerisid omavahel, et saada temalt kõikide imporditud maitseainete eksklusiivõigusi. Seeria „Gourmet De Luxe” oli juba praegu hitt, aga aasta jooksul vändatakse käibele paar nulli otsa ja liigutakse telereklaami peale. Soomes oli umbes miljon potentsiaalset gurmaani. Lisaks maitseainepurgile ostavad nad kopsakat elustiili, rituaalset nuumamist. Nime mõtles tooteseeriale välja Armonlahti ise.
„Nii et selle eest saab … saab raha,” ütles isa.
Maamõõtja teadis, et liiga varane kergendus virutab pettumuse mitmekordseks. Selle tõttu pidi ta kergendusega võitlema.
Armonlahti tunnistas, et raha kolksub arvele küll. Ta oli majandusteaduste magister. Ta oli alati teadnud, et rikastumine sõltub ainult äriideest. Nagu alati, tuletas isa meelde puuskulptuure ja Muumiamaad. Ema langetas käed isa käele ja palus, et ta laseks minevikul juba olla.
„Neljakümneaastane magister müüb maitseaineid,” ütles isa.
Maamõõtja jahmus, kui mõistis, et oli selle välja öelnud. Ta oli kergendusele siiski järele andnud. Ta palus pilguga pojalt vabandust ja poeg andis andeks, pöörates pilgu eemale. Ema näpistas isa käeselja lõtva nahka. Üleskerkinud nahk võttis aeglaselt endise kuju tagasi.
Vaidlemisele mittekuuluvate maaüksuste mees võttis karistuse ilma ühegi piiksuta vastu.
„Üle kolmekümne aasta oleme siin elanud,” ütles ema ja heitis enda ümber pilgu.
Ta nägi rohkem kui tema poeg.
Viiekümnendat, kuuekümnendat ja seitsmekümnendat sünnipäeva, kooke ja torte, kliistriga võitlevat elutoa tapeeti, pitsiga kauplevat ja klaasikest vett paluvat vana mustlasnaist, kallist köögiremonti, sellesse tugitooli