Layla. Jari Tervo
Читать онлайн книгу.
nüüdseks lõpp.
Armonlahti nõustus ema anumise peale sööma veel ühe Dallase saiakese.
9
atatürk kebab, meritullinkatu, helsingi, soome
Filsoofiatudeng Mika Jaussi pani lihaturbani pöörlema. Õhtuse vahetuse osalise tööajaga munn polnud nõusid pesnud, kuigi oli tema kord. Jaussi sirvis läbi määrdunud päevalehed.
Pakane olevat tabanud autojuhte ootamatult, sajad Korea loksud olid teeäärtesse vajunud. Viis tuhat aastat oleme elanud Euroopa kõige külmemas kolkas, aga ikka tuli jaanuaripakane ootamatult.
See rahvas kükitas kohas, mis vastas täielikult tema andekusele.
Jaussi villis ja kogus endasse viha, lugedes artiklit mustanahalise homoprominendi adopteerimisunistustest. Raevu jõul pesi ja loputas ta veerand tunniga puhtaks kõik potid, pannid ja taldrikud. Nõudepesumasin oli kolmandat nädalat tuksis. Eelmisel nädalal patsutas Volkan Jaussit õlale: sina minu pesumasin, sina on Mika Husqvarna.
Volkan tõmbas alati pärast keskpäevast ummikut oma kolme ruudu suurusesse kontorisse, klõbistas ennast netti, luges, mida kirjutati foorumis, ja tuli siis, teetass käes, tagasi lärmama: kakskümmend aastat ma maksab üür, ma maksab maks, mina maksab kuradi sotsiaalmaks.
Mina surmani immigrant.
Jaussi tõstis jalad lauale ja vaatas kella. Afgaan tuli ukse taha seisma, nagu igal hommikul. Täistunnil hakkas ta grimassitama ja koputas oma käekellale. Jaussi avas ukse kolm minutit hiljem. Kiusu pärast serveeris ta afgaanile kebabi koos kartulilõikudega ning kokakoola. Nagu ikka, ajas see taimeleotis mehe marru, ameeriklased okupeerisid ta meelest tema kodumaad. Ta ei toetanud Talibani, aga veel vähem toetas ta USA-d. Jaussi mõtles: afgaani meelest olen ma siniste silmadega saatan. Afgaani pilgu all sõi ta alati vasakut, roojast kätt suhu pistes, vahetas kokakoola energiajoogi vastu, talle meenus liiga hilja, et oli paar päeva tagasi toimetanud külmikusse mägilase väljaõppeks kollast Jaffat, juutide nektarit.
Kui Volkan kohale jõudis, jäi ta ekstra selleks seisma, et uks kinni virutada. See ei õnnestunud tänu pneumaatilisele uksesulgejale.
Ta läks oma konkusse. Varased lõunastajad, ehitusmehed ja ülikooli Kruununhaka linnaosa instituutide tudengid tulid sööma, lastes avatud ukse vahelt külmal keelel kõik kebabikoha nurgad üle limpsata. See tõstis klientide ja personali karvad turri. Jaussi noogutas vaikides tellimuste peale, lüües neid kolksuga letile. Kõik lugesid oma raha üle, enne kui selle Jaussile andsid. Keegi ei andnud kümnekast suuremat rahatähte. Volkan ilmus oma konkust ja dokkis iPodi seina külge.
Einela täitus kurvameelse ja dramaatiliselt kõikuva hommikuse looga „Hatasiz Kul Olmaz”, mida Jaussi oli juba sada korda kuulnud. Seda esitas türgi supertäht, arabeski-Elvis, bağlama-võlur11 Orhan Gencebay.
Jaussi oli vaadanud läbi Volkani CD-de hunniku ning mõistnud, kust too oli varastanud oma vuntsimoe ja seitsmekümnendate mini-vogue’i. Gencebay oli mänginud rohkem kui kolmekümnes filmis peaosa ja tema plaate oli müüdud seitsekümmend miljonit eksemplari, nagu Volkan meelsasti täheldas. Iga türklane teadis, kes on Orhan Gencebay. Kõige rohkem valmistas Jaussile meelehärmi, et aeg-ajalt avastas ta ennast „Hatasiz Kul Olmazi” ümisemas. Gencebay mängis bağlama't nagu Clapton kidrat, kaeveldes kaotatud armastuse üle.
Lisaks muusikale oli Volkan uhke selle üle, et Türgi jalgpallikoondise väravas oli kunagi olnud Volkani-nimeline mees.
Ta oli pannud türgi muusika jaurama, et kliendid tema juttu pealt ei kuuleks. Ta küsis, mida halba oli ta teinud. Jaussi kehitas õlgu. Volkani ja tolle venna Gökdeniziga rääkis ta nii vähe kui võimalik. Nende podisev soome keel pani tal pea valutama. See oli nagu rallisõit ilma rooli ja kaardita.
Soomlane kõnnib linnas poolteise meetrise läbimõõduga ringi sees. Selle sisse lubatakse ainult eraldi loaga. Volkan ja Gökdeniz tungisid alati nii lähedale juttu puhuma, et Jaussi pidi instinktiivselt sammu tagasi astuma.
Volkan küsis, mis halva pärast iga aasta tema arvepidamist kurnatakse. Ta kummardus, et Jaussile sosistada, ja seegi ajas türklast närvi. Karjumine oli tema loomulik viis suhelda. Maksuametnik oli helistanud ja käskinud leida kalendrist mõni sobiv kuupäev. Siis vaadatakse üle Atatürk Kebabi sotsmaks ja arved ja kviitungid ja muud maksed.
„Jälle sama eit. Eit ei saa? Seda eite vist vaja türgi munni.”
Jaussi laiutas käsi.
„Volkan läheb, Volkan paneb, eit karjub, eit taob kannad vastu padi, siis saab, tuleb kananahk. Volkan saab rahu. Saab ainult kaks aastat rahu.”
Jaussi saagis turbani küljest laaste ähmaselt tuttavale tüdrukule, kes naeratas ning tellis kebabi riisiga ja maksis müntidega, sada prossa õppelaenuline, võimalik, et ta oli näinud tüdrukut allikakriitika algkursusel. Jaussi vestis hobusesabale neli ülemäärast laastu, vastas tüdrukule naeratusega ja mõtles hommikusele paagitühjendusele, mis väreles igapäevapasa taustal. Naine oli olnud temast vanem, aga selles asjas kogenematu. Ta oli lausa orgasmi teeselnud, kuigi need, kes olid teinud selles ametis juba mõned tõuked, teadsid, et see on mõttetu.
Oskusi läks vaja ainult isiklikus elus või filmides.
Maja oli samuti uus ja imelik.
Peenema seltskonna korter keset Kruununhakat. Jaussi jälgis Sihteeriopisto kohvikuulutusi. Turule oli tulnud uus tegija. Tudengineiu sai oma annuse ja heitis talle altkulmu pilgu. Paistis, nagu oleks ta lugenud Jaussi näolt, kuidas too hommikut meenutas. Sedagi mõistis tüdruk valesti, flirtis lauda jõudnult üle toa, võttis seljast pakase jaoks liiga sünteetilise narmastega jaki, nii et sai rinnad ette lükata.
„Volkan kolib Türki tagasi. Volkan saadab kõik perse. Sööge kurat oma lumi. Mitte Volkani varras, mitte see.”
Jaussi teadis, et seda ei tee Volkan kunagi, ja seda teadis ka Volkan ise. Ta oli oma sõnaka Kruununhaka türklase rolli liiga kiindunud. Volkani ainus probleem oli tema isiklik sekeldis Jaussi, kes nõudis soomlasena miinimumpalka, ja selle pidi Volkan kord kuus välja köhima. Jaussi arvas, et teine püsiv töötaja Osman saab ainult jotsi. Too hakkis nüüd köögis salatit. Suure kokanoa meeltavaldavaid lööke oli kuulda söögisaali, kuigi Volkan tegi iga päev sellekohaseid märkusi.
„Kebab ahjukartulitega ja piim.”
Ennast letile unustanud Volkan vabandas kliendi ees, et traditsioonilises türgi meyhane's12 piima ei jooda, see loputab kebabiliha nüansid minema. Jogurtit seevastu küll. Kui see ei sobi, pakutakse ka teed ja nii mitu tassitäit, kui härra iganes jaksab. Jutuvooluga põrandalt kerkinud klient oli nõus ja triivis nurgalauda. See jäi vabaks tudengineiust, kes otsis enne lahkumist Jaussi pilku ja noogutas. Jaussi tegi talle silma. Tüdruk paistis selle tallele panevat. Volkan röögatas enda kõrval seisvale Jaussile härra tellimuse. Tüdruk ehmatas ennast restorani uksele seisma.
10
nordea, senaatintori, helsingi, soome
Armonlahti ootas Senaatintori kontoris oma personaalset pangakonsultanti. Lubatud vene tüdrukut polnud tulnud. Armonlahti helistas Iljale Lappeenrantasse. Ilja ütles, et tüdruk hüppas Neevasse ja sinna ta kadus.
Ega seda ei teadnud kunagi, mis parasjagu nende seelikusabasid kergitas, rumalad kassikesed. Iljal tuleks hakata Armonlahtile järgmiseks nädalaks uut tüdrukut orgunnima, aga ta ei paistnud sellest väga vaimustuvat. Armonlahti kurtis, et tal on kohe paari tüdrukut vaja.
Armonlahti kahtlustas, et Ilja kaldub teda politseinikuks pidama.
Nad olid kohtunud korra Helsingi raudteejaama restoranis, kui Armonlahti oli otsinud kohtuprotokollidest inimkaubanduses süüdimõistetute ja kahtlustatavate nimesid. Ta mõistis, miks Ilja tõrkus. Võõras mees pakub välja kohtumise, surub kätt, küsib, et kas on kohvisoovi ja palub seejärel vahendada paar tüdrukut prostiks. Kes mind soovitas? Ma leidsin teie nime kohtuprotokollidest, härra Kozlov.
Armonlahti uurimistöö kohaselt oli olemas kaht sorti soome