Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets
Читать онлайн книгу.
mõmisesid haavunult. Ühe orjanäru pärast ajada sõdalane kaaskonnast minema, seda polnud enne veel kuuldud, kuid ründurid teadsid hästi, et süüta polnud nemadki. Sellised naljad, millega nad end alles äsja olid lõbustanud, ei meeldinud edelingile ja saksid teadsid seda. Pealegi oli edeling siiski edeling ning tema tahe oli ülem.
“Träälid läksid kiskuma,” püüdis keegi haukidest selgitada, osutades orjale, kellele teised träälid raputamise ning veekastmisega hinge sisse püüdsid puhuda. Kuid tõmmu, karvase näoga mees lebas kägaras katla kõrval ega andnud elumärki. Wulfgar saatis kõnelejale vihase pilgu.
“Pea suu, Bo, ma tean, mis siin toimus. Osmond! Kus on Osmond? Oidne scippare, sinu edeling vajab sind!”
Edelingi nõumees ja majapidamise ülevaataja ilmus kiirel sammul nurga tagant välja; scippare võis viibida samaaegselt mitmes kohas – nii hoolikalt valvas ta edelingi asjade järele. Veider oli see, et Osmond polnud veel tagahoovil toimunust teadlik. Mehe näolt peegeldus ärevus.
“Minu edeling?”
“Kas nii valvadki sa edelingi omanduse järele, Wodeni täku nimel?” osutas Wulfgar liikumatult vedelevale kehale. “Träälid notivad üksteist ja minu ründurid vahivad seda, silmad jõllis, pealt. Aasirite nimel, nad isegi ajavad orje otsekui täkke omavahel kokku! Kas su silmad on pilve taga?”
Scippare nägu karmistus.
“Minu edelingi viha on aus, kuid olgu ta mureta, tema silmad ei näe enam midagi sellist.”
Kortsus kulmul kuulas Wulfgar Osmondi, kuid ei öelnud talle enam midagi, selle asemel vaatas ta Ballimari, kes seisis teistest eraldi. Kimber sihtis oma pilguga kaugusi; ta ootas karistust ja vihkas seda, sest tema meelest oli see ebaõiglane. Ta polnud tahtnud võidelda, Wotani pühade kaarnate nimel! Noormehe raskepäraste joontega nägu süngestus ja kivistus veelgi, sarnanedes tumedast puust nikerdatud nõiamaskiga. Viha vajus külma raevuna tema meeltesse ning kimbri tihedad kulmud liikusid ninajuurele kokku.
Uudishimu ja viha kütkes olev edeling Wulfgar astus Ballimari ette ja pööras nuudivarre abil kimbri pead nii, et see vaatas talle otsa. Metsiku põhjamaalase silmis sähvatas raev ning tema sõrmed tõmbusid rusikasse. Kohe aga oli ta ranne Thoeni raudses haardes ja kimber adus, et selle hiidkasvu hauki vastu oli ta võimetu. Vägev sõjamees muigas põlglikult. Ballimari lai rind tõusis ja vajus raskete hingetõmmete taktis. Wulfgari kael oli käeulatuses, kuid ta ei saanud midagi teha! Haukide edeling aimas, mis toimus selle põhjalast toodud poisitati hinges, ja ta habemes suunurka ilmus halvustav irve. Tappa ta? Ei, aasirite nimel, tema surm polnud jumalate soov, liiatigi võis selle tugeva poisi eest vahetuskaubana saada hea härja. Kuid karistuseta ta jääda ei tohtinud! Wulfgar noogutas Thoenile ja viipas peaga noore trääli poole.
Järsu tõmbega rebis Ballimar end lahti ja hüppas paar sammu eemale, tõstes võitlusvalmilt käed. Haukid uratasid vihaselt ja relvad tõusid. Edeling peatas sõdalased keelava käeliigutusega ja ründurid lasksid sõjariistadel vajuda. Nad taipasid nüüd, mis edelingil plaanis oli, ja käratsesid heakskiitvalt. Oli hea päev – sai näha kaklust ning lahutada ühe orja karistamist pealt vaadates meelt…
Ballimar valmistus surmaks, nähtavasti olid aasirid meelt muutnud. Kimbrungide sugu pidi Midgardist kaduma. Noormees ei kavatsenud lasta end vastupanuta nuhelda. Teinuks ta seda, oleks isa Walhallas poja endast ära tõuganud…
Thoen muigas põlglikult, kui nägi teda vastupanuks valmistumas; hauk oli kimbrist oma paar tolli pikem ja tublisti raskem. Ka teised saksid naersid, kuid mitte nii enesekindlalt – kimber oli neist kõigist pikem ja vaid üksikutel olid sellised lihased. Thoen liigutas prooviks õlgu ja viskas halvakspanevalt üle õla nii raske mõõga kui ka laia noa – ta ei vajanud trääli karistamiseks sõjariista. Ballimar taganes aeglaselt, heites üle õla kiireid pilke, veendumaks, et keegi teda alatult selja tagant ei ründaks.
“Võta nuut, vahva Thoen,” lausus Wulfgar rahulikult ja heitis sõjamehele oma uhke, hõbenupuga piitsa. “Orja taltsutatakse piitsaga.”
Hauk püüdis löögiriista lennult kinni ning vilistas sellega läbi külma õhu. Ballimari silmad tõmbusid lämmatavast raevust pilukile. Hoop tuli kiiresti kui salvav madu, piug vilises õelalt ja noormehel õnnestus napilt kõrvale põigata. Kimber ei kõhelnud hetkegi; vaikides viskus ta hiiglase suunas, lüües viimase oma keharaskusega kõikuma. Nuut kukkus kõvakskülmunud maapinnale, Thoen vankus. Kimbrung pani nugise väledusega talle jala taha ning end valusalt ära lüües prantsatasid mõlemad maha. Vasemalt tuli raske hoop vastu Ballimari roideid, Beanstani poeg ahmis õhku, kuid klammerdus puugina saksilase kõrri, mis oli jäme nagu tarval. Mõlemad rübelesid maas; Thoen urises raevukalt.
Haukid vilistasid ja naersid lõbustatult – seda ei juhtunud ju iga päev, et üks trääl sedavõrd tüli tegi, et Thoen ise tema nuhtlemise käsile pidi võtma. Kaashõimlaste naer ajas hiiglakerega saksilase marru, ent Ballimar ei hoolinud enam millestki, ta raius parema käega jõhkraid rusikahoope vastu Thoeni raudseid lõugu; hauk üksnes urises ja virutas noormehele vastu pead nii, et sel silme ees mustaks läks. Viivu pärast heitis hauk ta osava võttega maha, kargas püsti ning andis jalaga kimbrile halvava löögi selga, kes sellest hoolimata järgmist hoopi üritas tõrjuda. Mõistagi ei õnnestunud see Ballimaril ja uus valuhoog sundis Kimbrungi kõverasse tõmbuma. Ila voolas noormehe valukrambis avanenud suust ja ta kurgust kostus jõuetu kähin, Ballimar ei suutnud isegi kätt liigutada. Ja alles nüüd tuli tõeliselt julm, mõrvarlik hoop, mis ähmastas Ballimari mõistuse ja nüristas meeled; ta keerdus tahtejõuetult kummuli, nägu vastu külma maad. Iialgi polnud tal nii halb olnud, kunagi polnud noor Kimbrung sellist häbi ja alandust tunda saanud. Tapluses alla jäämine polnud häbi – alati oli keegi kellestki tugevam –, kuid peni kombel peksa saamine oli teine asi!
Külmunud mulla tükid kleepusid tema ilast märgunud põsele, sattudes kipitavana silmi, kust nirises alanduspisaraid. Tahtejõuetult püüdis ta keelega poriks sulavat mulda suust välja lükata, kui esimene kõrvetav nuudihoop tal üle turja käis. Metsik, väljakannatamatu valu tungis kõikidesse tema meeltesse, pannes ta tõmblema kui lömastatud peaga mao. Kohe järgnes esimesele löögile teine, viletsad närud metsiku põhjalase seljas rebenesid koos nahaga; uus hoop – ja kaltsud punetasid verest. Ballimar viskles kui elusalt nülitu, ent hoobid aina langesid ta laiale seljale, lõhkudes nahka ja purustades liha, lõpuks tabas piu hõbedast valatud ots teda pähe ja noormees kaotas teadvuse.
Raevust pöörane Thoen lahmis piitsaga, virutas taas jalaga, lohistas kimbrit juukseidpidi, peksis peaga vastu maad; viimaks tüdis ta nuudiga peksmisest ning tagus Ballimari selle varrega. Räbalateks nüpeldatud riided punetasid verest, maapind kimbri ümber oli ruugeid plekke täis. Noormehest oli järele jäänud veider tõmblev tomp, kust kostis katkendlikku kähisevat hingamist. Ballimar isegi ei võpatanud enam hoopide peale, tõmblused vaibusid. Ta üksnes korises jõuetult.
Thoen virutas liikumatult maas vedelevale kehale veel korra jalaga ning ajas end sirgu. Hiiglase meelekohal tuksles sinakas sooneke ja laup pärlendas higist, põsel punetas verepiisk. Tema hingeaur tõusis kuumade pööristena õhku. Haukid põrnitsesid vaikides oma vägevaimat sõdalast ja liikumatult lebavat trääli. Haruharva oli mõni ori sellise karistuse üle elanud ning ründurid alustasid vaidlusi – jääb see trääl ellu või mitte. Osmondi märguande peale tõid kaks orja puuämbritega vett ja valasid kimbrile peale. Roosakad veenired pahisesid mööda külmunud maapinda laiali, Ballimar ümises nõrgalt.
“Kärvab vist,” ennustas keegi wulfingidest. Thoen uratas.
“Tooge veel vett!” käskis edeling Wulfgar.
Uued pangetäied vett pahisesid Ballimarile kaela, noormees oigas tuhmilt, võpatas paar korda ja kõverdas värinal sõrmi.
“Ei ta kärva,” urises Thoen süngelt. “Kui ta selle peksu kätte kõngeks, oleks see molkus juba vagane, tursside nimel!” Mees pühkis näolt hüübiva verepiisa.
Wulfgar vaatas teadvusetut Kimbrungi kaalutleva pilguga. Thoen ootas üksnes edelingi märguannet, kuid Wulfing andis kõigile ootamatult käsu nuheldu üles tõsta ja varju alla kanda.
“Kiiremini!”