Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets
Читать онлайн книгу.
enesele sama ränka karistust. Kusagilt lonkis esile hatune peni, jäi vereseguse poriloigu kohal seisma ning hakkas aeglaselt roosakat vett lakkuma.
KUUS
Kuu kallas hõbedast valgust edeling Wulfgari talu õuele ja pikad siredad varjud joonistusid selgelt maapinnale. Läheduses ulgus kaeblikult paar peni, kuni saksikeelne käratus nad vaikima sundis. Taas uppus kõik ühtlasse vaikusse, isegi unise vardja samme polnud suletud väravate ees kuulda.
Pimedast nurgatagusest ilmus hele sihvakas kogu, seisatas viivuks ning lipsas nobedalt järgmise nurga taha. Üks koer haugatas laisalt, ent rahunes kohe tuttava lõhna ning hääle peale. Naisekogu ruttas külmast kössi tõmbudes edasi, hoidudes seinte varju ning vältides üleliigseid helisid.
Träälisara kerkis tütarlapse ette musta ja kogukana, seestpoolt kostus tuhme summutatud hääli. Neiu lükkas ukse aset täitva haisva hobusenaha kõrvale ja talle lõi vastu lämmatav higi- ning mädahaisuline leitse, magajate norin ja pomisemine. Kaugeimast nurgast kostus hääli, mis tüdruku rahutuks tegid. Seal lebas räpastel õlgedel kõhuli Ballimar, kes viskles jõuetult ja sonis oma võõras metsikus keeles. Palavikuhigi nõrgus mööda ta nägu, valuoiged segunesid segase sonimise ja vihaste karjetega, vahetevahel urises noormees raevukalt. Kimber väänles viletsal asemel, üritades end püsti ajada, kuid langes verehigise ja oimetuna õlgedele tagasi. Keegi träälidest ümahtas üllatunult, nähes noort tütarlast, kuid viimase vihane sisin sundis teda taas silmi sulgema. Ballimar soigus jälle ja libistas keelega üle kuivanud huulte.
Kimbrungi peas segunesid koletislikud viirastused läbielatud õudustega, pärani suudega karjuvad näod vilksatasid ta vaimusilma eest läbi, halja terase välgatused, verepulm ning ahistav aimdus, et vaenajad olid ta käed kinni sidunud… Ballimar karjus metsikult ja rabeles, ent sellest polnud abi, isa Beanstani pea keerles vere pritsides läbi õhu ja veeres kivisest trepist alla, lõhkiraiutud Kimbrungid langesid üksteise järel. Mõdukojast tõusid hiiglaslikud leegid, must rasvane suits mattis kimbril hinge ja põletav kuumus lämmatas teda. Kas olid röövlid jätnud ta seotult tuleroaks? Ole sa neetud, Thoen! Ole neetud, Wulfgar! Neetud! Neetud! Neetud! Thoen! Thoen! Neim! Õnnestav jahedus valgus tal üle kukla ja põse suuni, Ballimar jõi kaua. Ta jõi ning aeg-ajalt valati talle külma vett ka pähe. Milline nauding see oli! Aasirid tasugu heldelt sellele, kes raatsis talle vett tuua! Päästev pimedus mattis Ballimari enese alla ja mõneks ajaks sai noormees metsikutest nägemustest rahu.
Jahe vesi vulises üle Ballimari verise selja, ta oigas. Tema silmad olid suletud ning parimagi tahtmise juures poleks kimber neid avada suutnud; mõlema sarna asemel olid üles tursunud suured muhud, paistes silmakoopad mustendasid verevalumitest. Ballimar oigas kähinal.
Noor neiu võttis puhta pleegitatud riidest lapi ja kastis selle külma kaevuveega täidetud savikannu; laete paksud tumedad juuksed olid nahkpaelaga kuklasse kokku veetud ja langesid jämeda palmikuna abaluude vahele. Tõmmanud hame põlvini üles ning kükitanud aseme kõrvale, asetas tüdruk lapi ettevaatlikult noormehe seljale; Ballimar võpatas ja karjatas valust, ta üritas jõuetu liigutusega näitsikut lüüa, kuid kimber oli sedavõrd nõrk, et neiu ta käe vaevata tagasi surus. Beanstani poeg oigas korinal ja katsus ebaledes pead tõsta, aga langes ohates asemele tagasi. Kimbrungi laup oli palavikust kuum ja ta hingas kiiresti, lühikeste hingetõmmetega. Laete lükkas Ballimari verest korpas juuksesalgu näo eest kõrvale, paljastades ka peahaava, mille oli löönud hõbedane piitsavarre nupp. Kaunis tütarlaps puhastas püüdlikult nuheldu haavu, püüdes ohvri oietest ja sajatustest mitte välja teha. Puhtast lapist oli ammugi saanud verine kalts, kuid näitsik oli visa ja haavad said pestud. Ise tervendavaid loitse sosistades sidus tüdruk Ballimari haavu; noormehe suure ja raske kere kergitamine nõudis neiult suurt pingutust, kuid ta tuli sellega siiski toime. Vaatamata oma nõtkele naiselikule kehale, oli laete piisavalt tugev, et mässida kimbri vägev rindkere kaasavõetud kangatükist käristatud sidemetesse.
Tüdruk vaatas nukralt ja mõtlikult lamajat. Oli sel elulootust, kas maksis tema pärast heita vaekausile oma kaitstud koht emanda ümmardajana ja riskida mõne räpase trääli naiseks sattumisega mõnes neist närustest osmikutest? Kuid tüdruk oli visa ja ei taganenud kord vastu võetud otsusest, ehkki ei taibanud täpselt selle põhjustki. Miks oli ta seda teinud, Brisinga-kee nimel?! Neiu hingas külmetavatele sõrmedele. Katnud lamava Ballimari viletsa tekiga, ohkas näitsik sügavalt. Magavad träälid norskasid; mõni oli end maas kerra tõmmanud, teine magas omatehtud roigaslavatsil, ilaniit suunurgast väljas. Selles saras oli räpa ja mustuse lehk, trääli igipõline hais, madalate orjade ihulõhn. Raudne pidi see olema, kes sellises mustuses taolistest haavadest terveneda suutis… Neiu tõmbas juuksesalgud Ballimari tursunud näolt kõrvale ja ohkas veel korra. Tegi ta ikka õigesti?
SEITSE
Oli külm ja tuuline õhtu, kui Ballimar esmakordselt taas välisilma tajus. Ta toibus aeglaselt ning adus otsekui läbi udu, et teda taheti püsti tirida. Kimber mäletas, kuidas oli Thoeni peksust oimetuna tagaõuel pikali jäänud ning leidis sisimas, et oli tõepoolest tagumine aeg kuidagi varju alla komberdada. Aegamööda pöördus mõistus Ballimari pähe tagasi, ent koos sellega tuli ka valu. Suurekasvulise noormehe pea lõhkus, kõhnunud keha raputasid külmavärinad. Kellegi käed kiskusid teda kaenla alt ja kimber aitas tundmatule kaasa nii hästi-halvasti kui suutis. Ajades end õlgedele istuma, ägas Ballimar valust, kui haav rebenes seljal ja meeltest käis läbi halvav valuhoog. Silme eest oli must ning iiveldus sundis kimbrit suud avama, ehkki peale kõrvetiste ei tulnud maost midagi. Kus ta oli, Wotani pühade kaarnate nimel? Ballimar tõrjus mõtted endast eemale, pea valutas niigi ülearu…
Kuid teda ei jäetud rahule; painajale järele andes sundis Beanstani poeg ennast pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid algul põlvili ja siis püsti tõusma. Nõrkus võttis Kimbrungi tuikuma, iiveldus lõi kurku vastiku krambi, külmavärinad asendusid palavikuhigiga. Ballimar ümises jõuetult ja olekski otseti maha langenud, kui teda poleks aidanud tundmatu abiline. Kimber nõjatus kellegi ahtale õlale, mis ta raskusele vaevu vastu pidas. Need olid naisterahva kitsad õlad, mille ümbert Ballimar kinni hoidis; häbi andis Kimbrungile jõudu ning ta ajas end hambaid risti surudes sirgu. Oodanud ära suurema valu vaibumise, avas noormees silmad ja nägi, et oli träälisaras, Wotani kaarnate nimel, ta oleks seda pidanud taipama juba lehast, mis siin valitses…
“Tule… Tule… Brisinga-kee nimel…” sosistas keegi ning taas võttis naine Ballimari raske, jõuetult rippuva käe ja talutas kimbrit ettevaatlikult väljapääsu poole, tehes kõik, et vältida noormehe kukkumist. “Siin sa sured…”
Ballimar ei soovinud neid saksikeelseid sõnu mõista, ta pea käis ringi, külmavärinad raputasid ta ihu ja asendusid siis lämmatava palavikuga. Oleks tahtnud oksendada, ent see tõi esile vaid piinavad krambid. Kõrvus undas. Iga samm tekitas talle metsikut valu, mis liikus hoogudena üle ta nuheldud ihu. Haav peas tuikas, nagu oleks sinna hõõguva rauaga pistetud. Ballimar ei suutnud edasi komberdades mõelda millelegi peale järgmise sammu. Ta ei märganud hõõguvat kollet keset orjade elamut ega isegi trääli, kes kõhna räpase orjatüdrukuga haisvatel õlgedel ameles. Ta ei mäletanud sedagi, kuidas kitsas naisekäsi hobusenaha tema eest kõrvale lükkas ja ta ise pooleldi roomates ukseavast välja komistas.
Kõle tuul tõi Ballimari taas meelemärkusele ja kimber leidis end kõvakskülmunud maapinnal põlvitades naisterahva ümbert kinni hoidmas, kuna naise, õigemini küll näitsiku käed teda õlavarrest püsti püüdsid tõsta. Wotani… käevõrude juures… kui külm oli!.. Oli ta’s tõesti nii kaua ainsagi oiuraasuta orjahurtsikus lebanud? Nõrgad sõrmed libisesid tulutult neiu õlalt alla, Kimbrungi jalad olid püdelad kui vettinud leib, ometigi suutis ta end kuidagi tüdruku najale kõverasse upitada. Kui palju päevi, Wotani nim…
Mõtted Kimbrungide viimse võsu peas olid lühikesed ja tuhmid nagu joobnul; ainus, mis talle pähe mahtus, oli soov maha heita ja kõik unustada. Ta ei saanud aru ega tahtnudki mõista, kuhu ja mispärast ta sedasi komberdama pidi. Valu seljas ja peas oli muutunud tuimaks nagu ta isegi. Külm tuul kangestas liikmeid.
Korraga lõi noormehele vastu soojapahvak ja ta kuulis kusagil kaugel selja taga ukse tuhmi kolksatust. Vaevaliselt silmalauge tõstes leidis Ballimar end väikesest hubasest kojast. Kõigest