Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets
Читать онлайн книгу.
valiku ja see otsus polnud kergete killast. Peale selle sundisid päritolu ja isandatõu veri teda alateadlikult edelingi elamu ning mõdukoja juures liikuma. Hobuste hirnumine, terasekõlksatused ning karedad mehehääled istusid tema kõrvadele enam kui lojuste ammumine või träälide mõmin. Ballimar aimas, et scippare Osmondi pea oli jahiettevalmistustega ametis ning tal polnud sel hommikul sugugi mahti orje käsutada ning seda ei viitsinud eriti teha ka sõdalased, kes jahile ei pidanud minema. Nõnda oligi Ballimar jätnud haokorjamise teiste träälide hooleks.
Edelingi koja uks avanes, välja astus Finn, kel olid ratsmed õlal. Ta võttis suuna lasilale, kuhu olid seotud madalad ja sitked hobused. Wulfgari ratsut polnud raske ära tunda – see oli kõrgemat kasvu, siledama karva ning pikemate, sihvakamate liikmetega. Nähtavasti oli loom toodud lõunast, lauskmaadelt, olgu siis vahetuskauba või saagina. Siisap, nähes Finni üksteisele hambaid näitavate hobuste vahele kaduvat, ronis Ballimargi räästa alt välja ning kõndis kiirete sammudega lasipuuni, sukeldudes seal samuti rahutute täkkude vahele. Finn oli Wulfgari hobuse harjamisega ametis ega märganud Ballimari enne, kui viimane lasipuult hobuseriistad võttis ja lõunamaalasest orja õlaga kõrvale lükkas.
“Hei!” hüüatas Finn üllatunult ümber pöörates. “Sina!”
Ballimar ei pidanud noort trääli vastusegi vääriliseks; ta võttis valjad ning üritas neid hobusele pähe panna, ent täkk välgutas oma suuri valgeid hambaid.
“Neetud orjanäru!” karjus Finn vihaselt, olles veendunud, et Thoenilt saadud keretäis on trääli alandlikuks muutnud. Ta tahtis veel midagi öelda, ent kiiremini kui silm suutis jälgida, pöördus Ballimar ümber, haaras tal oma raudsete sõrmedega kõrist ja kergitas ta hingetoru kinni pitsitades vaksa võrra maast lahti. Orja nägu värvus aina tumedamaks. Viimaks lõdvendas Ballimar haaret, vaatas õhku ahmivale noorukile oma roheliste silmadega otsa, ning ta pilgus oli jahe sõnatu hoiatus. Finn silitas kähisedes muljutud kõri.
Ballimari äkilistest liigutustest ehmunud hobused rahunesid tasapisi ning kimber võttis maast valjad, et need ratsule pähe panna, kuid seegi kord laksatasid täku hambad vaenulikult. Kimbrung oli kaljustelt küngastelt ning kivilõhandikest pärit põhjalane, muistse jalgsirahva poeg ja ei teadnud hobustest nii palju kui lauskmaa rahvad, ent ta isa oli olnud vürst ja juba tema seisus oli nõudnud ratsasõitu. Nõnda oskas ka Ballimar hobustega ümber käia ja tõrkujaid sõnakuulmisele sundida oskas ta veelgi paremini. Haaranud täkul välkkiirelt sõõrmetest, pitsitas kimber oma toore jõuga sedavõrd valusalt, et loom vaid inises ning ei üritanud enam midagi vaenulikku ette võtta. Igaks juhuks asetas noor kimber ka ühe toeka vitsa tähendusrikkalt hobuse nägemisulatusse. Teised loomad korskasid ja trampisid ehmunult nõnda, et pidid Finni peaaegu kapjade alla tallama. Täku silmad kiindusid löögiriista ja ta kõõritas vaid aeg-ajalt kimbri poole. Ballimar seadis täku oskuslikult sõiduvalmis, unustamata ainsatki rihma või pannalt. Ikka veel lõuaalust hõõruv Finn jälgis teda. Lõunamaise noormehe silmis läikis hirm kimbri loomaliku jõu ja halbatõotava vaikimise ees. Finn ei suutnud uskuda, et mõni naisest sündinud mees võiks olla nii tugev kui see põhjast toodud trääl, ja et keegi söandaks peale Thoenilt saadud karistust veel isepäiselt talitada. Sellal, kui end roomlaseks nimetav noormees Ballimari seiras, lõpetas Kimbrung hobuse sõidukorda seadmise ja sõlmis looma lasipuu küljest lahti, et olla valmis edeling Wulfgarile tema ilmumisel vastu minema.
“Neetud…” kähises Finn vaevaliselt, ent Ballimar ei austanud teda ainsagi pilguga. Roomlane istus jõuetult seljaga vastu lasipuud; ta kõril olid tumedad muljumisjäljed. Finn pomises midagi oma emakeeles, kuid kimber ei mõistnud tema sõnadest õhkagi ja Kimbrungi poolest võis ori kõnelda, mida tahes, kui see vaid nõidumine polnud. Aga preester Beanstani poeg oskas isegi võõra keele tavalisi ning manasõnu eristada. Ballimar ootas kannatlikult edelingi tulekut ja lõi hooletu jalahoobiga pikali roomlase, kes üritas püsti tõusta ning eemale tuigerdada.
Viimaks avaneski rasketest nikerdatud postidest toetatud räästa all lai, samuti nikerdustega kaetud uks, mille tagant ilmus nähtavale edeling Wulfgar, peas nugisenahkadest karvamüts, mille küljest kaks saba üliku laiadele õlgadele rippusid. Seljas oli Wulfgaril lihtne villane vammus ja selle peal karvadeta nahast poole reieni ulatuv vest; jalgu katsid tugevad linasest püksid ja härjanahast saapad, sääremähiseid hoidsid kinni nahksed rihmad. Laia pronkskaunistusega vöö vahele oli torgatud kahekorra keeratud nuut, vööl rippus peenelt kaunistatud hõbetupes pikk ja lai tüüringi päritolu nuga, millel oli morsavandlist lõigatud ja kuldilustustega pide. Üle õla oli heidetud nikerdatud nooletupp paarikümne hea noolega; käes hoidis ülik rasket karuoda ja nelja-viit kerget jahi-viskoda.
Nüüd tundis Ballimar, et õige aeg on saabunud, ning ta läks tõrkuvat hobust suistest talutades üle avara õue edelingile vastu. Ta põlgas iseennast selle pärast, mis teda ees ootas, ent ta oli oma valiku teinud ja pidi seda järgima. Noormees peatus üllatusest seisatanud haukist paari sammu kaugusel ja tõi pead langetades kuuldavale esimesed vangipõlves lausutud sõnad:
“Ratsu on valmis…” lisades otsekui pingutusega: “… isand.”
Wulfgari näost võis alul välja lugeda üllatusega segatud viha, tugev edeling kiskus juba vöövahelt nuudigi, nii et ka ratsu ehmus, kuid aegamööda kadus pahameel ta palgelt ja hauki kogenud silm vaatas täku nõudlikult üle. Oma norimishimust hoolimata ei olnud Wulfgaril siiski kusagilt kinni hakata ning ta oli juba viskodade kimpu sõiduvaiba küljes olevate nahkaasade külge kinnitamas, kui Ballimar odad võttis ja sellegi töö vilunult ära tegi. Samuti pani kimber paika rullikeeratud vaiba, mis jäi istumiseks mõeldud karusnaha tagumise serva alla, nii et selle vastu oli mugav tagumikku toetada. Ta hoidis hobust paigal, kui Wulfgar ratsu turjale hüppas. Kimbrungi kiivas pilk pani tähele, et hüpe oli nõtke ning kerge, täies jõus sõjamehe oma.
Alles nüüd söandas Finn lasila juurest ära tulla ja lähenes ebaledes, süüdlaslikult ja solvunult isandale. Kimber jälgis tähelepanelikult hauki näoilmet ning oma rõõmuks märkas ta edelingi habemes kahjurõõmsat muiet.
“Finn, närukael, mis sinuga juhtunud on?” irvitas Wulfgar lõbustatult. Nähtavasti arvas mees, et trääl kellelegi vabadest haukidest tüütuks muutus ning selle käest vastu kõrvu sai.
Midagi selgusetut pomisedes osutas noormees kimbri poole. Wulfgari nuut vihises ja hõbedane piuots jättis Ballimari seljale verise vorbi, kuid viimane ei võpatanudki, laskis vaid pea rinnale ning pomises: “Sinu tahe on minu üle, isand…” Hobune korskas ehmunult ja rabeles, kuid noormees hoidis valjaid endiselt oma tugevas rusikas. Wulfgari nägu oli aga vihastest hoopidest hoolimata rahulik, üksnes hääle võbin reetis edelingi raevu.
“Sa kas jätad oma sandid kombed või sul läheb nagu Gollweigil!” lausus ülik.Taas laksatas nuut ning Ballimar surus hambad kokku, et mitte meeletust valust karjuma hakata; eelmise peksu haavad polnud veel täielikult paranenud ning tegid piina. “Sina, kärss, pead ükskord mõistma, kes on su isand! Ka tõrksad hobused ratsastatakse, tigedad naised tehakse taltsaks ja kurjad koerad leebeks! Vannun Wodeni oda nimel, ma tümitan sinu haisvast kerest kogu su jonni ning sõnakuulmatuse välja!”
Mõdukoja uks avanes, sõjamehed astusid imestades välja ning kära peale kogunes teisigi talu inimesi eesõuele; nad vahtisid uudishimulikult, kuidas Wulfgar kolmandat korda träälile nuudiga virutas. Ka Freydis oli nende hulgas, kuid Ballimar ei näinud teda.
“Isand andestagu mulle,” sõnas Kimbrung alandlikult. “Tahtsin vaid omaenese käega sinu ratsu sõiduvalmis seada…”
Neljas kord tõusis käsi; Ballimar tõmbus hoobi ootel küüru, ent seekord hoopi ei järgnenudki, edeling torkas nuudi selja taha vöö vahele.
“Olgu see sulle õpetuseks, Asgardi asukate nimel,” uratas Wulfgar. “Ja kao mu silmist, värd, kui sa ei taha, et nuudiga su turjalt naha koorin! Kao siit, litapoeg!” Wulfgar sülitas vihaga, osutades träälisara suunas.
Ballimar pöördus aeglaselt ja eemaldus raskel sammul, saateks Finni põlglik naer ning külmunud mullakamakas, mis täpselt visatuna tabas teda otse kõrva taha. Kuid seda poleks roomlane pidanud tegema. Noormees keeras end kassiliku väledusega ringi ning vähimatki hoolimata sellest, mida edeling Wulfgar võiks arvata, sai paari hüppega kätte