Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets
Читать онлайн книгу.
vanurid, kõik, kes iganes edeling Wulfgariga seotud olid, põletada kojad, riisuda tühjaks panipaigad ning piinata kõiki kaua ja metsikult. Taevaalune pidi mustama suitsust ja kaikuma surijate karjetest, maa võbisema nende tõmblustest! Ent ikkagi – kuidas? Edeling Wulfgari tapmine oli tühiasi, pelgalt veretöö – suguvõsa aarded oleksid jäänud ikka Wulfingide valdusse, samuti lipuoda ja Beanstani kolp… Ta pidi selle kõik relva jõul tagasi võitma, mitte alatult nurga tagant mõrvu sooritama. Ballimar oli vürst, mitte närune trääliverd varas.
Kimbrungi rinnus möllas kogu ta hõimu aastasadade pikkune julmus ja metsikus, iidne tapaiha ja neimanälg… Ta lihtsalt pidi kätte maksma, nii või teisiti. Jah, ent jäädes truuks oma vere käsule ning keeldudes edelingi ees kaela painutamast, võis ta sandistuda või koguni surma saada, ning siis ei oleks ta suutnud enam midagi teha. Kumb oli siis lõppeks tähtsam, Wotani pühade kaarnate nimel? Salata maha oma uhkus, mille ta võlgnes oma päritolule, või surra püstipäi, kuid jätta oma isa ja tema ründurite, kaashõimlaste eest kätte maksmata? Ehk peaks jumalatelt nõu küsima? Surra olnuks kerge – kiire noapiste Wulfgari südamesse ja wulfingid oleksid Ballimari sealsamas maha nottinud või surnuks piinanud. Ta oleks surnud võib-olla sõjamehe surma, surnud sirge seljaga, uhkus rinnas. Kuid missuguste nägudega oleksid talle otsa vaadanud langenud kimbrid Walhalla mõdusaalis? Ballimari pani valiku raske taak ohkama. Beanstani veri kisendas kättemaksu järele… Kuid alandada end orjaga samale pulgale?
Ballimari ilvesekõrvu kostsid lähenevad sammud ja ta pööras pilgu ukseavale, kus haisev hobusenahk kõrvale lükati ning saabuva öö pimedusest sukeldus esile Freydis, kel oli hirvenahkne keep õlgade ümber. Kimber ei liigutanud, põrnitses vaid ainiti tulle. Tüdruk astus nõtkelt lähemale ja kükitas tule äärde, jättes enese ja noormehe vahele siivsa vahemaa. Mõni viiv vältas lühike vaikus, siis kogus neiu end ning lausus:
“Sul on nüüd parem, Brisinga-kee nimel…”
Ballimar ei vastanud. Ta polnud enam mitu päeva Freydist näinud, kuigi noormehe pilk otsivalt ringi käis, isegi otsivamalt kui kimber seda enesele tunnistada tahtis. Ta oli siiski vürstpreestri poeg, viimane Kimbrungide muistsest suguvõsast, võib-olla koguni ainus kimber… Kuid Freydis oli kaunis, lausa hingematvalt ilus isegi oma tagasihoidlike riiete ja lihtsate ehetega. Ja kuigi Ballimar näiliselt tulle vaatas, nägi ta siiski silmanurgast, kui raskelt langesid tütarlapse kulmude kohal helmekeega kokku tõmmatud juuksed, kui ilus oli tema kõrgete sarnadega nägu, kui nõtked olid ta liigutused. Freydisest lausa kiirgas naiselikku võlu.
Freydis nihutas end pisut ja vaatas areldi Kimbrungi poole, kes näis osavõtmatult tulle põrnitsevat. Veidral kombel tundis tüdruk end selle suurekasvulise võõra juuresolekul ebamugavalt, kuigi ta oli varem teda piinlikkustundeta põetanud.
Näinud, kuidas neiu talle ootavalt otsa vaatas, süngestus Kimbrung veelgi enam. Ta polnud kogu vangipõlve vältel kellegagi rääkinud, miks pidi ta nüüd kõnetamisega üht alamat näitsikut austama? Tõsi küll – nii ilusat tütarlast polnud kimbri silmad veel näinud, seda võinuks ta oma parema käe nimel vanduda. Ballimari pilk uitas uurivalt mööda viletsat träälisara, sihtis vaenulikult orje ning vilksatas korraks ka üle Freydise. Keegi träälidest ei jõllitanud avalikult uudishimutsedes nende poole, kuid pimedatest nurkadest ja näruste tekkide servade alt piilusid noormeest ning Freydist nii mõnedki silmapaarid. Ballimar pilutas silmi ja põlglik muie libises üle ta kõverdatud huulte. Ta oli viimane Kimbrung!
Freydise tumedatesse silmadesse valgusid alanduspisarad, tema täidlane alahuul tuksatas solvumisest. Neiu tõusis püsti, raputas pakse kohevaid lokke, keeras end haavumisest jäiga seljaga ümber ja kadus läbi madal-viltuse ukseava külma pimedusse, vaid hobusenahk laksatas paar korda tuule käes.
Ent eneselegi ootamatult ei tundnud Ballimar heameelt. Olid ju nõid Grue ja Beanstan talle lapsepõlvest peale õpetanud, et alamate inimestega, iseäranis võõrastega vesteldes häbistanuks ta üksnes oma õilsat verd ja sugupuud. Ballimar ei olnud ainsagi sõnaga austanud oma vaenlaste ülikut, polnud armu palunud ega toitu kerjanud. Tema polnud sellelt tüdrukult abi otsinud… Kuid miks tundis kimber end ebamugavalt, miks ahistas tema sisemust ebameeldiv aimdus, et ta oli talitanud valesti? Miks oli nii, et selle mustaverd tüdruku solvumine talle enam korda läks, kui ta oleks soovinud? Ta oli vangistatud vürst! Mida arvanuks temast Walhallas viibiv isa, kui ta oleks selle laete-plikaga rääkima alandunud? Aga Ballimar ei tundnud, et isa tema uhkusegi oleks heaks kiitnud… Noormees kortsutas kulmu ja süngestus veelgi enam. Ta oli segaduses.
ÜHEKSA
Hommik oli ilus – külm ja tuuletu, tõusev päike pani härmatise kuldselt sätendama. Orgudes ja jõe kohal lasus liikumatu viiruna külmumata allikatest tõusev veeaur. Wulfgardi hoonete katuseid ehtis valge kard, loike kattis kõva jääkaanetis ja räästalt rippusid väikesed purikad. Üle lagendiku paistev mets oli kui tume müür.
Edeling Wulfgar Wulfing oli juba paar päeva varem lasknud alustada ettevalmistusi retkeks, mis Ballimarile algusest peale jahina tundus. Edelingi talus ihuti odasid ja teritati nooli, pingutati ja vaadati üle vibusid. Ent mitte ainsatki mõõka ega nuia näinud Ballimar wulfingide kätes, järelikult ei seisnud neil ees vaenukäik. Mõdukojas ja selle ümber liikusid vabad haukid sel varahommikul ringi jahirelvadega, meeste vöödele olid siginenud pikad laiad jahinoad, kätte head jahiodad, paljude seljal või puusal rippusid pungil nooletuped; mitmed neist olid oskuslikult tikitud või nikerdatud. Ballimar märkas paljusid tuttavaid nägusid – edelingi, Thoeni, Osmondi, Hwalat, Bo’d, edelingi poegi – Ethelwulfi ja Wulfrici – ja veel mitmeidki teisi, kelle nimed olid Kimbrungile juba meelde jõudnud jääda. Kuigi jahiretke ettevalmistused olid suurejoonelised, ei paistnud sugugi terve Wulfgari kaaskond end teele asutavat; suurem osa neist jäi kaitse-eesmärgil Hundiõuele, kus nad said mõistagi ka orje tagant sundida; träälide tarvis jätkus alati tööd.
Oma paarkümmend hobust oli sõiduvalmis seatud ning üle nende laudjate olid visatud paksud vaibad-tekid ja suured toiduvaru sisaldavad kahe poolega moonakotid. Polnud kahtlustki selles, et ees seisis pikem, mitmepäevane jahiretk, sest kaasa võeti ka ohtrasti nahklähkrites mõdu ja marjaveini. Erilise hoolega näis edelingi lemmikträäl kohtlevat üht pehmete nahkade sisse pakitud võõrapärase kujuga mahukat savinõud, milles oli tummine vedelik. Wulfgari asjade eest hoolitsev trääl oli lüheldane ja sale, naiselikult pehmete näojoontega tumedapäine nooruk, kes kandis tunduvalt paremaid rõivaid kui kimber eales orjal näinud oli. Samuti olid orjal juuksed kammitud, mis aga oli frilingi, vaba mehe õigus. Isegi juuste lõikamata jätmine oli juba heldus, mida harva üles näidati. Tõsi, eks olnud ka Ballimaril enesel alles tema pikad, pisut lainelised ja ammugi pesemata juuksed, ent algul taheti ta ohverdada, siis oli ta pea sidemetes ning selle aja jooksul, mil noormees tõbisena maas oli, unustati see pisiasi nähtavasti sootuks. Kuid selle lühikeste soetud juustega nooruki näo silmamise järel tõstis Ballimaris pead vaistlik vaen. Liialt sarnanes see Finniks hüütav trääl nende habemetute ja lühikeste meestega, kelle laevu vürst Beanstan kunagi rüüstas ja karmile Wotanile ohverdas… Finn oli nende järeltulija, kes ammugi möödunud aegadel kimbrite vägeva hõimu hävitasid.
Mõdukoja uks avanes raginal ja välja tuli hulk hauki sõjamehi, kes omavahel elavalt juttu ajades üle Wulfgardi laiali valgusid. Ballimar tõmbus küürakile ja taganes targu madala, postidele toetuva räästa alla. Ta ei uskunud, et saksid oleksid lasknud ühel träälil niisama, asja ees, teist taga, nende töid-tegemisi pealt vaadata. Et oli veel hommikuselt hämar, ei märganud keegi madala räästa alt piiluvat kimbrit. Sünge põhjalane silmitses mõdukoda tähelepanelikult; tema roheliste silmade eest ei jäänud peitu ainuski üksikasi ega teravatel kõrvadel kuulmata ükski heli, mis lähemast ümbruskonnast kostis. Miski tema mornis näos ei reetnud sisimas põlevat soovi samuti toekat odavart hoida ja tagaaetava tarva vänget lehka nuusutada; tema iga lihas oli pingul ja aistingud teravnenud…
Ballimar kuulis selja taga kerget krabinat ja keeras kiiresti ümber. Freydis! Tüdruku silmis läikis pahameel, kui ta metslast halvakspaneva ilmega vaatas.
“Freya sõrmuse nimel, kes lubas sul siia tulla?!” sisistas neiu vihase häälega, millest ei puudunud ka mure. “Imelise aasitari palmikute juures, kas tahad, et su põlved murtakse?!”
Kimbrung